Minu kogemused üldhariduskooliga on õnneks eilne päev (väga lähiminevik), aga kogemusi on küllaga saadud. Nende põhjal hindan endiselt väga nn nõukaaja kogemuse ja kooliga õpetajaid ning hakkasid neid hindama ka lapsed ajal, kui nad said aru, mis on õpetamises tase ja mis mitte. On siiski ka suurepäraseid erandeid. Aga värvikamad kogutud kogemused järgmised:
1. klassi õpetaja, kes ei suutnud füüsilist koolivägivalda klassis ohjeldada. Korraldas õhtusi kokkusaamisi vanematega, süütas lõhnaküünlaid ja tahtis, et me omavahel oma raskest elust ja kodustest probleemidest räägiksime. Lahkus õnneks peale 1. aastat ja läks sotsiaaltööd õppima.
Algklassi õpetaja, kes tahtis olla laste vastu nii hea, et kui ta jõulude ajal koolist lahkus, teatas õppealajuhataja, et me lapsed on sisuliselt kirjaoskamatud ja ta võtab ise klassi üle (polnud 1. klass)
Noor matemaatika õpetaja, kes ei suutnud end 6. klassi ees kehtestada. Krahh üleriiklikes tasemetöödes. Õnneks saime üsna pea jälile, et lapse teadmised pole tasemel ja võtsime koduõpetaja
See, kuidas ma kaks esimest aastat mõlema lapsega õhtuti kodus õppisin – õpetasin neid aineid mõtestama. Õnneks hiljem läks kõik suht-koht sujuvalt, v.a see matemaatika põhikooli keskel, mis ka minu jaoks üle pea kasvas.
Koolikiusajast algklasside õpetaja, kes valis klassist ohvreid ja neid mõnitas, sidudes oma avalikesse mõnitustesse ka kodu ja vanemad.
Inglise keele õpetaja, kellest mõned õpilased keelt paremini oskasid
Vene keele õpetaja, kes lapsi fašistideks kutsus.
Head kogemused:
Üks lastest valis gümnaasiumi ühe vana aineõpetaja järgi, kellega ta väljaspool oma kooli juhuslikult kokku puutus. Hoiatasin, et 65+ inimene ei pruugi temaga koos gümnaasiumi lõpuni välja minna. Läks, oli hea õpetaja ja mentor. Range, kardetud ja õiglane.
Noor matemaatika õpetaja, kes suutis autoriteeti tagada, aine selgeks teha. Lastevanematega õnneks suhelda väga ei tahtnud, üritas ise põhikooli lõpu ja keskkooli omadega toime tulla. Saigi. Lastel oli ta vastu meeletu respekt, laste lemmikõpetaja läbi aastate.
Noor kirjandusõpetaja, kes mõistes, et põhikooli keskmine iga ei taha lugeda, hakkas lapsi teatrisse ja kinno vedama ning tekitas sellega huvi kirjanduse vastu.
Lisan, et peale ülikooli olin paar aastat ka ise koolis õpetaja. Pedagoogilist haridust saanud polnud ja ei mõelnud üle, vaid keskendusin oma ainele. Tänapäeval saaks ma koolis lastevanemate kaebuste tõttu ilmselt kohe “kinga”, aga lapsed õppisid või vähemalt üritasid. Sain ka üsna keerulised klassid, aga huumorimeel (sageli irooniline, sh ka eneseiroonia) ja otsekohesus ning teatud olukordades inimlik mõistmine ja avalik toetus oma “pättidele” olid need, mis mind koolis õpilaste hulgas vee peal hoidsid. “Pätid” oli täiesti kasvatatavad, muide. Pedagoogikat ma õppinud polnud ning kuna õpetajatest oli tol hetkel suur puudus, võeti mind kahel käel vastu. Erialaselt olin ma õpetajana hea – ei ühtki eksamitel ega riiklikel tasemetöödel läbikukkunut. Kogemus oli ka muidugi lühiajaline.
Lugesin veidi siin seda teemat ka ja kurb hakkas. Äkki oleks võti see, et koolis – vähemalt gümnaasiumi ja põhikooli vanemas osas oleks õpetajad oma eriala ülikoolis õppinud spetsialistid, mitte pedagoogilise haridusega “natuke spetsialistid”? Tegelikult ma ei teagi, kuidas tänapäeval õpetajate ettevalmistus käib. Kui mina Tartus õppisin, oli 4 aastat eriala + 1 aasta soovijatele pedagoogilist. Kuidas praegu?