Teema: Õpetajate streik

Jah, toetan.

Aga ühtlasi arvan, et on viimane aeg asuda õpetajate palka diferentseerima. Ei ole normaalne, et suvaline keskharidusega inimene võib kooli sisse jalutada, õpetajana tööle asuda ja saab esimesest päevast sama palka, mis magistrikraadiga ja õpetajakutsega õpetaja. Ka staaž, kõrgem kutsetase ja õpilaste-lapsevanemate-kolleegide tagasiside võiks mõnevõrra palka mõjutada.

ei toeta.
pidevalt streikides või streigiga ähvardades ei jäta pedagoogid head muljet. praegu on majanduses keerulised ajad, paljudes firmades on raskusi ja inimesi koondatakse. õpetajatel on kindel töö, pikk tasustatud puhkus, korralik palk juba praegu, nii et võiks vahelduseks rahul olla

Toetan muidugi. Eestis üldse vähesed seisavad oma õiguste eest, neid väheseid, kes seda julgevad teha, materdatakse, nagu siingi. Ei ole  küll kuulnud mingist metsikust majanduskriisist ja suurtest koondamistest, millele siin viidatakse. Järgime võiks olla kassapidajate streik, tahaks näha, mida tehakse, kui kedagi ühel päeval kassasse panna ei ole.

Mis palga diferentseerimisse puutub, siis see saab olla ainult objektiivne, kas siis praegu ei ole nii, et magistrikraadiga saab rohkem palka, kui bakalaureusekraadi või lihtsalt keskharidusega? Kui ei, siis peaks olema. Aga laste ja vanemate hinnangust nüüd küll ei peaks õpetaja palk sõltuma. Et kes siis rohkem p…se poeb ja paremaid hindeid paneb, peaks siis rohkem palka saama? Siis hakkavad niigi ebaviisakad tatikad veel õpetajat ähvardama, et võtame koos emmega sul palka maha. Naljatilgad, tahate vist viimastest õpetajatest ilma jääda.

Õpetajatele juurde – muidugi. A kustkohast siis raha vähemaks võtta?

#4245734:

Õpetajatele juurde – muidugi. A kustkohast siis raha vähemaks võtta?

Poliitikutelt näiteks. Pole vaja ministrile isiklikku piltnikku ega nõunikke, kelle pädevuses kõrvaltvaataja paratamatult kahtlema peab. Erakondade ülalpidamiseks kulub riigikassast igal aastal mitu miljonit. Miks nad ei võiks liikmemaksudest end üla pidada?

Riigikogu liikmetele poleks vaja sellisel määral kuluhüvitisi. Tallinlased käigu kondiauru ja ühistranspordiga tööle, kaugemalt tulijatele võiks olla kasutada ökonoomne auto – kõigile ühesugune ja ainult kasutada. Tankimise ja hoolduse peaks tegema kantselei. Valijatega kohtuma peaks minema ühistranspordiga. Kui kuhugi Häädemeestesse või Kiviorasse sõidab ühistranspordiga mitu päeva, siis ongi võimalus hästi paljude valijatega kohtuda. Ööbimisel võiks olla samuti Eesti siseselt hinna ülempiir palju ühe öö eest hüvitatakse. Kuluhüvitised võiks olla riigikogulastel ikka seotud nende tööga, näiteks konsultatsioonid juristide ja õigusteadlastega, kes aitaksid neil lahti mõtestada seaduseelnõusid ja analüüsida juba vastuvõetud seadusi, akte jne.

Ka igasugu kummalistele organisatsioonidele ei peaks riigikassast kergekäeliselt raha antama. Meil olla ju vaene riik. Pajupaitajate ühing võiks olla õhinapõhine ja sel alusel end ära majandada.

Ja kulukatesse suurprojektidesse, mis end kunagi tasa ei teeni ja mida meil tegelikult tingimata vaja pole, ei pea maksumaksja raha matma.

Kui õpetajad streigivad õiglasema töökoormuse nimel, siis toetan igati. Lihtsalt palgatõusu nõudmist ei poolda.

