Teema: Õpetajaks õppimine pärast väga pikka õppepausi

Jah, aga see, kui õpetajaks lähevad inimesed, kes ei salli lapsi ( ja keskkoolis on ka päris palju vaimse tervise ja motivatsiooniprobleeme), tegelikult süvendab probleemi kuna õpetajate maine läheb veel alla ja head haridust ikka ei saa. Kõrges stressiseisundis tegelikult süviti õppimist ei toimu.

#4125050:

Jah, aga see, kui õpetajaks lähevad inimesed, kes ei salli lapsi ( ja keskkoolis on ka päris palju vaimse tervise ja motivatsiooniprobleeme), tegelikult süvendab probleemi kuna õpetajate maine läheb veel alla ja head haridust ikka ei saa. Kõrges stressiseisundis tegelikult süviti õppimist ei toimu.

Lisaks veel seda, et see, et õpetaja pole suur lastearmastaja ei tähenda absoluutselt, et ta ei suudaks head haridust edasi anda. Nagu ka see, kui on kannatlik ja lapsi armastav õpetaja, ei tähenda veel, et ta oleks teadmiste edasi andmises hea. Hea õpetamine eeldab head väljendusviisi, süstemaatilisust, loogikat, struktuuri ja oskust individuaalselt läheneda.

*kvaliteetset, kurrram noh, et parandada ei saa.

#4125110:

Kuskil pole aga teemaalgataja öelnud, et ta hakkaks lapsi kuidagi taga kiusama või terrorriseerima. Ja kes meist saaks öelda, et neile meeldiks olla 20 lärmava ja sõnakuulmatu lapse keskel? Üritamas anda edasi mingit õpet samal ajal, kui suurem osa energiast läheb distsipliini tagamisele.

Kellelegi ei meeldi olla 20 lärmava lapse keskel, ka neile lastele endile mitte. Aga selleks, et minna iga päev nende keskele ja õpetada neile inimeseks olemist, lisaks aine õpetamisele, on vaja siiski suurt sisemist motivatsiooni. Mina teen seda seepärast, et need lapsed on Eesti tulevik. Kui ma vanaks saan, siis nemad on sel ajal otsustajad, maksumaksjad, arstid, hooldajad jne. Minu lapsed peavad nendega koos, ühes ühiskonnas elama. Ma püüan anda oma panuse, et mu õpilastest kasvaksid korralikud, endaga hakkamasaavad ja teistest hoolivad, vastutusvõimelised inimesed, kellega mul endal ja mu lastel oleks tulevikus toredam koos elada.

Mulle lapsed meeldivad ja püüan näha kõigis seda, mis nad tulevikus võiksid olla. Ja teen omalt poolt kõik, et nad selles heas suunas areneksid. See on muidugi väsitav, see ei ole kuskilt otsast mugav töö. Aga kui näed, et lapsed tõesti arenevadki, et nad lõpuks hakkavadki kaasa töötama ja kui mõni tülikas õpilane hiljem, peale kooli lõpetamist, tuleb vastu, viisakalt tervitab ja küsib, kuidas läheb, siis püsib soov seda tööd teha.

Õpetajaks õppima peaks mõõdukagi võimekuse korral kindlasti pääsema, konkurents õpetajakoolitusse pole kuigi suur. Inglise keele puhul võib küll teisiti olla natuke, aga õpetajaks ehk pole ka seal suurt tungi.

Inglise keel on küll natuke halb keel mida õpetada, kui ise end kindlana ei tunne, vähemalt koolis lastele. Päris paljud noored siblivad veebis vahetpidamata ingliskeelses keskkonnas ringi ja räägivad aeg-ajalt omavahelgi inglise keelt. Neil ei pruugi olla akadeemiliselt teab mis kõrge keelevõimekus, aga suhtlustasandi väljendid, hääldus jms kipub olema väga hea, ja ise inglise keeles kohmakas ja ebakindel olles ei suuda õpetaja selliseid noori oma tõsiseltvõetavuses kuidagi veenda.

Hea võõrkeeleoskus pole selline asi, mida kuigi edukalt lihtsalt ülikoolis mingit programmi läbides omandada. Pigem käib see nii, et kas siis õpingute vm tõttu veedetakse mõningane aeg selles keelekeskkonnas, leitakse endale selles keeles suhtlusvõrgustik ja siis püsitakse selles võrgustikus. Inglise keele puhul võib seda muidugi ka Eestis elades teha, küllap leiab siit need neitivspiikerid ja muud ingliskeelsed omale üles, kellega suhelda, kui tahtmist on. Aga endal peabki alustuseks huvi olemas olema, et kui keeleoskus on roostes või pole kunagi tõeliselt hiilanud, siis sellega täitsa eraldi tegeleda.

