Teema: õpetajate tase

#3255423:

#3254640:

Haridussüsteem koondab paraku lapsi ühiskonna igalt tasemelt. (Jumal tänatud, et see nii on! Haridus valitutele ei oleks ilmselt parem, või mis?) Ja seal on tõesti nii helgeid päid kui ka ATH-d, kasvatuseta jäänud noori ja kõiksugu teisi. Aga haridustegelane ju ometigi mõistab seda ja teadis seda enne, kui oma eriala valis ja õppimagi asus! Või tahab mõni õpetaja öelda, et ei teadnud?! Õpetaja on saanud õpingutelt kaasa vastava pagasi ja oskab oma teadmisi rakendada kõigi eelnimetatud gruppide peal ja oskab probleemidele ka loominguliselt läheneda. Hea küll, teoreetiliselt peaks oskama. Tõesti, hea õpetaja on omal moel ka hingehoidja ja näeb, kui laps on liimist lahti. Ta annab sellest vanematele teada. Õpetaja on ju ometigi psühholoogialoengutes käinud ja oskab selliseid asju märgata. Ja milleks siis need pikad õpingud, kui oma töös ei suudeta isegi nii palju, et abivajav laps märgatud saaks. Õpetaja saab lisakoolitusi ja eriala armastav pedagoog loeb ka omast huvist juurde, eks (nii nagu minagi oma eriala armastavana harin end töövälisel ajal).

Autoriteetne õpetaja suudab tagada iga lapse arengu. Vastavalt lapse võimetele, kõik edasiminekud ei ole ega saagi olla sarnased, aga arengu suudab hea õpetaja tagada.

Just nimelt märgata, mitte oskama koos kõikide teiste lastega samal ajal paralleelselt õpetada! See ei sõltu õpetaja autoriteedist. Lauri Leesi ei ole autoriteetne? http://www.pealinn.ee/tagid/koik/lauri-leesi-heal-opetajal-peab-olema-voime-vaimustuda-ja-margata-n246591 Kui lapsel on haigus, siis autoriteedist on vähe kasu. Ja eeldame, et kõik vanemad teevad koostööd.. Näiteks kui üks laps kogu tunni aja istub laua all ja huilgab, kisub teisi pingi alt jalast, roomab mööda lauaaluseid, sest see on tema haiguse eripära või ununesid hommiku rohud võtmata, siis mina küll ennast vastutavaks ei pea, et ma selle lapse arengut ei suuda tagada. Või selle oma, kes II klassis (just, lugesid õigesti- teises klassis), tundigi ei tule, sest ta lihtsalt ei taha. Koostöö? Vanem ütleb lapsele, et tee mis tahad, aga tema lapsele rohtusid ei anna, erikooli ei ole nõus panema. Lastekaitse laiutab käsi, räägib ja vibutab sõrme. Kas ma peaks mööda linna seda last taga ajama, et ikka tema arengut tagada või oma autoriteeti näidata? Ahjaa, hea autoriteet teeb seda kõike pelgalt oma pilguga (olen siit PK lugenud). Ma ei tea, ma ei ole hüpnotisöör, seda ülikoolis ei õpetatud. Tavalistele lastele mõjub pilk küll, aga lauaalune ja linnas uitaja seda ei näe. Või peaks seda teist pingi alla õpetama minema? Et ikkagi individuaalne lähenemine, nagu ülikoolis õpetati. Kes siis teiste lastega sellel ajal tegeleb, kes tahavad õppida (päriselt, neid lapsi on ka, isegi enamuses)? Ma olen oma ainet armastav pedagoog, aga ma armastan õpetada, mitte tuuleveskitega võidelda. Jah, ma teadsin enne õppimist, et meil on erivajadustega lapsi, aga ma ka eeldasin, et õpetajal on võimalus õpetada. Ma ei ole eripedagoog ning mul ei ole soov eripedagoog olla. Ma eeldasin, et individuaalõpet vajavad lapsed on individuaaltundides, aga kui vanem ei tunnista probleemi? Kui laps ei lähe individuaaltundi? Või tunnistab, aga erikoolis kohti pole? Praegu ei tohi kool last kooli medõe juurde isegi kaalumisele ega vajadusel kooli psühholoogilegi näidata, kui vanem pole nõusolekut andnud. Tõid oma postituses võrdluse kiirabitöötajatega. Ka nemad tegelevad ühe patsiendiga korraga, annavad esmaabi. Neilt ei oodata üleöö kirurgi oskusi ning nad ei pea korraga tegema operatsiooni lõhkenud pimesoolele, teise käega elustama ning samal ajal kolmandat patsienti, kes on haiglast põgenenud, otsima. Aga sisuliselt sellisesse olukorda on meie õpetajad täna pandud.

