Mul on keskkoolist 15a ja ülikooli bakast 12a möödas. Praegu olen teelahkmel, mida õppida, et karjääris vahetus teha. Praegusel tööl jätkusuutlikkust ei näe (ei tööta oma erialal). Mõelnud minna kas võõrkeeleõpetajaks või eesti keele/kirjanduse õpetajaks õppima.
Muretsen aga palju sellepärast, et mul on viimatisest ülikoolikogemusest nii palju aega möödas (ka keeleõpe). Lisaks ei olnud tollal võimalik teha bakalaureusetööd, aga nüüd peaks tegema magistritöö. Seega mul selline suurema uurimustöö tegemise kogemus paraku puudub täielikult. Lisaks ei tunne, et oleksin antud võõrkeeles piisavalt vaba rääkija, teksti moodustaja. Mõistan küll teksti ja kõnet väga hästi, aga ise rääkides pean hakkama sõnu mõtlema ja teksti moodustamine on üldiselt konarlik. Kõike seda õpet peaksin siis sooritama täiskohaga töötamise kõrvalt, õnneks küll sessioonõppes. Kahtlen sügavalt, et isegi erialakatse suudaks läbida, kuna see eeldab soravat rääkimist vastavas võõrkeeles.
Lisaks ütlen ausalt, et mulle lapsed/teismelised lärmaka ja sõnakuulmatu grupina üleüldse ei meeldi ja mul on neid väga raske taluda. Seega kaaluksin vaid gümnaasiumiosas õpetamist või veelgi parem – täiskasvanute õpetamist.
Kas oskab keegi oma kogemusi jagada, kuidas 35a ja pärast 10a pausi igasugustes õpingutes on ülikoolis ja eriti õpetaja kutset omandades läinud? Praegu tundub hirmutav ja kardan, et ei saaks isegi sisse, rääkimata ajaliselt/oskustelt hakkama saamisest. On küllalt lugusid, kuidas 40+ ja ka vanemad inimesed ülikooli lähevad, aga mulle tundus see hirmutav juba 5a pausi juures rääkimata nüüd. Ülikool nõuab siiski omajagu aega, pingutust ja õppimist, mis täiskohaga töö kõrvalt keeruline. Eriti veel, kui niivõrd pikk paus igasuguses õppimises.
On ka paar muud eriala, mis huvi pakuvad (mitte ülikoolis), aga need ei taga stabiilset ja piisavat sissetulekut. Õpetaja kutse tunduks kindel, kuna tagaks stabiilse sissetuleku ja kindla töö pensionini ning lisaks on palk ning puhkus samuti motiveeriv.