Teema: õpetajate tase

#3226810:

#3226778:

Olen õpetaja. Nõustun sinuga, aga palga osas mitte.

Kas sa oled oma palka teiste palkadega võrreldes arvestanud ka seda, et sul on kaks korda pikem puhkus kui teistel inimestel? Sa töötad aastas 10 kuud, mitte 11 kuud, nagu teised inimesed. Seega ongi õige, et su töökoormus on 10% kõrgem tööajal kui teistel inimestel, kellel pole luksust suvel 2 kuud puhata. Nii tuleb sinu 10 töötatud kuuga kokku ka see lisakuu, mille eest niisama raha saad.

Enamasti õpetajad seda “pisiasja” ei arvesta, kui oma elust räägivad.

No vähemalt matemaatikaõpetajad võiks siiski küll ise selle peale tulla.

Palgad peavad olema sellised, et vastava palga eest leiaks kvaliteetset tööjõudu. Kui tööjõudu on krooniliselt puudu, siis järelikult selle ala palgad on siiski liiga madalad. Vaatamata pikale puhkusele on tööpäevad nii stresdirohked, lakkamatu tähelepanu all olemine, kus iga minut iga sinu sõna karmilt kritiseeritakse kui palk oleks vastav töö raskusele, oleks meil ka meesõpetajaid ja kvaliteetset õpetajaskonda.

Tegemist oli suveks antud kohustusliku kirjandusega. Lapsed saavad väga hästi aru, millise õpetaja antud tähtaeg venib nagu kumm ja millisel õpetajal ilmub tähtaja kukkudes e-kooli tegemata töö eest 1 või x.
Teisel juhul oli tegemist sellega, et aineõpetaja käis klassijuhatajale kaebamas, kuidas tunnis korda pole. Koosolekul vanemad otsustasid, et aineõpetajad kirjutagu siis konkreetsele lapsele märkus, et oleks täpselt selge, kes mida tegi ja saaks tegeleda konkreetsete tülitekitajatega. Õpetaja aga otsustas selle asemel lastele otse välja öelda, et ta ei kavatsegi midagi ette võtta, kui keegi lärmab või telefonis istub või tundi segab. Tagajärjeks on see, et tunnisegajaid on nüüd kaks korda rohkem. Ja lapsed ainest ei tea suurt midagi.

#3227637:

#3227451:

Palgad peavad olema sellised, et vastava palga eest leiaks kvaliteetset tööjõudu. Kui tööjõudu on krooniliselt puudu, siis järelikult selle ala palgad on siiski liiga madalad.

Tegelikult on see reegel hoopis teistpidine – kuni selle palga eest mingi tööjõu siiski leiab, seni pole põhjust palka tõsta. Kordan oma üleskutset – kui teil, õpetajatel, tõesti on usk, et saate suure töö eest kohutavalt vähe palka, siis pange lahkumisavaldus lauale ja minge tööle sinna õnnemaale, kus raha puu otsas ripub ja töö palju lihtsam on. Sellega teete kahte sorti head – iseendale hangite kõrgema sissetuleku väiksema vaevaga (kui muidugi see teie usk tegelikult ka tõele vastab) ning ühtlasi aitate Eesti haridussüsteemi raha juurde tuua, sest kuskil on kriitiline punkt ning kui õpetajate arv langeb sellest allapoole, on Riigikogu sunnitud haridusse raha juurde leidma. Hetkel aga ilmselgelt see punkt veel käes ei ole.

Sosistan kõrva, et ega erasektoris ka see palkade tõstmine eriti teisiti ei käi. Kuni leiab odavat tööjõudu, kes keskmisel tasemel töö ära teeb, seni ei tõsta keegi palka ja miks peakski. Välja arvatud muidugi eriti hinnatud spetsialistidel – aga olen kindel, et ka hariduses saavad eriti väärtuslikud pedagoogid tavalisest õpetajast oluliselt enam palka.

