Mida teha? Minu lapse koolis õpetajad kirjutavad vigadega. Näen, kuidas Stuudiumis on jäänud punkti järele tühik panemata või polegi punkti ja kahtlase vormi korral käänab õpetaja sõna valesti. Sõnad, mille kasutamine on levinud, kuid vale, kasutavad neid valesti.
Olen saatnud kooli teateid nende eksimuste kohta. SMSe saatnud. Mida peaksin veel tegema? Miks nad minu lapse töös vigu parandavad kui ise eksivad?
Need punktid ja vead. Hooletusvead on kiiruga kirjutamisel normaalsed. Proovi ise SAMAL AJAL tagada, et klassis oleks kord ja lapsed kaasa töötaksid, ise rääkides suuga uut osa või vastates laste küsimustele JA sõrmedega tippida arvutiklaviatuuril, et e-kooli/stuudiumisse tunni teemat ja puudujaid sisse märkida. Paljudes koolides nõutakse, ettund/puudujad oleks sisse märgitud hiljemalt jooksva tunni lõpuks. Osad vanemad lausa kaebavad, kui lapse puudumine/hilinemine kantakse sisse alles peale tundi vahetunnis, aga… puudujaid/hilinejaid/hindeid ei saa enne sisse märkida, kui tunni teema pole sisestatud. Vähemalt e-koolis on see nii.
Selle asemel, et kaebusi esitada, kandideeri ise kooli aineõpetajaks ja uuri välja, mitu päeva sa seal vastu pidada suudad. Või veel parem, ära istu kodus, vaid mine tööle ükskõik kuhu, siis pole sul aega teiste inimeste tühiseid hooletusvigu tähelegi panna.
Mulle on samuti see silma hakanud. Eelkõige märkan selliseid hooletusvigu emakeele õpetaja sissekannetes, teistel nagu polegi. Kaebama pole kuhugi jooksnud, aga kulmu kergitama paneb küll. Hooletusvigu on paraku ka töödes. Ülesanne on leida 10 viga, aga laps leidis 12… 2 viga neist olid mingid suvalised sõnad kokku kirjutatud ehk puudus tühik ja teisel sõnal puudus üks täht. Kuna hindamine pole meil koolis karm, siis ei ole õpetaja tehtud vead vihale ajanud, pigem kummaline lihtsalt, väljaprinditud tööd võiks ju ometi korrektsed olla.
Kui eesti keele õpetaja kirjutab vigadega, siis see on kummaline küll. Kui mõne teise aine õpetaja, siis ega ta muidugi ka ilus ei ole, kuid tuleb arvestada, et mõnel inimesel ei ole kohe seda keeletunnetust. Olen ise teadlane ja mul on paar teadlasest kolleegi, kes on küll omal alal väga andekad, aga kirjutavad üsna paljude vigadega, nt kokku-lahku kirjutamise osas ja mõnikord on ka sõnade õigekiri vale (kuigi on täitsa eestlased ja kõik koolid Eestis lõpetanud). Üritan ennast mitte sellest häirida lasta (olenevalt olukorrast ka viisakalt juhin tähelepanu mõnele veale vahel). Näen seda inimeste erinevust ka oma kahe lapse juures – üks kirjutas juba enne kooli üsna vigadeta ja praeguseks (gümnaasiumis) kirjutab ka keerulist teksti üsna eeskujulikult. Teine on täisealine ja koolid lõpetatud, aga laseb siiani mul vahel oma olulisi kirjatükke üle vaadata, sest ta teab et ta kohe ei suuda ilma vigadeta kirjutada.
Õpetajad ei ole üliinimesed vaid enamus ajast üle töötanud, läbi põlenud ja väsinud, kahjuks tihti selliste lapsevanemate tõttu. Õpetajad ei ole üliinimesed ja robotid. Kui õpetaja teeb oma töös vigu mille tõttu tahad sina oma lapsele paremat hinnet, siis võta oma lapse töö ja mine õppealajuhataja juurde, tema laseb sinu lapse tööd teisel õpetajal hinnata ja kui teise õpetaja seisukoht jääb samaks, siis tuleb sul leppida, et sinu laps teeb vigasid ja hinnet paremaks ei saa.