Kui lapsed veel eriti ei sümpatiseeri ka, siis keskmine Eesti kool on minu mulje järgi küll see absoluutselt viimane koht, kuhu madalat stressi ja stabiilsust otsima minna. Eriti algajal õpetajal paistab pigem olevat tohutu töökoormus, liiga suured klassid, klassides igasugu eriliste vajadustega õppijad, nii eriti võimekad kui võimetud, kes kõik tahavad eri lähenemist, sinna veel törts ukrainlasi ja süürlasi ka sekka. Ja muidugi lapsevanemad, kes ei oska käituda ja olla ja arvavad, et õpetajal tuleb 24/7 seljas elada.

Täiskasvanute inglise keele õpetajana ehk oleks helgem tulevik, need täiskasvanud, kes üldse peavad mingeid keelekursusi vajalikuks, eriti madalama taseme kursusi, ei ole ilmselt üldse sama tundlikkusega keele suhtes kui praegused teismelised, ja annavad rohkem andeks.

Samas täiskasvanute võõrkeeleõpetaja küll kahjuks pole amet, kus kedagi stabiilne sissetulek ja töö pensionini ootab. Olen ise tükk aega selle asjaga tegelenud, ja enamus, keda sellises ametis tean, vihuvad mingite käsunduslepingute peal tükitöö pealt palka saades. Kel stabiilsust vaja, töötab lihtsalt mingi kohaga selle kõrvalt koolis või mujal. Täiskasvanute õpetajana on su pikk suvepuhkus palgata puhkuse vormis, lisaks ka palgata jaanuar, ja iialgi ei tea, kas järgmisel õppeperioodil ikka grupp tuleb kokku ja mitu neid tuleb, ja kas kõik tahavad ainult õhtul pärast kuut õppida, või üks grupp hommikul kell kaheksa ja teine õhtul kell kuus, jne jne.

Võid minna ka eesti keele võõrkeelena õpetajaks, seal praegu täiskasvanud õppijaid jagub ja pigem õpetajatest suur puudus – aga jälle, see ei tähenda, et keegi sind korraliku töölepinguga tööle võtab.

Täiskasvanutele võõrkeelt õpetades muidu on küll ka reeglid olnud vähemalt minu jaoks tunduvalt leebemad – keegi pole mult kunagi uurinud, kas mul mingi õpetajapaber ka on, ja polegi, ja pole probleemi. Aga seda ametit pigem saab jah pidada mingi muu töökoha kõrvalt, sest stabiilsus ja sotsiaalsed tagatised on nullilähedased. Samas – kui huvi on, hakka end kas või kohe erinevatele keeltekoolidele välja pakkuma, ütle, et tahad õpetada, mingi muistne filoloogiapaber on ka olemas, läheb kenasti läbi. Saad katsetada ja mõelda.

Normaalselt ja püsiva töölepinguga saab täiskasvanuid õpetada ehk ülikoolis, st siis tudengeid, aga seal on tegijaid niigi ees.

#4125110:

#4125050:

Jah, aga see, kui õpetajaks lähevad inimesed, kes ei salli lapsi ( ja keskkoolis on ka päris palju vaimse tervise ja motivatsiooniprobleeme), tegelikult süvendab probleemi kuna õpetajate maine läheb veel alla ja head haridust ikka ei saa. Kõrges stressiseisundis tegelikult süviti õppimist ei toimu.

Mida praegu väidad? Et õpetajate maine ja tase on halb, kuna nad ei salli lapsi? Ja need, kelle õpitulemused on kehvad on seetõttu, et õpetaja põhjustab neile stressi ja ei salli lapsi?

Selle jutu põhjal tundub pigem, et see on väga tavaline siis et õpetajad ei salli lapsi. Mul endal ema õpetaja, algklassides just ja olen terve elu olnud täiesti kindel, et ta ei salli lapsi. Olen seda ise kõrvalt näinud ja ka meiega oli väga range ja kannatamatu.