Nii nõus! Minu mõtted! Olen ka õpetaja ning ma vahel taban end mõttelt, kui lapsevanemad mõistaksid, mida tähendab tänases päevas 25 lapse õpetamine. Nad ei saa oma ühe või kahe lapsegagi hakkama, nad ongi rahul, laps sai kooli saadetud, pühin selleks hetkeks oma käed puhtaks, küll nad seal ise tegelevad. Aga tulge ja tegelege nende lastega, kellel on probleemid ja kui vanem ei saa aru või no olgem ausad, ei taha aru saada, et ta laps on probleemne või mõne sündroomiga, siis kannatabki õpetaja ja terve ülejäänud klass. See laps läheb närvi, lööb, siis teeb mingeid imehääli ja ausalt, on lapsi kes sellest õppust võtavad, sest midagi ju ei juhtu. Näide oma tunnist, kuniks on ülesanded lihtsamad ja käelised tegevused, on kõik hästi, kui aga hakkad andma harjutusi, kus on vaja ka mõelda, arvutada, siis see laps teatab sulle, ma ei tee. Ma ei pea. Tegelik reaalsus on, ta ei saa hakkama ja ei oska. Kui lähen ta juurde, on kohe ülejäänud vabad, õpetaja ei jälgi neid ja tegeleb selle ühe lapsega, kes ei suudagi enda kokku võtta selleks tööks. Kui aus olla, ma ei kujuta ette, mis nelja aasta pärast saab, kui jõudu tuleb juurde ja teadmisi ei omanda? Vanemad aga nõuavad, et laps käiks tavaklassis, laps aga ei arene, ta ei saagi areneda, sest tunnis ta kaasa ei tee keerulisemaid asju, õpetaja ei jõua õpetada seda üht eraldi ja siis samal ajal teisi lapsi ka. See on probleem, kuidagi peab seda otsustamise protsessi muutma, sest vanemad teevad hoopis karuteene sellele lapsele, tal läheb ju järjest keerulisemaks koolis, õppeaineid tuleb juurde ja kui seda põhja all ei ole, mismoodi ta hakkama saab hiljem? Siis tekib frustratsioon, ebaedu tunne jne. Jah, ma annan selle tunni ära, aga no kahju on ajast ja sellest, et ühe klassiga ei saa liikuda edasi nii nagu teiste paralleelidega ja ongi kõik.

#3226634:

Eile oli lapsega selline hetk, et istusime ja jutustasime tund aega, kui ta koolist tuli. “Laps” on värske abiturient. Arutasime ka õppeaineid ja õpetajaid. Muu jutu sees tuli välja, et ühe väga olulise aine õpetaja nende koolis ei valda oma ainet. See ei olnud kindlasti selline jutt, et laps on rumal ja siis süüdistab õpetajat. Ta väga rahulikult tõdes, et see õpetaja on juba kaks korda varasemalt koolidest lahti lastud. Õpilased pidid googeldama selliseid asju ???? Teadis ka põhjuseid, aga selle järgi oleks liiga lihtsalt tuvastatav, kellest jutt.

Aga mure selline, et õpetaja ei oska oma ainet, annab õpilastele liiga lihtsaid ülesandeid, tunnis on igav. Õpetaja on neile uus, esimest aastat seal koolis. Varem oli parem õpetaja.

Varasematel aastatel olen umbes sarnast juttu kuulnud ühe vene keele õpetaja kohta.

Mu laps õpib ühes Tallinna kesklinna koolis. Ei ole G5, aga varasemalt siiski hea tasemega kool olnud. Mis siis veel mujal koolides toimub?

Mul on palju tuttavaid õpetajaid oma kunagist ülikoolikaaslaste seas. Ma tean, kui raske see töö on. Miks ometi ei tõsteta õpetajate palkasid normaalsele tasemele? Või milles on asi, miks meil ei jätku häid õpetajaid? Või isegi keskpäraseid, tavalisi õpetajaid? Iga õpetaja ei peagi Laur olema. Aga selline, kelle tunnis käimine on aja raiskamine, on ju ka halb.

Perekoolis on ka palju õpetajaid, olen märganud. Kas te ise teate, kes teie koolis on head õpetajad ja kes on augutäide, kes tegelikult ei peaks õpetajatena töötama?

8 aastat õpetajana töötanud ning tead miks meil on häid õpetajaid koolides vähe? Sest nende närvid on neile tähtsamad.
Miks on õpetajal tekkinud olukord, et tal on närvid läbi minemas? Minu puhul on selleks ausalt lapsevanemad, kes arvavad, et nad teavad TÄPSELT, kuidas mina pean oma ainet andma ja jumala eest, kui hinne pole õige, ma olen mindagi valesti tema kasvatamatu jõmpsika kohta öelnud vms. Haridusameti uksi on nii mõnigi ema kulutanud.

#3257633:

Miks on õpetajal tekkinud olukord, et tal on närvid läbi minemas? Minu puhul on selleks ausalt lapsevanemad, kes arvavad, et nad teavad TÄPSELT, kuidas mina pean oma ainet andma

mitte ainult koolis, see on mujalgi.
huvikool. palju erinevaid gruppe. tund 1x nädalas.
hiljuti toodi ettehoiatamata teise grupi tundi laps, kes alles eelmisel päeval oli tunnis. lapsevanem tõi ta kohale, kuna “järgmisel nädalal me sõidame ära, ta teeb tunni ette”.
Kui vanem kuulis, et õpetajal oli selleks tunniks teise grupiga planeeritud sama tegevus, mis tema lapse grupiga eelmisel päeval, oli tohutult nõrdinud, et kas õpetaja siis tõesti ei või lapsele seda tegevust pakkuda, mida tema grupp teeb järgmisel nädalal.
see, et sel nädalal on kohale toodud ühed ja järgmisel nädalal absoluutselt teised vahendid, see vanem aru ei suutnud saada.

#3257770:

tohutult nõrdinud, et kas õpetaja siis tõesti ei või lapsele seda tegevust pakkuda, mida tema grupp teeb järgmisel nädalal.