Muuseas, eKooli ja Stuudiumi “kastikesed”, mida täita on üsna tillukesed.
Mul on väike koormus ja jõuan asjad kenasti enne saatmist 3x üle kontrollida, aga kui on suured klassid ja suur koormus, võivadki vead sisse tulla. No ja teinekord tuleks tõesti luupi kasutada..
Kui need vead sind niiväga häirivad, hakake neid koos lapsega parandama, aga ma ausalt ei kujutaks ette, et saadaksin oma laste õpetajatele SMS ja kirju, et kirjaviga oli. Igas koolis on mittekirjaoskajad õpetajad olemas. Kahjuks!
Õpetajad ei ole üliinimesed vaid enamus ajast üle töötanud, läbi põlenud ja väsinud, kahjuks tihti selliste lapsevanemate tõttu. Õpetajad ei ole üliinimesed ja robotid. Kui õpetaja teeb oma töös vigu mille tõttu tahad sina oma lapsele paremat hinnet, siis võta oma lapse töö ja mine õppealajuhataja juurde, tema laseb sinu lapse tööd teisel õpetajal hinnata ja kui teise õpetaja seisukoht jääb samaks, siis tuleb sul leppida, et sinu laps teeb vigasid ja hinnet paremaks ei saa.
Ka lapsed ei ole üliinimesed vaid tihti üle töötanud, läbi põlenud ja väsinud. Üks õpetaja annab vaid ühte ainet, kuid erinevaid aineid on põhikooli teises astmes palju, ja iga pedagoog näib arvavat sellegipoolest, et tema aine on lapsele ainuke. Ometi laps endale vigu lubada ei tohi, see kajastub otsekohe hindes.
Ise ma ei ole oma mitme lapse kõikide kooliaastate jooksul mitte kunagi õpetajale ta kirjavigade pärast kaevanud, välja arvatud üks kord: see oli siis, kui eesti keele õpetaja parandas mu lapse kirjandis lause “Mari tegevust saatis ebaõnn” ümber nii: “Mari ebaõnnestus”. Siis ma enam ei pidanud tõesti vastu, vaid saatsin õpetajale lühikese kirja koos EKI viitega, kus selgitasin õpetajale, et laps kirjutas ju ometi õigesti, hoopis õpetaja pakutud variant on ebasoovitav. Pärast seda pani see õpetaja mu lapsele, kes siiani kõik need aastad eesti keeles viieline olnud, tunnistusele ootamatult eesti keele hindeks kolm. Kust see imelik kolm tuli, pole aimugi, sest ühtki kolmelist tööd tal polnud, ei e-koolis ega ka lapse sõnutsi pole ta seda iial teinudki. Aga nüüd olin vakka, kuna olin juba õpetaja vihjest aru saanud – “Lapsevanem, ole sina vait kui könn!”
Olen saatnud kooli teateid nende eksimuste kohta. SMSe saatnud. Mida peaksin veel tegema? Miks nad minu lapse töös vigu parandavad kui ise eksivad?
Täitsa napakas!
Soovitan kooli kohale minna ja oma õiglust taga nõudma.
Tunnen lapsele kaasa, ehk teine lapsevanem on normaalne inimene ikka.
Mida teha? Minu lapse koolis õpetajad kirjutavad vigadega. Näen, kuidas Stuudiumis on jäänud punkti järele tühik panemata või polegi punkti ja kahtlase vormi korral käänab õpetaja sõna valesti. Sõnad, mille kasutamine on levinud, kuid vale, kasutavad neid valesti.
Olen saatnud kooli teateid nende eksimuste kohta. SMSe saatnud. Mida peaksin veel tegema? Miks nad minu lapse töös vigu parandavad kui ise eksivad?
Sa teed selle kirjutamisega vaid oma lapsele halba. Saad õpetajate vaenu osaliseks.
Mida teha? Minu lapse koolis õpetajad kirjutavad vigadega. Näen, kuidas Stuudiumis on jäänud punkti järele tühik panemata või polegi punkti ja kahtlase vormi korral käänab õpetaja sõna valesti. Sõnad, mille kasutamine on levinud, kuid vale, kasutavad neid valesti.
Olen saatnud kooli teateid nende eksimuste kohta. SMSe saatnud. Mida peaksin veel tegema? Miks nad minu lapse töös vigu parandavad kui ise eksivad?