Mina tegelikult ei saa sellest õpetajate ajakasutusest aru. Öeldakse, et koormus on nii meeletult suur ja normajaga tööd ära ei tee. Leian, et riik peaks tegema korraliku uuringu, kuhu see aeg õpetajatel läheb ja millised ajakasutuse erisused on erinevatel õpetajatel. Ajakasutuse all võiks olla selge arusaamine, mitu tundi (kuus/aastas) kulub: klassi ees seismine, tundide ette valmistamine, tööde parandamine, lastevanematega suhtlemine, bürokraatia, enese täiendamine, koosolekud ja muu, mida mina ei tea. Mulle kui kõrvalvaatajale tundub, et kehalise õpetaja ei paranda ju kodus laste töid, kuidas tal saab siis sama normtundide arvuga olla sama palk kui eesti keele või matemaatika õpetajal? Siia on ju ebavõrdsus koheselt sisse kirjutatud.

Kui oleksid ajakasutusest korralikud andmed, saab teha muutusi. Mind selline jutt, et tööd nii palju, niisama ei veena.

Ja olen kindel, et kui töö tekitab stressi ja läbi põlemist, siis ei aita ka kõrgem töötasu.

#4245751:

Paraku on suurusjärgud sellised, et selleks, et õpetajad saaks, mida nad tahavad, tuleks loobuda nt sellest kolmelapseliste rahakülvist või pensionite indekseerimisest.

Nt seda toetaks küll, et kolmelapseliste toetus vajaduspõhiseks ja vaheraha õpetajatele.

Kolmelapselustele peredele haridus tasuliseks ja antud raha läheb ôpetaja palga tôstmiseks. Toetan.

#4245751:

Paraku on suurusjärgud sellised, et selleks, et õpetajad saaks, mida nad tahavad, tuleks loobuda nt sellest kolmelapseliste rahakülvist või pensionite indekseerimisest.

Nt seda toetaks küll, et kolmelapseliste toetus vajaduspõhiseks ja vaheraha õpetajatele.

Suurusjärgud on sellised: meil on kooliõpetajaid umbes 17000. Kui neile maksta iga kuu senisest 200 eurot rohkem, siis kuluks selleks täiendavalt umbes 41 miljonit eurot. Sotsiaalkindlustusameti andmetel maksti lasterikka pere toetust 2023. aasta 31. märtsi seisuga 24 846 perele. Valdav enamus neist on alla 7 lapsega pered. Järgmisel aastal on lasterikka pere toetus 3-6lapselistele 450 eurot kuus. Sellele kulub järgmise aasta riigieelarvest pisut üle 134 miljoni.
Kui kõik see raha lasteaiaõpetajatele+kooliõpetajatele anda, siis igaüks saaks juurde ligi 500 eurot kuus. Kusjuures, Statistikaameti lehel olev õpetajate arv on ilmselt õpetajana töötavate inimeste arv, võibolla ka töölepingute arv, aga pigem mitte õpetaja täistöökohtade arv. Kui õpetajate arv täistöökohtadele taandada, siis saaks palgatõusu veelgi suuremaks.
Eks see ole poliitilise valiku koht, kuhu maksuraha panna.

Paljulapseliste vajaduspõhisel toetusel näen palju probleeme: toimetulekutoetused ja muud toetused neile, kes tööd ei suuda teha, on juba olemas. Kui paljulapseline pere neile kvalifitseerub, siis mis alustel või kellele peaks veel lisaks vajaduspõhist toetust maksma? Kui palgata ametnikearmee, kes hakkab otsustama, kas see või see pere ikka vajab vajaduspõhist toetust, siis kulub ametnikearmeele palju raha, peredele jõuab pisku ja ei tundu mõistlik.

Minu meelest on see veider, et nad tahavad mingit protsenti “keskmisest palgast”. Kui kõikide õpetajate palk siis ühel hetkel selle numbrini kerkib, siis selle lükkega on keskmine palk ju jälle eest ära jooksnud, jälle vaja streikima hakata.

Ei toeta niisugust streiki.

#4246081:

See vajaduspõhine toetus on samasugune kontrollivajadus, nagu soov lapsevanemana õpetaja palgas n.ö. kaasa rääkida. Ühiskonna seisukohalt kahjulik, ühiskond ei peaks olema selleks, et teatud inimesed saaksid teiste arvel egotrippida.