See on nii tavaline. “Me sõidame perega kuuks ajaks ära, andke mu lapsele kaasa, mis ta peab õppima!” See veel kuidagi läheb, sest õpetajal on teatud plaan ikkagi tehtud. Selle peale muidugi ei tulda, et plaan võib muutuda sõltuvalt sellest, kuidas klass edasi jõuab. Aga hea küll, anname lapsele teemad kaasa. Paraku ei pruugi mul olla talle paugust anda kõiki õppematerjale, mida ma kavatsen alles ette valmistada ülejärgmiseks nädalaks. Koolivälised inimesed arvavad, et õpetamine on liinitöö.

Ja teine on see, mida sina kirjeldasid: meil on siin üks laps, las ta tuleb tundi ja anna talle “midagi” teha ja vaata, kuidas tal läheb. (Kui kooli on tulnud uus õpilane, keda näiteks ei suudeta paigutada õigesse temporühma.) See tähendab eritähelepanu sellele lapsele, kes erineb kogu rühmast – ettevalmistamatult, lihtsalt lambist. Olgu, saame hakkama ka sellega.

Kolmas variant: juhtkonna poolt peale sunnitud kuupäeviti eesmärgistatud töökavad. Pool aastat ette. Kui isegi kooli juhtkonnad ei suuda kujutleda, et õpetamine ei ole liinitöö, vaid tegu on elusate lastega, kelle puhul võib ükskord minna nii ja teine kord naa, siis mis me veel vanematest tahame.

#3226634:

Miks ometi ei tõsteta õpetajate palkasid normaalsele tasemele? Või milles on asi, miks meil ei jätku häid õpetajaid? Või isegi keskpäraseid, tavalisi õpetajaid? Iga õpetaja ei peagi Laur olema. Aga selline, kelle tunnis käimine on aja raiskamine, on ju ka halb.

Minu arust on õpetajate üsnagi normaalsed palgad kooli viinud hulga selliseid inimesi, kes sinna ei sobi, pole mingit kalduvust pedagoogitööst, aga minnakse palga pärast. Tean näiteks pikalt raamatukogus töötanud inimest, kes nüüd on matemaatikaõpetaja (palk ju parem), aga kahjuks ei saa ta ei õpetamise ega ainega hakkama. Neid näiteid on veelgi. Natuke parem seis on lasteaiaõpetajatega, kes paljud lähevad kooli algklasside õpetajaks, neil vähemalt mingi kogemus lastega.

Mul on ka eriala ja haridus selline, et võiksin ka koolis teatud aineid õpetada. Õpetajana oleks mu palk suurem kui praegu erialast tööd tehes. Umbes 15 aastat tagasi, kui ülikooli lõpetasin, tegin läbi ka õpetajakoolituse, aga siis õpetajana tööle ei tahtnud minna. Nüüd aga tunnen, et peaksin väga palju juurde õppima (metoodika koha pealt), et klassi ette võiksin minna. Kõik aga ei ole nii ettevaatlikud kui mina, on palju selliseid, kes riskivad ja lähevad kooli tööle.

#3259190:

#3258985:

#3226634:

Miks ometi ei tõsteta õpetajate palkasid normaalsele tasemele? Või milles on asi, miks meil ei jätku häid õpetajaid? Või isegi keskpäraseid, tavalisi õpetajaid? Iga õpetaja ei peagi Laur olema. Aga selline, kelle tunnis käimine on aja raiskamine, on ju ka halb.

Minu arust on õpetajate üsnagi normaalsed palgad kooli viinud hulga selliseid inimesi, kes sinna ei sobi, pole mingit kalduvust pedagoogitööst, aga minnakse palga pärast. Tean näiteks pikalt raamatukogus töötanud inimest, kes nüüd on matemaatikaõpetaja (palk ju parem), aga kahjuks ei saa ta ei õpetamise ega ainega hakkama. Neid näiteid on veelgi. Natuke parem seis on lasteaiaõpetajatega, kes paljud lähevad kooli algklasside õpetajaks, neil vähemalt mingi kogemus lastega.

Mul on ka eriala ja haridus selline, et võiksin ka koolis teatud aineid õpetada. Õpetajana oleks mu palk suurem kui praegu erialast tööd tehes. Umbes 15 aastat tagasi, kui ülikooli lõpetasin, tegin läbi ka õpetajakoolituse, aga siis õpetajana tööle ei tahtnud minna. Nüüd aga tunnen, et peaksin väga palju juurde õppima (metoodika koha pealt), et klassi ette võiksin minna. Kõik aga ei ole nii ettevaatlikud kui mina, on palju selliseid, kes riskivad ja lähevad kooli tööle.

Sest ülimadal palk ülikõrgete nõudmistega ei tekita konkurentsi. Igaüks, kes vaevub kohale tulema, võetakse rõõmuga vastu.

Ülimadal palk? Lugesin jah siin neid kommentaare, üks õpetaja kirjutas, et tema keskmise palgaga u 1060 eurot ei tahetud teda pangas jutule võtta. Tulge maa peale, on väga palju erialasid, kus inimestel on samuti pingeline töö, samamoodi nõutakse kõrgharidust, aga kuskilt otsast 1000 eurot välja ei pigista. Õpetajate palgad on minu silmis küll üsna heal tasemel juba mitu aastat, muidu ei mõlgutaks minagi aeg-ajalt kooli tööle minemise mõtet (kui võrdlen oma õpetajatest tuttavate vaba aega, sissetulekut jne, siis on nemad küll väga heas seisus, või siis on minu õpetajatest sõbrad sattunud sellised, kes ei ketra seda õpetajate stereotüüpset hala, kui halb neil kõik on).