Sa teed selle kirjutamisega vaid oma lapsele halba. Saad õpetajate vaenu osaliseks.
Nõus. Õpetajatepoolne koolikiusamine on täiesti olemas, omandab kohati päris hulle mõõtmeid juba ja enamasti saab see alguse enam-vähem niisugustest juhtumitest. Ei maksa pedagoogile märku anda, et ta ise vajaks samuti kirjakeelekoolitust. Vaid pigem ole vait ja seleta kodus lapsele, kuidas õigesti kirjutada tuleb.
Kuni õpetaja ei hakka lapsi samasuguste vigade eest kottima, mida ta ise teeb, senikaua ma ei kaebaks ta peale. Kui hakkab tähte närima, et pole punkti või kuskilt tühik puudu ja endal on kogu aeg samamoodi, siis esimese asjana ma juhiksin sellele õpetaja tähelepanu, ehk saadaks talle Stuudiumi kaudu personaalse kirja.
Saadadki sellise sõnumi – et Teil oli punkti järgi tühik panemata! On ikka imelikke inimesi, mille peale oma aega ja närve raisata.
Saadadki sellise sõnumi – et Teil oli punkti järgi tühik panemata! On ikka imelikke inimesi, mille peale oma aega ja närve raisata.
Õpetaja vastab 🙂
Teil on sõna järgi valesti kasutatud.
Saadadki sellise sõnumi – et Teil oli punkti järgi tühik panemata! On ikka imelikke inimesi, mille peale oma aega ja närve raisata.
Punkti järel. Järel.
Jumal tänatud, et ma õpetaja ei ole….
Kõige kirjaoskamatumad on algklasside õpetajad.
Minu jaoks on see samuti väga häiriv, kui õpetajad vigadega kirjutavad. See on ikka väga halb eeskuju. Minu arust on ka totter loogika, et kui ei ole emakeeleõpetaja, siis võib vigu teha. See võib okei olla vaid ehk siis, kui on tegemist kehalise kasvatuse õpetaja või teisest rahvusest võõrkeeleõpetajaga. Aga muul juhul: õpetajal on magistrikraad, ta on õppinud akadeemilist kirjutamist. Vigadeta kirjutamine peaks elementaarne olema.
Inimesed on erinevad, mid kirjavead ei häiri. Samas kunagi üks klient tuli ja tegi draama, et temale saadetud pakkumine on kirjavigu täis – kusjuures oli teada, et on kiire, sisu sellest ei muutunud.
Olen ise õpetaja ja vaatan oma kirjutised, alati 10 korda üle, ükskõik, kui kiire mul ka poleks. Olen ise vanakooli inimene, vanust 49 ja minu eakaaslased õpetajad kirjutavad laitmatult. Märkan aga seda, et paljud nooremad kolleegid teevad kahjuks palju kirjavigu. Meil on koolis sellel teemal isegi koosolekutel juttu olnud. Oleme haridusasutus ja e-kool on nagu meie visiitkaart, õpetaja ei tohiks kirjavigu teha. No näpukad antakse andeks, kõigil juhtub, aga kui on elementaarsed kirjavead, see on küll õpetajatöös lubamatu.
Ma sain kunagi ühelt riigiametnikult vastuse oma pöördumisele, mis kubises nii kõvasti kirjavigadest, et mõte kippus kaotsi minema. Oli täitsa tegu, et dešifreerida seda teksti. Isegi pöörduja nime ega aadressi polnud suudetud vigadeta kirjutada. Kirjutaja oli sotsiaaltöötaja, huvi pärast guugeldasin teda – magistrikraad Tallinna ülikoolist. Seega humanitaarala, kuid ikkagi… Ja peab ütlema, et paraku oli ka sisu niisama vigane ja pliuh-pläuh kokku visatud, nagu välinegi pool.
Seega üldiselt on ikka nii, et kirjavigade rohkus võib viidata üleüldisele töössesuhtumisele. Ka minul endal on vaja suhelda inimestega, eriti just kirjade teel. Mul on selleks olemas arvutikuvar koos klaviatuuriga, mitte ma ei ürita tippida ametikirja tillukesele nutitelefoniekraanile.