Kuskil pole aga teemaalgataja öelnud, et ta hakkaks lapsi kuidagi taga kiusama või terrorriseerima. Ja kes meist saaks öelda, et neile meeldiks olla 20 lärmava ja sõnakuulmatu lapse keskel? Üritamas anda edasi mingit õpet samal ajal, kui suurem osa energiast läheb distsipliini tagamisele.

Usun, et väga vähesed õpetajad ja, inimesed jäävad sisemiselt rahulikuks ja kõigutamatuks karja marakrattide seas. Stressi ja õppimisraskusi võivad pigem tekitada just need lärmavad kaasõpilased. Tänapäeval pole ju õpetajal ka mingeid õiguseid. Kuidas siis tagada, et õppida soovijad saaks seda teha? Kui pole ühtki head lahendust, mida tundi segavate õpilastega pihta hakata. Vanemad on õigust täis ja rahulolematud niikuinii.

Ehe kõne, miks kõik ei sobi õpetajaks ja ei peakski sel kohal töötama.

Võimeka targa õpetaja klassis on vaikus ja nohin. Vaatavad kui linnupojad õpetaja suhu, respektiga, mitte hirmuga. Ma ei räägi algklassidest, vaid põhikoolist ja gümnaasiumist.

Õpetaja teadmised ja samamoodi võrdselt ka inimpsühholoogia oskused peavad olema väga head. Neid õpetajaid on.

On rõõm selliseid õpetajaid tunda ja kogeda.

#4125563:

#4124553:

Mul on keskkoolist 15a ja ülikooli bakast 12a möödas. Praegu olen teelahkmel, mida õppida, et karjääris vahetus teha. Praegusel tööl jätkusuutlikkust ei näe (ei tööta oma erialal). Mõelnud minna kas võõrkeeleõpetajaks või eesti keele/kirjanduse õpetajaks õppima.

Muretsen aga palju sellepärast, et mul on viimatisest ülikoolikogemusest nii palju aega möödas (ka keeleõpe). Lisaks ei olnud tollal võimalik teha bakalaureusetööd, aga nüüd peaks tegema magistritöö. Seega mul selline suurema uurimustöö tegemise kogemus paraku puudub täielikult. Lisaks ei tunne, et oleksin antud võõrkeeles piisavalt vaba rääkija, teksti moodustaja. Mõistan küll teksti ja kõnet väga hästi, aga ise rääkides pean hakkama sõnu mõtlema ja teksti moodustamine on üldiselt konarlik. Kõike seda õpet peaksin siis sooritama täiskohaga töötamise kõrvalt, õnneks küll sessioonõppes. Kahtlen sügavalt, et isegi erialakatse suudaks läbida, kuna see eeldab soravat rääkimist vastavas võõrkeeles.

Lisaks ütlen ausalt, et mulle lapsed/teismelised lärmaka ja sõnakuulmatu grupina üleüldse ei meeldi ja mul on neid väga raske taluda. Seega kaaluksin vaid gümnaasiumiosas õpetamist või veelgi parem – täiskasvanute õpetamist.

Kas oskab keegi oma kogemusi jagada, kuidas 35a ja pärast 10a pausi igasugustes õpingutes on ülikoolis ja eriti õpetaja kutset omandades läinud? Praegu tundub hirmutav ja kardan, et ei saaks isegi sisse, rääkimata ajaliselt/oskustelt hakkama saamisest. On küllalt lugusid, kuidas 40+ ja ka vanemad inimesed ülikooli lähevad, aga mulle tundus see hirmutav juba 5a pausi juures rääkimata nüüd. Ülikool nõuab siiski omajagu aega, pingutust ja õppimist, mis täiskohaga töö kõrvalt keeruline. Eriti veel, kui niivõrd pikk paus igasuguses õppimises.

On ka paar muud eriala, mis huvi pakuvad (mitte ülikoolis), aga need ei taga stabiilset ja piisavat sissetulekut. Õpetaja kutse tunduks kindel, kuna tagaks stabiilse sissetuleku ja kindla töö pensionini ning lisaks on palk ning puhkus samuti motiveeriv.

Sa pole ühtegi uurimustööd ja diplomitööd oma elus kaitsnud ja sa arvad, sa oled magistrikandidaat?