Põhimõtteliselt olen nõus, aga kuidas siis saaks päriselt häid ja mitte nii häid õpetajaid eristada? Ma olen ise õpetaja ja olen õpilastelt aastaid tagasisidet küsinud. Annan anonüümse küsimustiku, mida nad saavad täita (valikvastused toimivad eriti hästi). Juba 6-7. klassi õpilased annavad üllatavalt mõistlikku tagasisidet. Kui arukalt küsida, siis saab tegelikult päris hea tagasiside õpetaja õpetamisest. Kui selgub, et kellelgi on probleem õpetajaga, siis saab seda lahendada. Ka minul on olnud mõned huvitavad juhtumid, aga need tekivad igal juhul.
Mina oleksin nõus, et näiteks paari % ulatuses sõltub palk sellest, kuidas õpetaja on õpetanud: tagasiside, õpilaste saavutused, koostöö sujumine eri osapooltega.

Riigikogu liikmetele poleks vaja sellisel määral kuluhüvitisi. Tallinlased käigu kondiauru ja ühistranspordiga tööle, kaugemalt tulijatele võiks olla kasutada ökonoomne auto – kõigile ühesugune ja ainult kasutada. Tankimise ja hoolduse peaks tegema kantselei. Valijatega kohtuma peaks minema ühistranspordiga. Kui kuhugi Häädemeestesse või Kiviorasse sõidab ühistranspordiga mitu päeva, siis ongi võimalus hästi paljude valijatega kohtuda. Ööbimisel võiks olla samuti Eesti siseselt hinna ülempiir palju ühe öö eest hüvitatakse. Kuluhüvitised võiks olla riigikogulastel ikka seotud nende tööga, näiteks konsultatsioonid juristide ja õigusteadlastega, kes aitaksid neil lahti mõtestada seaduseelnõusid ja analüüsida juba vastuvõetud seadusi, akte jne.

Riigikogu lihtliikme palk on jämedalt 5400€. Kuluhüvitised kuni 30% palgast ehk siis ca 1620€. 101 riigikogu liiget: 101×1620=163 620€. Kui kooliõpetajaid on 17 000 – nagu eelpool kirjas – siis see raha nendele ära jagades oleks ligi 10€ igale õpetajale kuus lisaks. Abiks vb küll, aga siiski mitte see mis vaja. Ning mitte kõik ei kasuta oma kuluhüvitisi ära sajaprotsendiliselt…arvestame seda ka.
Muidugi saan aru vihast poliitikute ja selle vastu, mis meie poliitmaastikul toimub (ehk liikumine ühe juhtiva partei süsteemi ja autokraatiasse) ja kuni järgmiste valimisteni pole riigikogu järgi ka mingit vajadust, opositsioon peab ära oma sütitavad ja enamasti ka argumenteeritud kõned (n-ö takistab riigikogu tööd), aga ükskõik kui tugevaid vastuargumente ka ei esitata võetakse seadused ikka parteidistsipliini järgides koalitsiooni häältega muutmata kujul vastu.

Strigi osas mul seisukohta pole, aga siinseid õpetajate teemasid hakkas huvitama kui palju koosolekuid on ühel õpetajal nädalas/kuus?

Siin mitmes teemas on kirjas, et klassi ees seismine ja õpetamine on köki-möki ja tühine osa, suur koormus tuleb mujalt. Järgmise lause esimene on ALATI koosolekud ja alles siis tuleb tööde parandamine ja tundideks ette valmistamine. Mina hakkas kohe huvitama kui palju neid koosolekuid siis on, see nii hirmsasti töökoormust tõstab. Kas tavaliselt keskmisel kontorirotil on siis niipalju vähem koosolekuid?

Õpetajad võiksid koos oma ametiühinguga korraldada streigi teemal: “Me ei tee ületunde!”, sest see on üks põhiprobleemidest, mis tuuakse välja õpetajate raskes töös.

Kuu alguses logib iga oma õpetaja täpselt, kuhu tema aeg kulub. Klassi ees olemise ajaline norm on teada. Sealt üle olev aeg läheb jagamisele teiste ülesannete vahel. Ja õpetaja logibki, esmaspäev: koosolek 45 minutit, tundide ette valmistamine: 4 tundi, tööde parandamine 2 tundi, lapsevanemaga suhtlemine: 30 minutit, Stuudiumi täitmine 1 tund. Ja nii iga päeva kohta. Tööaeg saab täis – rohkem ei tööta. See oleks ka paras sisekaemus õpetajatele, et kuhu läheb tema aeg ja kas on võimalik teha korrektiive. Samuti saaks teha kokkuvõte kooli juhtkond, et kas tööülesannete ajaline kulu on proportsioonis sellega, mida eeldatakse.