Enamik kahjuks ongi läinud. Mina olen koolis seetõttu, et kõrgepalgaline abikaasa on nõus mu hobi finantseerima. Mulle tõesti meeldib mu töö väga ja ma olen selles ka väga hea.
Aga paljud meesõpetajad ongi koolist eemal just seetõttu, et peavad oma kohuseks olla perekonna toitjad. Eestis on tuhandeid õpetajaharidusega mehi, kes ei tööta sellel ametikohal. Osa neist oleksid suurepärased õpetajad.

#3227585:

Tegemist oli suveks antud kohustusliku kirjandusega. Lapsed saavad väga hästi aru, millise õpetaja antud tähtaeg venib nagu kumm ja millisel õpetajal ilmub tähtaja kukkudes e-kooli tegemata töö eest 1 või x.

Teisel juhul oli tegemist sellega, et aineõpetaja käis klassijuhatajale kaebamas, kuidas tunnis korda pole. Koosolekul vanemad otsustasid, et aineõpetajad kirjutagu siis konkreetsele lapsele märkus, et oleks täpselt selge, kes mida tegi ja saaks tegeleda konkreetsete tülitekitajatega. Õpetaja aga otsustas selle asemel lastele otse välja öelda, et ta ei kavatsegi midagi ette võtta, kui keegi lärmab või telefonis istub või tundi segab. Tagajärjeks on see, et tunnisegajaid on nüüd kaks korda rohkem. Ja lapsed ainest ei tea suurt midagi.

Ma ei ole küll kuulnud ühestki õpetajast, kes annab suveks kohustusliku kirjanduse ja siis kõigi nimekirjas olevate raamatute kohta teeb kohe septembri esimesel nädalal testi. Sina ja su laps saite ikka asjast valesti aru. Kohustuslik kirjandus vastatakse terve õppeaasta jooksul ära, mitte kohe, kui kool algab.

Teisel juhul teadis õpetaja ilmselt omast kogemusest, et märkuste panemine ei muuda lärmavaid lapsi klassis kuulekateks ja et see on tühi töö. Minulgi on oma õpetajatööst sama kogemus. Lastega lihtsalt ei saa midagi teha, kui nad tunnis korda rikuvad. See on nii ainult EV koolides, mujal riikides on moel või teisel riik ikka välja pakkunud erinevad lahendused, kuidas laste käitumist koolis ohjata. Meil on kaasav haridus.

Nii et õpetajate tümitamine ja nende peale kaebamine ei tõsta Eesti koolide hariduse kvaliteeti.
Samuti ei arva ma, et kõrge palk on see võluvits, mis kõik probleemid lahendab. Mina nt küll ei oleks kaasava haridusega koolis nõus töötama ei 2000 ega ka mitte 6000 euro eest kuus.

#3227705:

Olen teemaalgataja. Kui erasektoris saab pakutava palga eest ainult kehva tasemega töötajaid, siis käib ettevõtte pakutava teenuse või toodangu tase alla, mistõttu juhid ja omanikud on sunnitud kibekiiresti töötajate palku tõstma, et saada pädevamaid töötajaid, et olla konkurentsivõimelised.

Kahjuks see loogika ei toimi riigisektoris. Koolid aga on meil riigisektoris. Praegused palgad on sellised, et ära lähevad parimad. Parimad õpetajad on tõenäoliselt paremad ka muudes valdkondades ja neil on lihtsam leida endale uus töö mujal, kus on palk kõrgem ja nõudmised väiksemad. Alles jäävad kehvemad, kes mujal toime ei tuleks. Lapsed on meie kõige kallim vara, on ju nii? Ometi, kui me läheme parandama oma autot, siis tahame, et seda tehtaks heas töökojas. Toidu ostmiseks otsime poode, kus müüakse kvaliteetset toitu. Kui raha on, ostame rõivaid selliselt brändilt, mille hea kvaliteet on teada ja teadlikumad tarbijad ehk jälgivad juba ka ausa kaubanduse põhimõtteid.

Ometi, kui jutt on meie kõige kallimast varast, meie lastest, siis on suurel enamusel meist täiega ükskõik, missugused on õpetajad, kes last eluks ette valmistavad ja kelle seltskonnas möödub suur osa meie kalli lapse päevast.