#3259224:

Kõik õpetajad, kes vanematele või lastele ei meeldi, kelle kohta on vähimatki ütlemist hariduse, vanuse, õpetamismeetodite või iseloomu suhtes – lahkuge koolist! Saab näha, kui palju järgi jääb ja mis siis edasi saab.

Huvitav, kuhu neil minna on? Vähesed on nii ettevõtlikud, et leiaks ise rakendust kuskil mujal või looks endale ise töökoha. Avalik sektor on niigi ülerahvastatud, pole vaja kõiki neid ametikohti niigi juba, töötus vaikselt kasvab. Tööturul otsitakse hoopis oskustöölisi, muidugi võiks ka ümber õppida, aga käsi püsti, kes sellise üleskutse peale seda tegema tormaks? Kui õpetaja on spetsialiseerunud õpiabile vm alale, milles saaks erasektoris teenust pakkuda, siis oleks ilmselt tööpõld lai, aga palju neid ikka on. Õpetaja on inimene nagu iga teinegi, st väga paljud neist samamoodi oma mugavustsoonis.

Nagu eespool mainisin, on mul palju õpetajatest sõpru, ja õnneks kahe jalaga maa peal ja eluterve mõtlemisega, kes suudavad adekvaatselt oma ameti plusse ja miinuseid näha ning seetõttu ei virise. Jah, on totakaid lapsevanemaid, on imelikke olukord, aga samas neile meeldib õpetada, neile meeldib ka see, et suurem osa suvest ikka vaba, sest enne augusti lõppu seal, kus nad töötavad, nad kohale ei pea ilmuma, tagumikutunde ei nõuta, nii et sisuliselt on juuni keskpaigast, kui paberitöö tehtud peaaegu augusti lõpuni vaba + koolivaheajad (ärksamad sebivad endale kooli kulul mõned toredad koolitused ka veel). Ütlevad, et juba selle pärast, et pikk puhkus on, oleks patt viriseda. Nii et ma ei saa aru neist, kes üritavad õpetajakutsest mingit üleheroiseeritud ametit teha, nagu oleks see ainuke stressirohke amet. Võib-olla läheks liimile ja usuks, aga kuna enda sõbrad on natuke teisest vaatevinklist ka seda kirjeldanud (kuidas selle ameti hüvesid nautida), siis sorry, ei ärata kaastunnet.

Igas ametis võib läbi põleda, ka minu erialal juhtub seda, kui see juhtub, leitakse teine ala või vahetatakse töökohta, minnakse teise firmasse sarnast tööd tegema. Sama võimalus on ka õpetajatel, ei ole keegi kuhugi laulatatud, kui ühes koolis on kas oskamatu direktsiooni või muul põhjusel pinged, on võimalik kooli vahetada, eriti kuna head õpetajad on hinnas ja liikumist palju. Ja kui õpetajaamet ikka püsivalt virisema ajab, siis võib ka ametit vahetada, mitte jääda selle hala juurde, kui raske see kõik ikka on ja keegi ei hinda vääriliselt.

Sellise üleskutse peale, et nii kui keegi teie professionaalsuses vmt kahtleb, lahkuge ametist, võiks arvata, et õpetaja nagu ei peakski enda oma ametis tõestama, usaldust välja teenima, oma oskusi näitama, töötama, et kogemusi omandada (õpetajaharidusest üksi ju ei piisa, kogemus tuleb töö käigus). Ma arvan, et pigem peab õpetajaametis, nagu ka teistes ametites, näitama, et arenetakse, et ollakse õppimisvõimeline, et osatakse oma kogemusi kasutada. See tähendab ka stressisituatsioonis hakkama saamist, oskust suhelda, oskust end maksma panna, oskust oma teadmisi õpilastele edasi anda. Kui teile ei meeldi, siis ma lahkun – selline ähvardus on mage manipulatsioon, mitte professionaalne käitumine (suudate üldse mõelda, kus elualal selline asi toimida võiks või mis ametis? selle peale ütleks suurem osa tööandjaid, et aga palun, kui siin hakkama ei saa, otsi endale töökoht, mis paremini sobib). Ei usu, et sellise õpetaja lahkumine nii suur kaotus oleks, tuleb asemele keegi, kel on rohkem huvi sügavuti minna ja oma oskusi kasutada.

Nagu miinustest näha, tahavad osad inimesed ikka seda kannatajaoreooli õpetajaameti ümber näha, selle asemel et näha selles ametit, mis nõuab teatavaid isiksuseomadusi, haridust, kogemust. Kõik inimesed selleks lihtsalt ei sobi või põlevad aja jooksul läbi, mõlemal juhul vajavad need inimesed oma elus muutust, mitte kümne küünega õpetajaameti küljes rippumist. Kannatajaoreoolist üksi ei piisa, tuleb kriitilise pilguga oma elu üle vaadata, plusse-miinuseid kaaluda, kui sisetunne ütleb, et see ei ole minu ala, et see stress ja kõik kaasnev on liig, siis ei peaks kangelast mängima.