Paari tühiku või valesti kasutatud suurtähe tõttu ma ära ei minesta ja õpetajat teavitama kindlasti ei hakkaks.
Õpetajad ei ole üliinimesed vaid enamus ajast üle töötanud, läbi põlenud ja väsinud, kahjuks tihti selliste lapsevanemate tõttu. Õpetajad ei ole üliinimesed ja robotid. Kui õpetaja teeb oma töös vigu mille tõttu tahad sina oma lapsele paremat hinnet, siis võta oma lapse töö ja mine õppealajuhataja juurde, tema laseb sinu lapse tööd teisel õpetajal hinnata ja kui teise õpetaja seisukoht jääb samaks, siis tuleb sul leppida, et sinu laps teeb vigasid ja hinnet paremaks ei saa.
Ka lapsed ei ole üliinimesed vaid tihti üle töötanud, läbi põlenud ja väsinud. Üks õpetaja annab vaid ühte ainet, kuid erinevaid aineid on põhikooli teises astmes palju, ja iga pedagoog näib arvavat sellegipoolest, et tema aine on lapsele ainuke. Ometi laps endale vigu lubada ei tohi, see kajastub otsekohe hindes.
Ise ma ei ole oma mitme lapse kõikide kooliaastate jooksul mitte kunagi õpetajale ta kirjavigade pärast kaevanud, välja arvatud üks kord: see oli siis, kui eesti keele õpetaja parandas mu lapse kirjandis lause “Mari tegevust saatis ebaõnn” ümber nii: “Mari ebaõnnestus”. Siis ma enam ei pidanud tõesti vastu, vaid saatsin õpetajale lühikese kirja koos EKI viitega, kus selgitasin õpetajale, et laps kirjutas ju ometi õigesti, hoopis õpetaja pakutud variant on ebasoovitav. Pärast seda pani see õpetaja mu lapsele, kes siiani kõik need aastad eesti keeles viieline olnud, tunnistusele ootamatult eesti keele hindeks kolm. Kust see imelik kolm tuli, pole aimugi, sest ühtki kolmelist tööd tal polnud, ei e-koolis ega ka lapse sõnutsi pole ta seda iial teinudki. Aga nüüd olin vakka, kuna olin juba õpetaja vihjest aru saanud – “Lapsevanem, ole sina vait kui könn!”
Direktoriaati ei pöördunud? Oleks olnud igati põhjendatud. Praeguse käitumisega andsid oma lapsele kindla signaali, et ebaõiglus ongi elus okei ja onupojapoliitika aktsepteeritav.
Õpetajad ei ole üliinimesed vaid enamus ajast üle töötanud, läbi põlenud ja väsinud, kahjuks tihti selliste lapsevanemate tõttu. Õpetajad ei ole üliinimesed ja robotid. Kui õpetaja teeb oma töös vigu mille tõttu tahad sina oma lapsele paremat hinnet, siis võta oma lapse töö ja mine õppealajuhataja juurde, tema laseb sinu lapse tööd teisel õpetajal hinnata ja kui teise õpetaja seisukoht jääb samaks, siis tuleb sul leppida, et sinu laps teeb vigasid ja hinnet paremaks ei saa.
Ka lapsed ei ole üliinimesed vaid tihti üle töötanud, läbi põlenud ja väsinud. Üks õpetaja annab vaid ühte ainet, kuid erinevaid aineid on põhikooli teises astmes palju, ja iga pedagoog näib arvavat sellegipoolest, et tema aine on lapsele ainuke. Ometi laps endale vigu lubada ei tohi, see kajastub otsekohe hindes.
Ise ma ei ole oma mitme lapse kõikide kooliaastate jooksul mitte kunagi õpetajale ta kirjavigade pärast kaevanud, välja arvatud üks kord: see oli siis, kui eesti keele õpetaja parandas mu lapse kirjandis lause “Mari tegevust saatis ebaõnn” ümber nii: “Mari ebaõnnestus”. Siis ma enam ei pidanud tõesti vastu, vaid saatsin õpetajale lühikese kirja koos EKI viitega, kus selgitasin õpetajale, et laps kirjutas ju ometi õigesti, hoopis õpetaja pakutud variant on ebasoovitav. Pärast seda pani see õpetaja mu lapsele, kes siiani kõik need aastad eesti keeles viieline olnud, tunnistusele ootamatult eesti keele hindeks kolm. Kust see imelik kolm tuli, pole aimugi, sest ühtki kolmelist tööd tal polnud, ei e-koolis ega ka lapse sõnutsi pole ta seda iial teinudki. Aga nüüd olin vakka, kuna olin juba õpetaja vihjest aru saanud – “Lapsevanem, ole sina vait kui könn!”