Ja kuna tegemist on riigisektoriga, siis ei juhtu mitte midagi, kui varsti on kõik õpetajad sellised, et vaevu saavad aru oma õpetatavast ainest, selgitada ei oska ja suhelda ei oska. Aga suudavad klassi ees seista või ka istuda, nii et järelikult kõlblikud.

Üldse ei arva, et kõik õpetajad juba sellised on. Aga usun küll, nagu üks õpetaja siin eespool juba kirjutas, et selleks, et hea õpetaja kooli jääks, peab tal olema hästi teeniv mees. Meie heade õpetajate hästiteenivate abikaasade toel see haridussüsteem veel kuidagi püsti püsibki.

No veel eelmisel aastal nähvas mulle üks gümnasist, et see, et õpetaja valdab oma õpetatavat ainet, on ju iseenesestmõistetav. Lisaks peab õpetaja lapsele individuaalselt lähenema, teda toetama, ühesõnaga olema ta erapsühholoog ja sotsiaalpedagoog ja mis kõik veel. Neiuke oli seda arvamust ilmselgelt kuulnud oma vanematelt.
Selline pidev õpetajate kallal urgitsemine ja nende lõputu tümitamine ongi viinud selleni, et oma ainet hästi valdavad inimesed on mujale tööle ära läinud.
Meeste poolt ülalpeetavatele prouadele panustamine pole meie feministliku ideoloogiaga reaalsuses ka eriti jätkusuutlik strateegia.

Varem või hiljem tuleb kvaliteetse hariduse eest maksma hakata.

Küsimus ei ole selles, mida minu laps või mina aru saime. Ei ole mõtet leiutada, mida õpetaja kindlasti arvas või tegi. Lugema pidi suvel, aga kui õpetaja venitab tähtaega nende survel, kes ei lugenud, siis ei maksa ühel hetkel imestada, kui ühel hetkel ei loe ka need, kes seda alguses tegid. Iga kaebav õpetaja peaks ka seda mõtlema, et kas tema nõuded ka paigas on. Meil on paar sellist õpetajat, kelle puhul lastel ei tuleks mõttessegi midagi tegemata jätta (tähtaeg on tähtaeg). Kiruvad ja hädaldavad küll omavahel, aga ära teevad. Ja üldiselt ei ole ka vanematel nende õpetajatega asja.

#3227808:

#3227748:

Mina olin mituteist aastat õpetaja, kuid sellest võidusõiduhobuse tempost tööl sai kevadel lõplikult kõrini.

Mind hakkab nüüd ikka väga huvitama, mis pagana ülieriline kiirtempo sellel õpetajal siis on, mida muudes ametites ei ole. Kas keegi tooks mõne näite kiirest päevast? Minul on tööl päevi, kus pole aega lõunat süüa ega ühtegi isiklikku e-maili lugeda, kus minutid on hinnas ning ühegi töökaaslasega sõnagi ei vaheta, toimetad oma asju ja keskendud, et midagi ei ununeks. Rekordina olen sellises pinges töötanud järjest 12 tundi, siis maganud ja söönud 6 tundi ning edasi veel 10 tundi põrutanud, siis sai töö valmis ja sai pilgu arvutiekraanilt tõsta. Samas on ka päevi, kus on töö ajal aega sekretäriga lobiseda, sööma minnes ka poest läbi käia ning kohe ära teha klassijuhataja küsitud ülekanne, sest muidu ununeb ära. Millised need õpetaja päevad siis on, et nii kole kohutav olla on? Hullud lapsevanemad jätke kõrvale, need pole vist siiski igapäevane juhtum, või tänapäeval juba on? Ka minul võib juhtuda, et mõni klient või kolleeg on bitchi tujus või üritab mind paika panna. Ja ka ülemus on halvasti öelnud, kuigi tegelikult hindab mind, ma tean. Kõike juhtub.