#3259302:

Sellise üleskutse peale, et nii kui keegi teie professionaalsuses vmt kahtleb, lahkuge ametist, võiks arvata, et õpetaja nagu ei peakski enda oma ametis tõestama, usaldust välja teenima, oma oskusi näitama, töötama, et kogemusi omandada (õpetajaharidusest üksi ju ei piisa, kogemus tuleb töö käigus).

Ah ole nüüd. Vähesed peale õpetaja on veel sellise ühiskondliku surve all, kus sul tuleb päeva jooksul meeldida vähemalt sajale õpilasele ja nende vanematele. Kõigile. Korraga. Iga päev.
Paku, kuidas seda usaldust välja teenida – kas nii, et võtad kuulda kõiki noomimisi ja virinaid, või nii, et kõiki ei võta? Igal juhul jääb usalduse täielikust väljateenimisest hea jupp puudu.
Töötatakse, kogemusi omandandatakse ja neid rakendatakse kogu aeg ilma teiepoolsete näpunäidetetagi, koolitusi väisatakse permanentselt.
Nii et jääb ikka see kõigile meeldimine, eksimatu ingel olemine, närvideta olek – seda õpetajad ei saavuta. Niisiis soovitan veel kord lahkuda. Kui ikka kõigile ei meeldi, siis pole vaja ennast kulutada.

#3259302:

#3259224:

Kõik õpetajad, kes vanematele või lastele ei meeldi, kelle kohta on vähimatki ütlemist hariduse, vanuse, õpetamismeetodite või iseloomu suhtes – lahkuge koolist! Saab näha, kui palju järgi jääb ja mis siis edasi saab.

Huvitav, kuhu neil minna on? Vähesed on nii ettevõtlikud, et leiaks ise rakendust kuskil mujal või looks endale ise töökoha. Avalik sektor on niigi ülerahvastatud, pole vaja kõiki neid ametikohti niigi juba, töötus vaikselt kasvab. Tööturul otsitakse hoopis oskustöölisi, muidugi võiks ka ümber õppida, aga käsi püsti, kes sellise üleskutse peale seda tegema tormaks? Kui õpetaja on spetsialiseerunud õpiabile vm alale, milles saaks erasektoris teenust pakkuda, siis oleks ilmselt tööpõld lai, aga palju neid ikka on. Õpetaja on inimene nagu iga teinegi, st väga paljud neist samamoodi oma mugavustsoonis.

Nagu eespool mainisin, on mul palju õpetajatest sõpru, ja õnneks kahe jalaga maa peal ja eluterve mõtlemisega, kes suudavad adekvaatselt oma ameti plusse ja miinuseid näha ning seetõttu ei virise. Jah, on totakaid lapsevanemaid, on imelikke olukord, aga samas neile meeldib õpetada, neile meeldib ka see, et suurem osa suvest ikka vaba, sest enne augusti lõppu seal, kus nad töötavad, nad kohale ei pea ilmuma, tagumikutunde ei nõuta, nii et sisuliselt on juuni keskpaigast, kui paberitöö tehtud peaaegu augusti lõpuni vaba + koolivaheajad (ärksamad sebivad endale kooli kulul mõned toredad koolitused ka veel). Ütlevad, et juba selle pärast, et pikk puhkus on, oleks patt viriseda. Nii et ma ei saa aru neist, kes üritavad õpetajakutsest mingit üleheroiseeritud ametit teha, nagu oleks see ainuke stressirohke amet. Võib-olla läheks liimile ja usuks, aga kuna enda sõbrad on natuke teisest vaatevinklist ka seda kirjeldanud (kuidas selle ameti hüvesid nautida), siis sorry, ei ärata kaastunnet.

Igas ametis võib läbi põleda, ka minu erialal juhtub seda, kui see juhtub, leitakse teine ala või vahetatakse töökohta, minnakse teise firmasse sarnast tööd tegema. Sama võimalus on ka õpetajatel, ei ole keegi kuhugi laulatatud, kui ühes koolis on kas oskamatu direktsiooni või muul põhjusel pinged, on võimalik kooli vahetada, eriti kuna head õpetajad on hinnas ja liikumist palju. Ja kui õpetajaamet ikka püsivalt virisema ajab, siis võib ka ametit vahetada, mitte jääda selle hala juurde, kui raske see kõik ikka on ja keegi ei hinda vääriliselt.

Sellise üleskutse peale, et nii kui keegi teie professionaalsuses vmt kahtleb, lahkuge ametist, võiks arvata, et õpetaja nagu ei peakski enda oma ametis tõestama, usaldust välja teenima, oma oskusi näitama, töötama, et kogemusi omandada (õpetajaharidusest üksi ju ei piisa, kogemus tuleb töö käigus). Ma arvan, et pigem peab õpetajaametis, nagu ka teistes ametites, näitama, et arenetakse, et ollakse õppimisvõimeline, et osatakse oma kogemusi kasutada. See tähendab ka stressisituatsioonis hakkama saamist, oskust suhelda, oskust end maksma panna, oskust oma teadmisi õpilastele edasi anda. Kui teile ei meeldi, siis ma lahkun – selline ähvardus on mage manipulatsioon, mitte professionaalne käitumine (suudate üldse mõelda, kus elualal selline asi toimida võiks või mis ametis? selle peale ütleks suurem osa tööandjaid, et aga palun, kui siin hakkama ei saa, otsi endale töökoht, mis paremini sobib). Ei usu, et sellise õpetaja lahkumine nii suur kaotus oleks, tuleb asemele keegi, kel on rohkem huvi sügavuti minna ja oma oskusi kasutada.