Raiskad riigi raha õpetajakutse saamiseks ja samas teatad juba ette, et põhikool käib sulle üle jõu, lastega hakkama ei saa??? Väidad lausa, et lapsed sulle ei meeldi? Vau, mis tulevane õpetaja, tõesti. Sa pole kuulnud, et õpetaja kutse vajab lisaks filigraansele tasemele oma aines, filigraanset oskust lastega toime tulla, psühholoogia tundmist, diplomaatiaoskust?

Tahad gümnaklasse, aga isegi ei valda ise seda võõrkeelt, mida neile õpetama plaanid hakata? Psühholoogiat samuti mitte?

Tule nüüd pilvedest maa peale. Kui üldse see on hea mõte mingit keelt minna sinusugusel magistrisse omandama (inimesed, kes sinna satuvad, on native speaking level, mõistad, võiks päevapealt minna Cambridge tasemetestidele), siis sa hakkad peale lõpetamist õpetama algklasse. Sa ju polegi piisav enamaks.

PS. Kuidas on võimaik nii gümnaasium kui baka lõpetada ilma kaitsmist vajava lõputööta???

Väga halvustav ja üleolev suhtumine.

Kui astusin sisse, juba siis oli inka fillidel kohustuslik eksam. Mingit bakalaureusetöö varianti polnud. Mitmel erialal võib olla nii, et on kas bakatöö või eksam või ongi üks neist ja muid valikuid pole. Ei leia, et ma oleks süüdi, kui mul pole bakatöö tegemise kogemust, kui toona polnudki seda varianti. Siis oli mul hea meel, kuna selliste tööde kirjutamine on aeganõudev ja tüütu protsess, samas olin mures, sest siis plaanisin veel magistrisse minna ja väga raske on teha magistritööd, kui pole isegi bakatöö tegemise kogemust. Gümnaasiumis mingeid väikseid uurimustöid ikka pidi tegema ja oli ka mingi kaitsmine, aga see pole ju kuidagi võrreldav bakatööga.

Minu kursakaaslased olid samuti “minusugused” st kohustusliku eksamiga lõpetanud ja bakatöö kogemuseta. Väga imelik oleks magistrantuuri võtmisest keelduda sel põhjusel, et pole uurimustöö tegemise ja kaitsmise kogemust, kui ülikool ise on kehtestanud nii, et bakalaureusetööd ei võimaldata. Aga ometi läksid mitmed mu kursakaaslased magistrisse edasi ning said edukalt lõpetatud, sh oli ka minusuguseid tagasihoidlikke rääkijaid.

Kuulasin ka TÜ võõrkeeleõpetaja magistrantuuri podcasti ning seal õppejõud ütleski, et igal aastal väga palju kuulevad sisseastujatelt juttu, et tahaks väga keelt õppida. Selle peale ütleski, et neil õpe juba nii tihe, et puhtalt keeleõpet sinna ei mahu. Ilmselt ongi see keele õppimise ja praktiseerimise probleem rohkem neil, kes näiteks saksa, hispaania, prantsuse jms keele õpetajaks tahavad minna. Seda on Eestis elades raske praktiseerida ja osata native speakeri tasemel.

Need, kes halvustavad siin, et ei oska isegi keelt ja tahan õpetajaks minna, siis ülikoolis läks mul suhteliselt lihtsalt, hinded olid head ja sain kenasti hakkama. Seal olin ka pidevalt keelekeskkonnas sees. Rääkida ise sai üsna vähe, aga 3a pidevalt loenguid ja seminare inglise keeles, siis tunnen, et natuke ülekohtune jätta siin muljet nagu üldse inglise keelt ei valdaks. Sellisel juhul poleks ka kuidagi hakkama saanud ega ära lõpetanud nominaalaja ja hea õppeedukusega.

Riigi raha raiskamisest, siis väga mitmed inimesed lähevad ülikooli õppima erialasid jättes need pooleli ja pidevalt vahetades eriala või siis tilguvad pikalt üle nominaalaja ilma kunagi lõpetamata. Või siis ei hakka kunagi oma erialal tööle – see on väga tavaline. Ja siis mõni sõimab siin, et mis mõttes raiskad riigi raha ja julged minna üldse ülikooli :/

Käisin samuti 12a koolis ja ma ei mäleta neid filigraansete psühholoogiateadmiste, diplomaatiaoskustega õpetajaid, kes filigraanselt õpilastega toime oleks tulnud :/ Ometi ei saa öelda mitte ühegi õpetaja kohta, et ta olnuks kuidagi ebapädev, loll ega poleks oma valdkonda teadnud või mitte osanud õpetada. Enamus lihtsalt ei saanud distsipliini hoidmisega “filigraanselt” hakkama. Probleeme ja stressi oli kõigil – kellel rohkem, kellel vähem.