Hommikul jõuad ca pool tundi enne tundide algust kooli. Tihti on kooli fuajees juba mõni laps/lapsevanem, kellel on midagi küsida ja just sind ootab. Sa lootsid, et jõuad veel õpetajate toas ühe kohvi teha, aga njahh, täna mitte. Kiirustad tundi. Esimene tund 45min, vahetund – oled korrapidaja, teine tund, korrapidamine, kolmas tund, korrapidamine, neljas tund, käid vahetunnis söömas, samal ajal pead ka sööklas korda rikkuvaid lapsi korrale kutsuma, viies tund, 10min vahetund – keegi mures laps küsib oma hinnete kohta, sa ei jõuagi klassist minema, kuues tund, vahetunnis jõuad kolleegiga mingit töö asja arutada, seitsmes tund…. Tunnid läbi. Istud oma klassis ja kannad tunnid e-kooli, vaatad meile, äkki midagi vaja kiirelt vastata. Siis tuleb rahulikum osa – vaatad ja planeerid järgmise päeva tunnid. U kl 16.30 sätid kodupoole kaasas mitme klassi vihikud/kontrolltööd. Teed perele söögi ja asud tööde kallal nokitsema. Kõiki võib-olla sel päeval ei jõuagi, jääb veel järgmiseks päevaks ka.
Ja nii põhimõtteliselt iga päev, lisaks veel konsultatsioon ja järelvastamine peale tunde. Korrapidaja iga päev ei ole, vaid 3-4 korda nädalas pool päeva. Siis jääb vahetunnis veidi aega vahel ka hinge tõmmata või isegi kohvi juua. Sellised need päevad põhimõtteliselt ongi. Seda päeva, kus töö ajal poodi minna või sõbrannaga lobiseda – seda ei ole. See siis ainult aineõpetaja vaatepunktist lähtuvalt, klassijuhatajal lisandub veel kamaluga kohustusi.
Ah jaa, see pole näide kiirest päevast, vaid igapäevasest päevast 🙂 Mittekiireid päevi pole olemas.

#3227792:

Küsimus ei ole selles, mida minu laps või mina aru saime. Ei ole mõtet leiutada, mida õpetaja kindlasti arvas või tegi. Lugema pidi suvel, aga kui õpetaja venitab tähtaega nende survel, kes ei lugenud, siis ei maksa ühel hetkel imestada, kui ühel hetkel ei loe ka need, kes seda alguses tegid. Iga kaebav õpetaja peaks ka seda mõtlema, et kas tema nõuded ka paigas on. Meil on paar sellist õpetajat, kelle puhul lastel ei tuleks mõttessegi midagi tegemata jätta (tähtaeg on tähtaeg). Kiruvad ja hädaldavad küll omavahel, aga ära teevad. Ja üldiselt ei ole ka vanematel nende õpetajatega asja.

Nii. Oletame, et õpetaja lajatab kõigile lugemistähtaja vm kontrolltööga, milleks enamik ilmselgelt valmis ei ole. Mis sellele siis järgneb? Närviliste vanemate kõned direktorile, õppealajuhatajale, klassijuhatajale ja HM-i. Õpetaja ei arvesta laste indiviuaalsusega! Suve- jm vaheaeg on puhkamiseks, mitte õppimiseks! Nv-ks ka kodutöid anda ei tohi! Ja raamatukogus ei olegi seda raamatut! Ja loomulikult tuleb teha järeltöö – see tähendab õpetajale topelttööd. Paljudes koolides ka topeltkulu, sest A4 paberid ja nende ostmine on õpetaja isiklik mure, sest koolil pole ju raha!
Nt üks lapsevanem oleks mulle üleriigilise skandaali äärepealt korraldanud selle eest, et tema lapsukesel polnud etteteatatud tunnikontrolli ajal paberit kaasas, mul ka talle anda ei olnud ja oma raha eest ma A4 paberit põhimõtteliselt ei ostnud. Asi lahenes nii, et rikka mehe poolt ülalpeetav klassijuhataja, kes oma palgast oli ostnud A4 paberi, tõi mulle ka pool pakki kasutada.
Kui 2/3 klassist saavad puudulikud hinded, kutsub enamik direktoreid õpetajad vaibale ja selgitab, et õpilaste viletsad hinded on õpetaja tegemata töö tulemus!