Nagu miinustest näha, tahavad osad inimesed ikka seda kannatajaoreooli õpetajaameti ümber näha, selle asemel et näha selles ametit, mis nõuab teatavaid isiksuseomadusi, haridust, kogemust. Kõik inimesed selleks lihtsalt ei sobi või põlevad aja jooksul läbi, mõlemal juhul vajavad need inimesed oma elus muutust, mitte kümne küünega õpetajaameti küljes rippumist. Kannatajaoreoolist üksi ei piisa, tuleb kriitilise pilguga oma elu üle vaadata, plusse-miinuseid kaaluda, kui sisetunne ütleb, et see ei ole minu ala, et see stress ja kõik kaasnev on liig, siis ei peaks kangelast mängima.

Ma olen nõus, et õpetaja peab ka end tõestama aga ma olen lapsevanemana piisavalt kaua hoolekogus istunud, et teada: enamasti kritiseerivad õpetajat täieliku enesekriitikata lapsevanemad, kellel enesel on väga ebarealistlikud kujutelmad õppetööst. Ja sellise ebaadekvaatse kriitikaga tegeled iga jumala päev, kui sinu klassi juhtub õnnetul kombel laps, kelle vanem on google abiga end koolitanud ja arvab, et haridus on nõrkadele ja tema teab paremini. Sageli ei ole sellel kriitikarahel adekvaatsusega mitte mingit seost, lapsevanem on ise ilma Rajaleidja abita otsustanud, mil moel tema võsukest tuleks kohelda. Oleks ikka väga kahju kui iga heaõpetaja lahkuks pärast seda kui tema klassi mõni selline ebaadekvaatse lapsevanemaga laps satub. Pealegi sellised askad mõjuvad psüühikale aegamööda, ise ei saagi aru enam, et muutud järjest kibestunumaks ja enam koolitööle ei sobi.

#3259832:

#3259424:

Viimasele: nii sûtitav kõne! No miks sa küll ometi kooli ei tule ja meile, saamatutele, ette ei näita, kuidas koolis üks õige õpetaja tööd peab tegema.

Metoodilised kursused võtad koolivaheaegadel ja ongi meil uus Aasta Õpetaja võrsunud!

Sest mina olen üks neist, kes jõudis lühikese aja jooksul klassi ees arusaamale, et minul ei ole neid vajalikke isiksuseomadusi, mida õpetajaametiks vaja on. Nii et erinevalt paljudest, kes hambad ristis klassi ees püsivad, valisin mina teise tee. Nagu ma kirjutasin, kõik ei sobigi õpetajaks, nii et kui inimene ise on oma töökohal õpetajana õnnetu, miks ometi siis seda edasi teha? Õnnetu, väsinud, stressis inimene võiks ju peeglisse vaadata ja aru saada, et kuskil on piir. Ega lõputu vanemate, laste, süsteemi jne siunamine ja jutt, kuidas kõik on halvasti, midagi ei muuda, kui inimene on lihtsalt endale sobimatu ameti peal. Ja nagu kirjutasin, näen ka oma sõprade pealt, on inimesi, kellele see amet sobib, kes pole (veel? või siis mõne puhul seda ei juhtugi) läbi põlenud, ja tõesti, õnneks ei hala ja kurda igal sammul, vaid on enda jaoks asjad selgeks mõelnud, miks nad seal on, mis on plussid ja kuni need plussid miinused üles kaaluvad, on sellel ametikohal.

Ja kust sa lugesid välja, et ma õpetajaid “saamatuteks” pean? Minu mõte on, et kes kooli ei sobi, ei peaks seal hambad ristis üritama olla. Aga jälle tuli välja see, et otsitakse midagigi, et saaks jutu sellele keerata, et vot jälle õpetajaid süüdistatakse, kui sa oleks mu jutu mõttega läbi lugenud, siis ei oleks kohe selle saamatusega lahmima hakanud.

Ma ise töötan sellises kohas, kus on sisse seatud eraldi tagasiside süsteem, kõik võivad sõna otseses mõttes kaevata kõigi peale, iga valesti läinud liigutuse peale tuleb kirjutada selgitus. Igal kliendil on eri nõudmised, mille osas nad projekti jooksul jõuavad sada korda ümber mõelda. Aga kuna mu eriala meeldib mulle, siis võtan sellest parima, kui närv enam vastu ei peaks, otsiksin muu töö. Ega kool pole ainuke koht, kus tuleb suhelda inimestega, kus kohtab selle kirju maailma mitte just kõige meeldivamaid isendeid. Aga olengi siin, sest praegu veel on minu jaoks piisavalt plusse ja töö ise meeldib mulle ja olen töö käigus väga palju juurde õppinud. Just selle pärast, et endal on ammune kogemus koolitööst, nüüd mitmes kohas teistlaadi tööst inimestega, siis ongi mul julgust välja öelda seda, et kui ei sobi, siis on alati võimalik minna mujale. Mina ei saa muuta kergesti ärrituvat ja imelike nõudmistega klienti, saan õppida selliste inimeste ja olukordadega hakkama saama, samamoodi ei saa ka õpetaja muuta lapsevanemat, kes midagi pähe on võtnud ega kuula ära teist poolt, õpid neid olukordi ohjama, nii et enda vaimne tervis laksu ei saaks, või juhtubki see, et aasta pärast lähed tööle sees vastikusest keeramas.