#4125597:

#4125563:

PS. Kuidas on võimaik nii gümnaasium kui baka lõpetada ilma kaitsmist vajava lõputööta???

Umbes pooltel baka erialadel on bakalaureusetöö asemel eksam või saab valida, kas teed eksami või lõputöö (nt eripedagoogika)… ???? Lisaks sellel ajal, kui TA gümnaasiumi lõpetas, ei pruukinudki olla uurimistööd.

Jeesus, milline allakäik. Mina lõpetasin akadeemilise kõrghariduse 1997 ja juba siis tegime kõik pool aastat kestvat diplomitööd.

Lapsed lõpetasid Tallinna Reaalkooli, esimene iseseisev kaitsmisega uurimustöö 6. klassis, teine iseseisev kaitsmisega uurimustöö 11. klassis. Ja see on riiklik õppeprogramm. Kõik lapsed siis ju teevad seda.

Kulla inimene. Praktiseerimas käid sa ise välismaal, kui tahad mis iganes keeles native speaking diplomi saada:) See on elementaarne ju.

Mul on. Saksa, inglise ja hispaania keeles.

Ja tead mis. Ma ei leia, et olen küps gümnaasiumit õpetama.

Kui sa ei tea, kuidas ainet edasi anda, siis polegi kasu ka native speaker’iks olemisest. On loomulik, et ebakindlus tuleneb pedagoogiliste ja didaktiliste teadmiste puudumisest. Ega asjata ei õpita õpetajaks 5 aastat.

#4126298:

#4126243:

Kulla inimene. Praktiseerimas käid sa ise välismaal, kui tahad mis iganes keeles native speaking diplomi saada:) See on elementaarne ju.

Mul on. Saksa, inglise ja hispaania keeles.

Ja tead mis. Ma ei leia, et olen küps gümnaasiumit õpetama.

Kui sa oma häid hindeid juba korra mainisid, siis vastan, et ma lõpetasin kullaga nii põhikooli, gümnaasiumi kui cum laude ūlikooli.

Ikka ei leia, et olen veel küps võtma gümnaasiumiklassid.

Sa tõesti arvad, et lähed teed magistri ja sellest piisab gümnaasiumi tasemeks?

Palun ära risusta seda teemat ja leia endale pädev psühhiaater, kes saaks kindlaks teha, millise isiksusehäirega on tegu ning vastavad ravimid välja kirjutada, mis toetaks Sinu igapäevast toimetulekut.

Tundub jah, et inimene on endast ikka nii heal arvamusel ja üleolev. Selle kohta, et ta väidetavalt on kõik kulla ja cum laudega lõpetanud on tema suhtlusoskus, kirjaoskus ja eneseväljendusoskus väga puudulikud. Tundub pigem, et suvaline kesise hariduse ja ennekõike haritusega inimene on siin end välja elamas ja valetamas, mis supervõimed ning haridus tal on. Nii haritud ja superintelligentne inimene ei kirjutaks nii vigaselt ega väljendaks end nii labaselt ja lihtsakoeliselt.

Lisaks on  väga idealiseeritud ettekujutus õpetajast. Mõtleks ehk korraks, kui palju on Eestis üldhariduskoole ning gümnaasiume. Absoluutselt ei usu, et kas või enamuses koolides oleks õpetajad võõrkeeles native speaker’i tasemel. Minu õpingute vältel oli reaalselt native speaker’i tasemel vaid vene keele õpetaja…

Ei ole ka reaalne, et mistahes keele õpetajad ka gümnaasiumiosas oleks meil kõik või enamuses elanud aastaid kas vastavas keeleruumis või aastaid igapäevaselt praktiseerinud native speakeritega. Samuti ei ole reaalne, et kõik õpetajad on oma erialal  geeniused.

Siin teemas räägitakse nagu peaks olema gümnaasiumis õpetamiseks oma eriala geenius ja keele õpetamiseks sobib vaid täielik native speaker’i tase. Kui reaalne see on Eestis? Gümnaasiumis ei ole tase nii kõrge, et pead olema lausgeenius ja kogu oma eriala detailideni välja teadma. Saaks aru, kui räägitaks ülikooli õppejõust.