Nii et pole see eluke nii lihtne ja must-valge, nagu ninatarkadele lapsevanematele tundub.
Kool on ülikeeruliste sotsiaalsete suhtestruktuuridega moodustis. Ega minagi lõplikult läbi ei suutnud närida kõigi kolleegide eristaatusi koolis, kuid üht-teist jäi meelde. Nt kauaaegsetele pedagoogidele anti alati tarkadest lastest koosnevad keelerühmad, huligaanid, erivajadusega jm olematute kodudega laste rühmad jagati uutele õpetajatele. Siis on väiksemates kohtades tähtis see, et kas õpetaja on kohalik ja kui kaua ta on olnud kohalik. Üleaedsele ja sellele, kellega külapoes vorstileti taga kokku satutakse, väga liiga ei tehta. Ja siis on mingid staatused veel abikaasade positsioonide järgi ja veel 1000 murumängu, millesse ma süveneda ei viitsinud. Keemia- ja füüsikaõpetajaid kanti kätel ja ka õpilased mõistsid, et on ime, et seesugused inimesed üldse koolis on nõus töötama. Nt füüsikaõpetaja võis vabalt “ühe” panna ka selle eest, et keegi vales kohas oma telefoni akut laadis ja keegi isegi mitte ei köhinud selle peale.

Pika jutu kokkuvõte ongi see, et kool on üks õudne koht, kuhu keegi parema meelega ei läheks. Ja kujundanud oleme oma kooli selliseks me ise.

#3227824:

Ja nii põhimõtteliselt iga päev, lisaks veel konsultatsioon ja järelvastamine peale tunde. Korrapidaja iga päev ei ole, vaid 3-4 korda nädalas pool päeva. Siis jääb vahetunnis veidi aega vahel ka hinge tõmmata või isegi kohvi juua. Sellised need päevad põhimõtteliselt ongi. Seda päeva, kus töö ajal poodi minna või sõbrannaga lobiseda – seda ei ole. See siis ainult aineõpetaja vaatepunktist lähtuvalt, klassijuhatajal lisandub veel kamaluga kohustusi.
Ah jaa, see pole näide kiirest päevast, vaid igapäevasest päevast ???? Mittekiireid päevi pole olemas.

Mul tekkis küsimus. Kui vaatan oma laste õpetajate tunniplaane, siis on neil päeva jooksul enamasti 4-5 ainetundi. Sina räägid aga “kuues tund, seitsmes tund”. Kas mu lastel on erilised koolid? Kui päeva jooksul peab andma 5 ainetundi ja olema ka 5 vahetundi valves, siis jääb päevas üle veel 3 tundi muudeks tegevusteks – vihikute parandamine, tundide ette valmistamine, tööjutud kolleegidega jms. Ja jääb ilmselt ikka ka mõneks naljaks kaaslastega või kohviks. Kus mu loogikas viga on?

Miinused juba lendavad, aga vastust justkui ei paista kuskil …

Kägu 18.27. Täiesti nõus! Kool on riik riigis, selle siseilu või -koledus hämmastas aastaid mindki.
Et halvast õpetajast lahti saada, peab too tõesti mingi räige jamaga hakkama saama. Loll topis klassis võib aastaid jokutada, isegi vanemate kirjad õppealajuhatajale või valla haridusjuhile ei aita.
Kool on ka sotsiaalasutus. Ei koondata sealt iialgi kedagi, vajadusel tekib väikeklass, üks laps klassis vmt asi kohe. Eri liik on pensionärid, kes ise ütlevad sageli, et kui nad läheksid, kukuks koolielu kokku. Aga ei lähe kusagile. Nii uuele noorele normaalselt koormust ei jagu, seega ka palka. Pension pluss õp palk ka uue tm seaduse juures ON juba unistuste palk. Noor, kes oma poole koha eest 500 arvele saab, ei käi enamasti pool aega tööl, vaid ikka täisraksu, sest tunniplaan on pitsiline. Juhtkonna sõbrannad saavad hea tunniplaani, muud nii, kuis kukub. Juhtkonna sõbrannad saavad isegi suval ajal reisile minna, no problemo.
Juhtkond saab välisprojektidega suval ajal soojale maale sõita, on need Erasmus vm projektid, kaasa võetakse enamasti omad lapsed. Suurem jagu on nn õpetajate nomenklatuur pigem. Kool toimetab samal ajal edasi, tundi asendab raamatukogutädike või maj. juhataja…
Mis tase koolist saadakse, sõltub lapsest ja vedamisest, milline on kool, kus ta õpib. Vedamisest, kui klassi ees on hea õpetaja.