Kui selgub, et mõned õpetajad kulutavad nt tundide ette valmistamisele liiga palju aega, et äkki oleks neid võimalik aidata ja korraldada siis asjalik koolitus ajajuhtimisest.

Ma tean, et selline streigiviis ei oleks reaalselt läbi viidav ja enam kui kindel, et õpetajatele oma tööaja logimine ka ei meeldiks. Samas eraettevõtluses peab nt IT firma tihti logima väga täpselt, et mis ülesandeid mis aja jooksul tehti ja seejärel saab selle põhjal kliendile arve esitada.

#4246317:

Õpetajad võiksid koos oma ametiühinguga korraldada streigi teemal: “Me ei tee ületunde!”, sest see on üks põhiprobleemidest, mis tuuakse välja õpetajate raskes töös.

Kuu alguses logib iga oma õpetaja täpselt, kuhu tema aeg kulub. Klassi ees olemise ajaline norm on teada. Sealt üle olev aeg läheb jagamisele teiste ülesannete vahel. Ja õpetaja logibki, esmaspäev: koosolek 45 minutit, tundide ette valmistamine: 4 tundi, tööde parandamine 2 tundi, lapsevanemaga suhtlemine: 30 minutit, Stuudiumi täitmine 1 tund. Ja nii iga päeva kohta. Tööaeg saab täis – rohkem ei tööta. See oleks ka paras sisekaemus õpetajatele, et kuhu läheb tema aeg ja kas on võimalik teha korrektiive. Samuti saaks teha kokkuvõte kooli juhtkond, et kas tööülesannete ajaline kulu on proportsioonis sellega, mida eeldatakse.

Kui selgub, et mõned õpetajad kulutavad nt tundide ette valmistamisele liiga palju aega, et äkki oleks neid võimalik aidata ja korraldada siis asjalik koolitus ajajuhtimisest.

Ma tean, et selline streigiviis ei oleks reaalselt läbi viidav ja enam kui kindel, et õpetajatele oma tööaja logimine ka ei meeldiks. Samas eraettevõtluses peab nt IT firma tihti logima väga täpselt, et mis ülesandeid mis aja jooksul tehti ja seejärel saab selle põhjal kliendile arve esitada.

Neid uuringuid on korduvalt tehtud, et õpetajad märgivad minutitega iga päev üles, mida tehti.

#4246431:

#4246317:

Õpetajad võiksid koos oma ametiühinguga korraldada streigi teemal: “Me ei tee ületunde!”, sest see on üks põhiprobleemidest, mis tuuakse välja õpetajate raskes töös.

Kuu alguses logib iga oma õpetaja täpselt, kuhu tema aeg kulub. Klassi ees olemise ajaline norm on teada. Sealt üle olev aeg läheb jagamisele teiste ülesannete vahel. Ja õpetaja logibki, esmaspäev: koosolek 45 minutit, tundide ette valmistamine: 4 tundi, tööde parandamine 2 tundi, lapsevanemaga suhtlemine: 30 minutit, Stuudiumi täitmine 1 tund. Ja nii iga päeva kohta. Tööaeg saab täis – rohkem ei tööta. See oleks ka paras sisekaemus õpetajatele, et kuhu läheb tema aeg ja kas on võimalik teha korrektiive. Samuti saaks teha kokkuvõte kooli juhtkond, et kas tööülesannete ajaline kulu on proportsioonis sellega, mida eeldatakse.

Kui selgub, et mõned õpetajad kulutavad nt tundide ette valmistamisele liiga palju aega, et äkki oleks neid võimalik aidata ja korraldada siis asjalik koolitus ajajuhtimisest.

Ma tean, et selline streigiviis ei oleks reaalselt läbi viidav ja enam kui kindel, et õpetajatele oma tööaja logimine ka ei meeldiks. Samas eraettevõtluses peab nt IT firma tihti logima väga täpselt, et mis ülesandeid mis aja jooksul tehti ja seejärel saab selle põhjal kliendile arve esitada.

Päriselt arvad, et need märgitakse ausalt?