Ahah. Nii et ise kooli ei sobinud, hakkama seal ei saanud, isiksuseomadused koolis töötamiseks puuduvad, metoodika on ka puudulik, aga samas võtad ette õpetada õpetahaid, kuidas nad oma tööd peaks tegema?
Mõtle nüüd natukene enda öeldu peale.

Mina olen ka pangas ja IT-klienditoena töötanud ja klientidelt iga liigutuse peale tagasisidet saanud. Nüüd olen koolis 3 aastat ja ütlen, et õpetamine on kahepoolne protsess, mitte klienditeenindus.
Nii et võta oma tuure pisut ikka maha.

#3260302:

#3259925:

#3259832:

#3259424:

Viimasele: nii sûtitav kõne! No miks sa küll ometi kooli ei tule ja meile, saamatutele, ette ei näita, kuidas koolis üks õige õpetaja tööd peab tegema.

Metoodilised kursused võtad koolivaheaegadel ja ongi meil uus Aasta Õpetaja võrsunud!

Sest mina olen üks neist, kes jõudis lühikese aja jooksul klassi ees arusaamale, et minul ei ole neid vajalikke isiksuseomadusi, mida õpetajaametiks vaja on. Nii et erinevalt paljudest, kes hambad ristis klassi ees püsivad, valisin mina teise tee. Nagu ma kirjutasin, kõik ei sobigi õpetajaks, nii et kui inimene ise on oma töökohal õpetajana õnnetu, miks ometi siis seda edasi teha? Õnnetu, väsinud, stressis inimene võiks ju peeglisse vaadata ja aru saada, et kuskil on piir. Ega lõputu vanemate, laste, süsteemi jne siunamine ja jutt, kuidas kõik on halvasti, midagi ei muuda, kui inimene on lihtsalt endale sobimatu ameti peal. Ja nagu kirjutasin, näen ka oma sõprade pealt, on inimesi, kellele see amet sobib, kes pole (veel? või siis mõne puhul seda ei juhtugi) läbi põlenud, ja tõesti, õnneks ei hala ja kurda igal sammul, vaid on enda jaoks asjad selgeks mõelnud, miks nad seal on, mis on plussid ja kuni need plussid miinused üles kaaluvad, on sellel ametikohal.

Ja kust sa lugesid välja, et ma õpetajaid “saamatuteks” pean? Minu mõte on, et kes kooli ei sobi, ei peaks seal hambad ristis üritama olla. Aga jälle tuli välja see, et otsitakse midagigi, et saaks jutu sellele keerata, et vot jälle õpetajaid süüdistatakse, kui sa oleks mu jutu mõttega läbi lugenud, siis ei oleks kohe selle saamatusega lahmima hakanud.

Ma ise töötan sellises kohas, kus on sisse seatud eraldi tagasiside süsteem, kõik võivad sõna otseses mõttes kaevata kõigi peale, iga valesti läinud liigutuse peale tuleb kirjutada selgitus. Igal kliendil on eri nõudmised, mille osas nad projekti jooksul jõuavad sada korda ümber mõelda. Aga kuna mu eriala meeldib mulle, siis võtan sellest parima, kui närv enam vastu ei peaks, otsiksin muu töö. Ega kool pole ainuke koht, kus tuleb suhelda inimestega, kus kohtab selle kirju maailma mitte just kõige meeldivamaid isendeid. Aga olengi siin, sest praegu veel on minu jaoks piisavalt plusse ja töö ise meeldib mulle ja olen töö käigus väga palju juurde õppinud. Just selle pärast, et endal on ammune kogemus koolitööst, nüüd mitmes kohas teistlaadi tööst inimestega, siis ongi mul julgust välja öelda seda, et kui ei sobi, siis on alati võimalik minna mujale. Mina ei saa muuta kergesti ärrituvat ja imelike nõudmistega klienti, saan õppida selliste inimeste ja olukordadega hakkama saama, samamoodi ei saa ka õpetaja muuta lapsevanemat, kes midagi pähe on võtnud ega kuula ära teist poolt, õpid neid olukordi ohjama, nii et enda vaimne tervis laksu ei saaks, või juhtubki see, et aasta pärast lähed tööle sees vastikusest keeramas.

Ahah. Nii et ise kooli ei sobinud, hakkama seal ei saanud, isiksuseomadused koolis töötamiseks puuduvad, metoodika on ka puudulik, aga samas võtad ette õpetada õpetahaid, kuidas nad oma tööd peaks tegema?

Mõtle nüüd natukene enda öeldu peale.

Mina olen ka pangas ja IT-klienditoena töötanud ja klientidelt iga liigutuse peale tagasisidet saanud. Nüüd olen koolis 3 aastat ja ütlen, et õpetamine on kahepoolne protsess, mitte klienditeenindus.

Nii et võta oma tuure pisut ikka maha.

Ma ei õpeta õpetajaid, kuidas nad töötama peaksid, pole vaja minu kommentaarile juurde pookida asju, mida seal pole. Loe uuesti, minu mõte on, et inimesed, kes tunnevad, et neile õpetajatöö ei sobi, ei peaks seda hambad ristis ja märtrioreooliga edasi tegema, vaid endale muu ameti leidma, oleks vähem hala, kui raske see kõik ikka on. Enda elust tõin näite sellesama mõtte selgituseks.

Ja nende asemel hakkavad õpetama kes? Sunnime õpetajaharidusega inimesi madalama palgaga raskemale tööle tulema?