Direktoriaati ei pöördunud? Oleks olnud igati põhjendatud. Praeguse käitumisega andsid oma lapsele kindla signaali, et ebaõiglus ongi elus okei ja onupojapoliitika aktsepteeritav.
Tead, neid probleeme selle õpetajaga hakkas tulema kui oavarrest ja lõpuks oli neid pöördujaid vanemate seas tublisti rohkem kui vaid mina. Direktor aga mätsis kõik kinni, ehk et, kui rääkisin, mis veidratel asjaoludel mu viieline laps äkki tunnistusele kolme sai, siis hakkas direktor reeglina rääkima vanemate igipõlisest rahulolematusest lapse hinnetega ja üritas taandada kogu probleemi ainuüksi sellele – keeldudes üldse nägemast asjaolu, et tegelik point oli ju hoopiski mujal. Ei olnud sest juhtkonna poole pöördumisest kasu mitte midagi, üksnes oma närvide raiskamine, ringkaitse müüri vastu mingi mõttetu lapsevanem ei saa. Lõpuks vahetas laps kooli.
Mul on magistrikraad (ei ole õpetaja) ja võin kinnitada, et viie ülikooliaasta jooksul ei õpetatud grammatikat meile küll kordagi. Lõputöö peab muidugi korrektselt kirja pandud olema, aga ka seal on eelkõige oluline hoopis sisu. Grammatikavead saavad sellega parandatud, et loed seda ise miljon korda läbi, juhendaja loeb, sõbrad loevad, retsenseerijad loevad. Lõppvariant on grammatiliselt igal juhul okei, isegi kui endal grammatikaga probleeme.
Mul on magistrikraad (ei ole õpetaja) ja võin kinnitada, et viie ülikooliaasta jooksul ei õpetatud grammatikat meile küll kordagi. Lõputöö peab muidugi korrektselt kirja pandud olema, aga ka seal on eelkõige oluline hoopis sisu. Grammatikavead saavad sellega parandatud, et loed seda ise miljon korda läbi, juhendaja loeb, sõbrad loevad, retsenseerijad loevad. Lõppvariant on grammatiliselt igal juhul okei, isegi kui endal grammatikaga probleeme.
Ega ilmselt keegi siin ei arvagi, et magistrantidele ülikoolis ekstra emakeele grammatika tunde tehti. Küll aga lihvitakse oma grammatikaoskust ülikoolis piisavalt, koostades erinevaid kirjalikke töid, sh publikatsioone, täpselt nagu sa isegi kirjeldasid.
Ei hakkaks ise norima paari tühiku pärast, kuid muidu on korrektne kirjalik eneseväljendusoskus osa haridusest ja ka haritusest. Õpetajatest eeldatakse, et nad on üldjuhul see ühiskonna haritum osa, ja sellest ka ootused nende kirjaoskusele.
Ega ilmselt keegi siin ei arvagi, et magistrantidele ülikoolis ekstra emakeele grammatika tunde tehti. Küll aga lihvitakse oma grammatikaoskust ülikoolis piisavalt, koostades erinevaid kirjalikke töid, sh publikatsioone, täpselt nagu sa isegi kirjeldasid. Ei hakkaks ise norima paari tühiku pärast, kuid muidu on korrektne kirjalik eneseväljendusoskus osa haridusest ja ka haritusest. Õpetajatest eeldatakse, et nad on üldjuhul see ühiskonna haritum osa, ja sellest ka ootused nende kirjaoskusele.
Ei lihvi ülikoolis keegi õigekirjaoskust, ega õppejõud hakka kirjalikes töödes tudengite kirjavigu parandama. Heal juhul on 1. kursusel 1-2 EAP ulatuses eesti keelt, enamikul erialadel pole sedagi.
