Mul oli kevadel sama lugu. Direktor rääkis mingist kutse taotlemisest, kuigi mul on ülikoolis oma erialal õpetajakoolitus läbitud ja staaži ka omajagu. Direktor rääkis nii veenvalt ja mulle tunduski, et mingi tobe seadus vastu võetud. Igaks juhuks helistasin ministeeriumisse ja küsisin, kuidas lood on. Ministeeriumi ametnik oli üsna imestunud, et direktor seadust nõnda tõlgendas. Ministeeriumi sõnul pn kutsetunnistuse taotlemine mõeldud näiteks neile diplomiomanikele, kes on kunagi lõpetanud õpetajakoolituse, kuid siis 10-15 aastat hoopis mujal, mitte koolis, töötanud. Siis on võimalik, et pedagoogilised kompetentsid on ununenud või kaduma läinud. Ja kui tahta hakata koolis õpetajaks pärast aastaid eemalolekut, võiks kutsekoda tõendada, et inimene on pädev õpetajana töötama.
Üldiselt ei tasu igat direktori juttu uskuda, sest direktoriamet ei vabasta pealiskaudsusest või kaasasündinud rumalusest. Kõige rohkem rumalaid ideid sünnitavad eeskätt koolijuhtide kogunemised, kus kohvilauas jumal teab kuidas igasugu huvitavate ideedeni jõutakse, mida pärast on põnev koolis õpetajate peal katsetada.