Nii see asi nüüd ka ei ole, et massiliselt käivad lapsed koolis kolme vihikuga. Kui mõni nii käib, ei tähenda seda, et kõik seda teevad. Ja ei ole see asi nii traagiline ka. Kui on midagi vaja, siis tuleb eelkõige öelda, mitte igaks juhuks joriseda, et nojah, paberit ka pole ju.

#3227910:

#3227824:

Ja nii põhimõtteliselt iga päev, lisaks veel konsultatsioon ja järelvastamine peale tunde. Korrapidaja iga päev ei ole, vaid 3-4 korda nädalas pool päeva. Siis jääb vahetunnis veidi aega vahel ka hinge tõmmata või isegi kohvi juua. Sellised need päevad põhimõtteliselt ongi. Seda päeva, kus töö ajal poodi minna või sõbrannaga lobiseda – seda ei ole. See siis ainult aineõpetaja vaatepunktist lähtuvalt, klassijuhatajal lisandub veel kamaluga kohustusi.

Ah jaa, see pole näide kiirest päevast, vaid igapäevasest päevast ???? Mittekiireid päevi pole olemas.

Mul tekkis küsimus. Kui vaatan oma laste õpetajate tunniplaane, siis on neil päeva jooksul enamasti 4-5 ainetundi. Sina räägid aga “kuues tund, seitsmes tund”. Kas mu lastel on erilised koolid? Kui päeva jooksul peab andma 5 ainetundi ja olema ka 5 vahetundi valves, siis jääb päevas üle veel 3 tundi muudeks tegevusteks – vihikute parandamine, tundide ette valmistamine, tööjutud kolleegidega jms. Ja jääb ilmselt ikka ka mõneks naljaks kaaslastega või kohviks. Kus mu loogikas viga on?

Sa ei arvestanud veel lapsevanemate koosolekutega, kus tuleb vastata igasugustele küsimustele, võtavad aega kuskil 2-3 tundi + kohalesõit ja öine uneeelne koju laekumine. Nendel koosolekutel on kõige populaarsemaks küsimuseks see, et kuidas laps saab oma puudulikud hinded ära parandada. Selline mõte, et õpiks asjad selgeks, vanematel endal ju pähe ei tulegi. Siis kuuleb seal igasuguseid ähvardusi stiilis, et tema lapsel on igatsugu keerulised geneetiilised haigused ja kui õpetaja julgeb veel ühe puudulikuga tema last traumeerida, siis on õpetaja vastutav isik lapse surma või haiglassesattumise puhul.

Veel ei arvestanud sa kõiksuguste eravestlustega, mida vanemad õpetajatega nende vabadel tundidel väga pidada armastavad. Igatsorti ümarlaudadele peab iga kuu jõudma, kus pätiks kasvanud illikuku koos oma emaga enamasti kooli ja õpetajaid seitsmes surmapatus süüdistavad.
Vahelduseks tuleb veel mõnel kuul lahendada lapsukeste vägivallasüüdistusi, kus õpetajaid niisama igavusest ja naljaviluks küll oimetuks peksmises, küll muudes vägivallavormides süüdistatakse. Ja kui ilmneb, et laps lihtsalt valetas, siis ei juhtu ka midagi, silitatakse tibulinnukese pead ja öeldakse, et ära enam nii tee.
Veel vajab selgitamist vahel olukord, et miks küll 10aastane veel üheski keeles kirjutada ega lugeda ei oska. Kui kooliaasta lõpuks selgub, et 10aastane lihtsalt ei viitsinud, kas teate, jääb jälle õpetaja süüdi, kes peab talle suvetöö lõpuks positiivse hinde välja joonistama, muidu helistab issi KOV-i ja KOV leiab võimaluse kooli rahastust vähendada või muul moel kiusata.