#4126483:

Siin teemas räägitakse nagu peaks olema gümnaasiumis õpetamiseks oma eriala geenius ja keele õpetamiseks sobib vaid täielik native speaker’i tase.

Mis asja sa sonid, teemaalgataja ütles, et üldse ei oska rääkida. Seda on natuke vähevõitu. Ega seal magistris sind siis suureks keeleoskajaks ei tehta, kui enne üldse ei oska. Minu arust on see ikka imelik, kui inglise filoloog ei oska rääkida, isegi kui on vaid baka tase.

#4126798:

Ei piisa VAID keeleoskusest, karismast ja lastelembusest, et olla pädev õpetaja.

Tal pole ju sedagi. Lapsi ei salli ja rääkida ei oska. Karismast pole juttu olnud.

Vanad õpsid on ikka õudus. Ja kui veel lapsi ka ei salli….

#4126779:

#4126483:

Siin teemas räägitakse nagu peaks olema gümnaasiumis õpetamiseks oma eriala geenius ja keele õpetamiseks sobib vaid täielik native speaker’i tase.

Mis asja sa sonid, teemaalgataja ütles, et üldse ei oska rääkida. Seda on natuke vähevõitu. Ega seal magistris sind siis suureks keeleoskajaks ei tehta, kui enne üldse ei oska. Minu arust on see ikka imelik, kui inglise filoloog ei oska rääkida, isegi kui on vaid baka tase.

Lugesin seda teemaalgatust ja kuskil pole öeldud, et üldse ei oska rääkida. Inglise filoloogiasse ei ole reaalne sisse saadagi, kui ei oska üldse rääkida. Vähemalt vanasti oli seal väga kõrge lävend, juura järel teine. Selleks, et sisse saada, pidi olema hea inglise keele riigieksami tulemus. Ja pole võimalik, et 3a ülikoolis inglise keelt õppides ÜLDSE rääkida ei osa. TA ütles, et tema kõnekeel on roostes, kuna pole pikalt kasutanud ja jutt ei tule soravalt. Tänapäeva noored jah räägivad ilusti aktsendita ja soravalt, aga vanakooli õpetajad on küll sageli ka samasugused puised rääkijad nagu keskmine 30+ eestlane.

Ülikoolis filoloogia lõpetanu oskab ilmselgelt keelt paremini kui keskmine inimene.

#4126798:

Filoloog ei valda metoodikaid ja didaktikat. See käib õpetajatöö juurde. Ei piisa VAID keeleoskusest, karismast ja lastelembusest, et olla pädev õpetaja.

Noored kooli valmistab ette nn projektsüstikuid, kel õpetaja tööst üsna õhku ja vahtu täis ideaalkujutelm. Mõned jäävad kooli ja aastate jooksul kasvavad headeks õpetajateks. Programm on tihe, aga käsitlus on selline…õpetaja kui aine turundaja ja plutipluti lõbutegevuste läbiviija. Seni, kuni meil on riigieksamid, ehkki need on devalveerumas, eriti eesti keel, ja akadeemilised testid, on õpetajate mängitsemine klassi ees kurjast.

Nõustun. Aga siin teemaski mitmed ütlevad, et ilma igasuguse filoloogia ja pedagoogilise hariduseta ja isegi ilma igasuguse ülikoolihariduseta inimene (!) on parem õpetaja lihtsalt sellepärast, et ta räägib soravalt inglise keel ja talle meeldivad lapsed. Tõenäoliselt valdab lihtsalt kõnekeelt ning struktuuri, grammatikat jms nii hästi ei tunne.  Rääkimata pedagoogikast. Mina ise arvan, et ilma pedagoogilise hariduseta siiski ei peaks olema õpetaja. Õpetamine ei ole nii lihtne, et valdan mingit ala ja siis muudkui hakkan õpetama.

Aga siin jäetakse mulje, et parem, kui inimene on keskharidusega, ei tea filoloogiast ega pedagoogikast midagi, aga peamine, et armastab lapsi ja räägib soravalt kõnekeelt. Samas teemaalgatajasugune trambitakse matta, kuigi on olemas baka filoloogias ja soov minna magistrantuuri pedagoogikat õppima. Siis aga öeldakse, et siuke ei kõlba isegi magistrandiks ja parem las need ilma hariduseta lapsearmastajad olla klassi ees. Nemad on pädevamad.

Võtab ikka silmi pööritama küll see jutt siin.