Kas õpetajatel on kohustus lapsevanemat informeerida, kui nad näevad laspe arengus või käitumises kõrvale kaldeid? Kui laps võrreldes omaealiste lastega on teistsugusem või mõni oskus tahaks rohkem arendamist?
Vanem ei pruugi ju ise teadlik olla või aru saada. Samas laps jääks vajaliku abita ja koolis võivad suuremad, raskused tulla.
Kui sulle endale tundub midagi kahtlane, siis räägi õpetajatega ja küsi, mida nemad on tähele pannud. Ei pea ju korralist arenguvestlust ootama, kui oled millegi pärast ise mures.
Seadust või reegleid selle koha pealt ei tea, aga mul vastupidine kogemus. Mulle tundus, et mu lapse areng pole eakohane. Käisin ikka mitu kasvatajaid usutlemas, aga need rõõmsalt vastu, et pole tal häda midagi. Iseenesest ma üldse ei kurda kasvatajate üle, ülitoredad ja sõbralikud olid. Aga vist äkki liiga toredad, tahtsid lapses vaid head näha? Igatahes, kui arstidelt diagnoosi kätte saime ja paberiga aeda läksin, siis alles öeldi, et noh, oli jah veidi näha mahajäämust.
Aga mu tädi on algklasside õpetaja ja kurdab, et ülikeeruline on, kui vanem probleemi ei tunnista ja keeldub uuringuid tegemast. Kohustus vast pole, aga on võimalus sel juhul lastekaitse poole pöörduda.
“Varajane märkamine” on õpetajate kohustus, vanemate nõustamine samuti.
eks see sõltub alati asjaoludest. Kui me räägime sellest kui kohustusest, sisi alati tekib küsimus, et ka smahajäämus oli nii suur, et vajas märkimist vmt.
Loodetavasti ei ole teema tõstatataud mingist konfliktist stiilis “miks õpetaja ei öelnud, et mu lapsel on probleem”. Tuleb ikka alati arvestada, et õpetajatel on korraga mitu last hooldada-juhendada ja nii need “kääris”, mis on eakohane ja mis mitte, on väga suur. St sellele ajal, kui laps alles arendab mingit oskust, ei saagi õpetaja hinnangut anda, vaid saab alles siis anda, kui oleks tagumine aeg, et oskus selge (aga lapsevanema jaoks tundub, et miks nii hilja räägitakse).
No näiteks mu 5-aastasel tütrel pole R-tähte. Oleks võinud juba varem ju asjaga tegeleda, aga kõik kinnitasid, et ei pea, kõik korras jne – nüüd on siis käes. Laps tunneb huvi lugemise vatsu, aga läheb iga kord närvi, kui sõnas tuleb R täht jne (käime küll logopeedil, aga kodus minuga harjutusi kaasa ei tee). Oleks ju võinud ka varem sekkuda, aga enne, kui “piir” oli käes, ei olnudki ju nagu põhjust.
Ka käitumisega on nii, et mida väiksem laps, seda raskem on kõrvalekaldest aru saada. Nt kas lapse käitumisprobleemid on põhjustatud veel puudulikust kõnearengust, laps on lihtsalt väga kartlik või on siiski muu probleem.
Kõik oleneb konkreetsest asjast. Üks asi on lihtsalt selline üldine ülevaade ja soovitused, millele tähelepanu pöörata, teine asi, kui pead silmas mõnd tõsisemat probleemi. Tegelikkuses on see “varajane märkamine” see, et õpetaja võib ju märgata, aga ega see suurt midagi ei muuda. Diagnoosi kättesaamiseks läheb ikka aega, väikelapse puhul öeldakse alguses ikka, et ootame ja vaatame.
Kohustust ei ole, aga hea lasteaiaõpetaja võtab sellised asjad tavaliselt vanemaga jutuks võimalikult otsekohe. Kuidas ta seda teeb, kuidas vanem seda seedib ja mida ette võtab, eks see oleneb juba kõikidest asjaosalistest.
Olen lasteaiaõpetaja. Kahjuks on selle teemaga nii, et väga paljud vanemad eitavad probleemi. Loomulikult, ka erivajadusega laps areneb – lapsevanem näebki vaid seda. Aga võrrelduna teiste samaealiste lastega on vahe sees…
Ja lapse eripärasele käitumisele otsitakse vabandusi a´la – laps oli väsinud, seepärast ei saanud logopeediga kontakti (tuntud logopeedi hinnang tunnistati vanemate poolt ebapädevaks, tuttava logopeedi sõnul probleemi polevat); laps hammustas teist last, sest oli äärmuseni endast väljas (oli, sest ei suutnud end eakohaselt sõnadega väljendada); lapse käitumisprobleemides olevat süüdi hoopis peres kasvav teismeline, jne… jne…
Aga miks mitte küsida ise õpetaja käest, et kas olete midagi märganud sellest ja sellest, kuidas see on võrreldes teiste lastega.
Eks muidugi on vanemaid igasuguseid, on ülemuretsejaid, on ingoreerijaid ja teiste süüdistajaid, kes leiavad lapsele kõikvõimalikud põhjendused-vabandused jnejne.
Ilmselt on tal kohustus, aga selle peale lootma ei jääks. Ise ju näed oma last ja otsi abi kui vaja.