Kui gümnaasiumi ajal õigekirja selgeks ei saanud, siis edaspidi ei õpeta seda enam keegi, kui just õpetajaks õppima ei lähe. Mul on tuttav koolidirektor, kes oma FB postitustes teeb nii jubedaid kirjavigu, et piinlik lugeda – kirjavahemärgid ilma tühikuta, suurest ja väiksest algustähest ei tea midagi, 4janda jne. Tegelikult väga tore inimene
Ei lihvi ülikoolis keegi õigekirjaoskust, ega õppejõud hakka kirjalikes töödes tudengite kirjavigu parandama. Heal juhul on 1. kursusel 1-2 EAP ulatuses eesti keelt, enamikul erialadel pole sedagi. Kui gümnaasiumi ajal õigekirja selgeks ei saanud, siis edaspidi ei õpeta seda enam keegi, kui just õpetajaks õppima ei lähe. Mul on tuttav koolidirektor, kes oma FB postitustes teeb nii jubedaid kirjavigu, et piinlik lugeda – kirjavahemärgid ilma tühikuta, suurest ja väiksest algustähest ei tea midagi, 4janda jne. Tegelikult väga tore inimene
Vaata, ma pidasin “lihvimise” all silmas just seda, et kirjalikke töid, eriti lõputööd, loevad mitmed inimesed, sh ka sina ise. Ja selle tegevuse käigus toimubki tegelikult oma kirjaoskuse kinnistamine ju. Samuti peavad üliõpilased lugema läbi arvestataval hulgal kirjandust, tegema neist kokkuvõtteid, analüüsima jne. See kõik arendab ühtlasi kirjaoskust.
Tõtt öelda oleks täitsa vaja rohkem eesti keele kursusi täiskasvanutele. Nii palju on juurde tulnud uusi sõnu, ka grammatikareegleid on muudetud. Näiteks on nüüd lubatud sõnad “õudsalt” ja “koheselt”, mis veel hiljuti olid keelatud. Lisaks kipub kooliajal õpitu ununema. Näiteks ametikirjades vaid murdosa kirjutajatest kasutab pöördumisel ütet (“Tere, Mari!”. Ning kirja lõpus on heade soovide järel koma (mida seal ei peaks olema).
Mina õppisin viimati eesti keelt 1984, kui lõpetasin keskkooli, ülikoolis olid vaid vene ja inglise keel, peale seda töötasin mõned aastad, kus oli oluline vene keele kasutamine. Tunnen, et mida edasi, seda vigasemalt kirjutan. Seda aega, et iga kirjatükk 10x läbi lugeda lihtsalt ei ole. Teen peamiselt hooletusvigu, aga eks satub ette ka muid vigu ning ausalt – kas järel või järgi – on minu jaoks ükskõik. Loomulikult sellised – tegematta ja kellegile on häirivad ning kargavad silma, Olen arusaanud, et on inimesi, kes kohe näevad kirjavead ära (meie sekretär näiteks), samas on ka minusuguseid, kes selliseid asju ei märka (kuigi loen korralikult üle). Ilmselt on ka siin mõni viga…
Mul on magistrikraad (ei ole õpetaja) ja võin kinnitada, et viie ülikooliaasta jooksul ei õpetatud grammatikat meile küll kordagi. Lõputöö peab muidugi korrektselt kirja pandud olema, aga ka seal on eelkõige oluline hoopis sisu. Grammatikavead saavad sellega parandatud, et loed seda ise miljon korda läbi, juhendaja loeb, sõbrad loevad, retsenseerijad loevad. Lõppvariant on grammatiliselt igal juhul okei, isegi kui endal grammatikaga probleeme.
Ega ilmselt keegi siin ei arvagi, et magistrantidele ülikoolis ekstra emakeele grammatika tunde tehti. Küll aga lihvitakse oma grammatikaoskust ülikoolis piisavalt, koostades erinevaid kirjalikke töid, sh publikatsioone, täpselt nagu sa isegi kirjeldasid.
Ei hakkaks ise norima paari tühiku pärast, kuid muidu on korrektne kirjalik eneseväljendusoskus osa haridusest ja ka haritusest. Õpetajatest eeldatakse, et nad on üldjuhul see ühiskonna haritum osa, ja sellest ka ootused nende kirjaoskusele.