Ma olen aineõpetaja põhikoolis, kogemust on parasjagu ja olen töötanud kooli kõrvalt pidevalt muudes ametites, nii et töökoormusest ja töö tegemisest peaks olema küllalt objektiivne arusaam. Olen rääkinud ka teiste aineõpetajatega ja meie kogemused klapivad väga hästi: keskmiselt kulub kogemustega õpetajal ühe õppetunni ettevalmistamiseks üks astronoomiline tund. Meil on varasematest aastatest ja kolleegide käest, kirjastustelt ning muudestki allikatest saadud materjale, mida saame kasutada. Kui ei oleks, kuluks rohkem aega.
Lisaks kulub aega tööde hindamiseks ja tagasisidestamiseks. Ühe klassi ühe aine peale kulub seda aega trimestri keskmiselt minimaalselt tund nädalas (vähemaga ei saa õpilased piisaval hulgal hindeid). Tavaliselt on koolides üks koosolek nädalas, kestusega ligikaudu tund. Nendel osalemine on täiskoormusega õpetajatele üldiselt kohustuslik, osakoormusega õpetajad, kui nad teiste tööde tõttu tõesti ei saa, siis saavad kokkuleppel mitte osaleda (kõigile sobivat aega tavaliselt ei õnnestu leida).
Kui täiskoormusega õpetajal on nädalas 20 kontakttundi (mida on vähe, enamasti on kas 22 või 24), siis tuleb siit välja, et kogenud õpetaja töötab nädalas umbes 45 tundi (täiskoormuse puhul on õpetatavaid klasse ja/või aineid ikkagi vähemalt 4). Polegi nii hull ju? Aga see on tegelikult seaduse järgi juba ligikaudu 10 tundi tasustamata ületunnitööd. Kui kool on kokku leppinud täiskoormuseks 22 või 24 tundi klassi ees, siis tuleb tasustamata ületunnitööd kohe 2-5 tundi juurde.

Kehalise kasvatuse õpetajad kontrolltöid tavaliselt tõesti ei paranda (üksikutel juhtudel siiski esineb ka seda). Aga tunde peavad ette valmistama nemadki. Kui palju neil selleks aega kulub, ma ei tea. Eesti keele ja kirjanduse õpetajad aga kulutavad tööde hindamiseks ja tagasisidestamiseks kindlasti iga nädal 5+ tundi klassi kohta.

Kui klassis õpib lapsi mitme õppekava alusel (tavalise riikliku õppekava alusel õppijad + lihtsustatud õppekava alusel õppijad) ja/või on klassis individuaalse õppekava alusel õppivaid lapsi, siis kulub ühe tunni ettevalmistamiseks keskmiselt 1,5-2 tundi. Normkoormuse mõttes on aga tegu ikkagi ühe kontakttunniga. Rohkem aega kulub erivajadustega õpilastega klassi tunni ettevalmistamiseks seetõttu, et nn tavaõpilased ja erivajadustega õpilased õpivad teistsuguse programmi alusel. Neile on vaja teisi ülesandeid, teistsuguseid selgitusi ja tund peab olema kordades paremini planeeritud, õpetaja peab sellises tunnis kasutama aega ülimalt efektiivelt. Iga sekund on arvel. Näiteks: samal ajal, kui ühed õpivad ringi pindala arvutamist, siis teised õpivad, mis on ring. (see on veel lihtne näide, vahel ei klapi teemad üldse, kuigi enamasti püüame panna klappima) Ja erivajadusi võib olla ühes klassis erinevaid.

Lisaks tahetakse tihti, et õpetajad (koos õpilastega) osaleksid aktiivselt igasugustes projektides, korraldaksid õppekäike jne. Ka see võtab aega. On õpetajaid, kes põhimõtteliselt keelduvad sellistest tegevustest, sest pole lihtsalt aega. Siis on veel igasugused ainevõistlused, kuhu õpilasi peaks saatma. See tähendab tavaliselt vähem või rohkem õpilase ettevalmistamist ja mõningaid administratiivseid tegevusi.

Kõik ülalkirjeldatud tegevused käivad õpetaja tööaja sisse ja nende eest ei ole ette nähtud mitte mingisugust lisatasu, kui need üldtööaja sisse ei mahu. Õppenõukogusid ja koolitusi, õppematerjalide olemasoleku ja tellimisega seotud tegevusi ma ei maininud, sest neid tehakse osaliselt vaheaegadel või katab vaheaegade väiksem koormus need tegevused ära.

Lisatasu eest lisandub näiteks klassijuhatamine või ringide juhendamine või ka muud ülesanded koolis.