No ühesõnaga – tegevust jagub peale tunde aineõpetajatelgi hulgi, rääkimata klassijuhatajatest, kes ainult laste probleeme hommikust hilisööni lahendavadki.

#3227936:

#3227933:

Nii see asi nüüd ka ei ole, et massiliselt käivad lapsed koolis kolme vihikuga. Kui mõni nii käib, ei tähenda seda, et kõik seda teevad.

No täpselt. Kodanik räägib kogu aeg oma halvimatest kogemustest, nagu need oleks mingi mainstream reegel. Loomulikult ei ole nii. Ja halvad lapsevanemad pole ka reegel. Kuigi muidugi tilk tõrva suudab meepoti rikkuda, selge see.

Jah, meil on kaasav haridus nende tõrvatilkadega. Ja need tõrvatilgad muudavadki kooides kõigi olemise võimatuks.
ja need tõrvatilgad, kes mujal maailmas õpivad erikoolides või -rühmades, mürgitavad meie kaasava haridusega koolides absoluutselt kõigi osapoolte elu ja tervist.

#3227948:

Õpetajatööst teab päriselt vaid õpetaja ise ja arvatavasti ka ta elukaaslased. Aga juba lähiringi sõbrad ja sugulased ei saa täpselt aru, miks ei ole õpetajana töötaval inimesel üldse aega ja miks ta koguaeg ka kodus tööd teeb ja kas ikka päriselt teeb.
Seega õpetaja tööd ei saagi sisuliselt kommenteerida see, kes pole seda ise teinud.

Aga siis ei peaks te ka end häirituna tundma, kui arvatakse, et teie töö nii pingeline ikka ei ole, kui muljet jätta proovitakse. On ju selge, et kui soovid, et sind mõistetaks, siis selle eelduseks on, et suudad oma mõtteid ka selgitada ja arusaadavaks teha.
Jah, koolitused ja töögrupid ja aruanded, arusaadav, kuid neid pole ju ikka iga päev. Ning enamasti on paraku ikka nii, et kui õpetaja on koolitusel, siis tund jääb lihtsalt ära või suurematele lastele antakse iseseisev töö. Seega töökoormuse mõttes pole see lisatöö. Konkreetne küsimus on, et kas iga päev 3 tundi ei ole selle kõige tegemiseks piisav, mida loetlesid, pluss kontrolltööde või vihikute kontroll ning suhtlemine lapsevanematega? Mulle tundub, et peaks olema. Pealegi on olemas veel koolivaheajad, olen aru saanud, et koolitused ja aruandlus ja dokumendid kuuluvad just koolivaheajal õpetaja töö hulka? Kui ei kuulu ning aruanded ja koolitumine tehakse ära igapäevaselt, siis on koolivaheajad ju omakorda lisapuhkus?

#3227910:

Mul tekkis küsimus. Kui vaatan oma laste õpetajate tunniplaane, siis on neil päeva jooksul enamasti 4-5 ainetundi. Sina räägid aga “kuues tund, seitsmes tund”.

No siis sinu lapse õpetajatel ongi see sponsoreeriv abikaasa, kes võimaldab neil normkoormusega tööd teha. Paraku teevad paljud õpetajad ülekoormusega tööd, et saada normaalset äraelamist võimaldav palk. Sealt need 6 ja 7 tundi tulevadki. Tõsi, mul on ühel päeval nädalas hommikul esimene tund vaba – siis saan kodus mõnuga kohvitada. Ja nädala sees on mul tegelikult lisaks veel 2 “auku” – ehk keset päeva üks vaba tund. Sel ajal ei saa tegelikult ikkagi poodi või kohvikusse minna, sest tegelen enamasti siis meilindusega või tööde parandamisega. Ehh, praegugi ootavad veel mõned töövihikud läbivaatamist – kohe võtan ette…