Olen kirjutanud palju akadeemilisi töid ja kaks diplomit ka cum laude saanud. Aga kahjuks keeleanne on ikka kehva. Samas pole probleemi uut programmi kiirelt selgeks saada või suurte andmemahtude analüüsiga tegeleda.
Kui pean midagi suuremale publikule avaldama, siis ostan keeletoimetaja teenust.
Kusjuures probleem ei ole väheses lugemises – olen raamatuid armastanud varasest noorusest. Aga ikka lauseehitus veider ja komade asukoht müsteerium. Kokku ja lahku kirjutamisel ka vigu kipun tegema.
Positiivne on see, et teiste keelevead mind ei häiri kui tekst põnev ja sisukas. Nii jääb rohkem närvirakke alles. Häirib see, kui kuskil sots meedias või foorumis ignotakse kõiki reegleid – suured algustähed, kirjavahemärgid jne. Samuti häirib argumenteerimata jutt, ropendamine ja solvangud. Isegi siis, kui need on imeilusas eesti keeles kirjutatud.
Õpetajate puhul ütleks nii, et kui mate või geograafiaõpetaja teeb keelevigu, siis see ok. Oluline, et nad oma ainet hästi õpetada oskaks. Kui eesti keele õpetaja teeb palju vigu (mõni lohakusviga Stuudiumis ei ole ka veel paanikaks piisav põhjus), siis tasuks teiste lapsevanematega teemat arutada ja kooli poole ühiselt pöörduda. Sest eesti keele õpetaja on tõesti see, kes taolisi vigu endale lubada ei saa. Samas hea keeleanne on sama mis matemaatika- või muusikaanne – osadel tuleb see intuitiivselt ja osadel mitte.
Teine huvitav asi, mida olen tähele pannud on see, et kui ma palun oma teksti toimetada kolmel hea keeleandega inimesel, siis 50% parandustest on ühised ja 50% igal ühel erinevad. Ükskord testisim suisa kahte professionaalset keeletoimetajat ja seal ka ühisosa jäi 50% kanti 😉
Ehk siis see vigade teema pole päris must-valge niikuinii.
Teine huvitav asi, mida olen tähele pannud on see, et kui ma palun oma teksti toimetada kolmel hea keeleandega inimesel, siis 50% parandustest on ühised ja 50% igal ühel erinevad. Ükskord testisim suisa kahte professionaalset keeletoimetajat ja seal ka ühisosa jäi 50% kanti ???? Ehk siis see vigade teema pole päris must-valge niikuinii.
See teema on mullegi tuttav. Ma muidugi ei tea, mida sa hea keeleandega inimeste all silmas pidasid – kas õppinud n-ö päris filolooge või lihtsalt oma sõpru-tuttavaid, kelle kohta liiguvad jutud, et näe, see oskab täitsa hästi kirjutada.
Mul tuttav andis välja oma raamatu. Suur ja kallis ettevõtmine oli. Palkas toimetaja ka. Aga pärast raamatu ilmumist leidis tuttav raamatust 570 kirjaviga. Selgus, et too “toimetaja” polnudki toimetamist kunagi üldse õppinud, ta oli lihtsalt tuttava personaaltreener 🙂 Kui küsisin, et miks sa päris toimetajat ei võtnud, siis vastas, et tema ei tunne neid ega tea, kust neid saab, aga personaaltreener oli talle kunagi öelnud, et on eesti keeles päris hea.
Muide, päris keeletoimetajaid leiab Eesti Keeletoimetajate Liidu kaudu ja kodulehel on nende nimekiri üleval ka.
Vanematel õpetajatel ei pruugi olla arvutiga häid suhteid. Nii mõnigi võib käsitsi veatult kirjutada, kuid arvutis võib kirjavahemärkide ja tühikutega puusse panna. Lisaks kiirustamine.
Mu endagi viimane emakeeletund oli aastal 1978 keskkoolis.
Üks veider juhtum, üsna sarnane teemaalgatajaga, on mulgi klassijuhatajana hiljuti olnud. Nimelt kasutasin sõna “käsitama”, mille peale üks lapsevanem mu meili teel kirjaoskamatuks tituleeris. Muidugi ignoreerisin. Meie ajal tehti nimelt veel vahet sõnadel “käsitsema”, “käsitlema” ja “käsitama”.