#3260313:

#3260302:

#3259925:

#3259832:

#3259424:

Viimasele: nii sûtitav kõne! No miks sa küll ometi kooli ei tule ja meile, saamatutele, ette ei näita, kuidas koolis üks õige õpetaja tööd peab tegema.

Metoodilised kursused võtad koolivaheaegadel ja ongi meil uus Aasta Õpetaja võrsunud!

Sest mina olen üks neist, kes jõudis lühikese aja jooksul klassi ees arusaamale, et minul ei ole neid vajalikke isiksuseomadusi, mida õpetajaametiks vaja on. Nii et erinevalt paljudest, kes hambad ristis klassi ees püsivad, valisin mina teise tee. Nagu ma kirjutasin, kõik ei sobigi õpetajaks, nii et kui inimene ise on oma töökohal õpetajana õnnetu, miks ometi siis seda edasi teha? Õnnetu, väsinud, stressis inimene võiks ju peeglisse vaadata ja aru saada, et kuskil on piir. Ega lõputu vanemate, laste, süsteemi jne siunamine ja jutt, kuidas kõik on halvasti, midagi ei muuda, kui inimene on lihtsalt endale sobimatu ameti peal. Ja nagu kirjutasin, näen ka oma sõprade pealt, on inimesi, kellele see amet sobib, kes pole (veel? või siis mõne puhul seda ei juhtugi) läbi põlenud, ja tõesti, õnneks ei hala ja kurda igal sammul, vaid on enda jaoks asjad selgeks mõelnud, miks nad seal on, mis on plussid ja kuni need plussid miinused üles kaaluvad, on sellel ametikohal.

Ja kust sa lugesid välja, et ma õpetajaid “saamatuteks” pean? Minu mõte on, et kes kooli ei sobi, ei peaks seal hambad ristis üritama olla. Aga jälle tuli välja see, et otsitakse midagigi, et saaks jutu sellele keerata, et vot jälle õpetajaid süüdistatakse, kui sa oleks mu jutu mõttega läbi lugenud, siis ei oleks kohe selle saamatusega lahmima hakanud.

Ma ise töötan sellises kohas, kus on sisse seatud eraldi tagasiside süsteem, kõik võivad sõna otseses mõttes kaevata kõigi peale, iga valesti läinud liigutuse peale tuleb kirjutada selgitus. Igal kliendil on eri nõudmised, mille osas nad projekti jooksul jõuavad sada korda ümber mõelda. Aga kuna mu eriala meeldib mulle, siis võtan sellest parima, kui närv enam vastu ei peaks, otsiksin muu töö. Ega kool pole ainuke koht, kus tuleb suhelda inimestega, kus kohtab selle kirju maailma mitte just kõige meeldivamaid isendeid. Aga olengi siin, sest praegu veel on minu jaoks piisavalt plusse ja töö ise meeldib mulle ja olen töö käigus väga palju juurde õppinud. Just selle pärast, et endal on ammune kogemus koolitööst, nüüd mitmes kohas teistlaadi tööst inimestega, siis ongi mul julgust välja öelda seda, et kui ei sobi, siis on alati võimalik minna mujale. Mina ei saa muuta kergesti ärrituvat ja imelike nõudmistega klienti, saan õppida selliste inimeste ja olukordadega hakkama saama, samamoodi ei saa ka õpetaja muuta lapsevanemat, kes midagi pähe on võtnud ega kuula ära teist poolt, õpid neid olukordi ohjama, nii et enda vaimne tervis laksu ei saaks, või juhtubki see, et aasta pärast lähed tööle sees vastikusest keeramas.

Ahah. Nii et ise kooli ei sobinud, hakkama seal ei saanud, isiksuseomadused koolis töötamiseks puuduvad, metoodika on ka puudulik, aga samas võtad ette õpetada õpetahaid, kuidas nad oma tööd peaks tegema?

Mõtle nüüd natukene enda öeldu peale.

Mina olen ka pangas ja IT-klienditoena töötanud ja klientidelt iga liigutuse peale tagasisidet saanud. Nüüd olen koolis 3 aastat ja ütlen, et õpetamine on kahepoolne protsess, mitte klienditeenindus.

Nii et võta oma tuure pisut ikka maha.

Ma ei õpeta õpetajaid, kuidas nad töötama peaksid, pole vaja minu kommentaarile juurde pookida asju, mida seal pole. Loe uuesti, minu mõte on, et inimesed, kes tunnevad, et neile õpetajatöö ei sobi, ei peaks seda hambad ristis ja märtrioreooliga edasi tegema, vaid endale muu ameti leidma, oleks vähem hala, kui raske see kõik ikka on. Enda elust tõin näite sellesama mõtte selgituseks.

Ja nende asmel hakkavad õpetama kes? Sunnime õpetajaharidusega inimesi madalama palgaga raskemale tööle tulema?

Asendamatuid inimesi ei ole.
Tegelikkuse üks mõõde on ka see, et üldise pedagoogikuvandi tõttu on õpetajatel reaalselt raske teisele elukutsele kandideerida. St kandideerida võid, aga ei valita, sest ÕPETAJA on ju tavalise tööandja jaoks..mingi imeloom. Kes on koolitajate hirmsaim sihtgrupp: õpetajad. Lärmakad rahulolematud pussakad, kes arvavad, et teavad kõike. Tänaval tunnete 50+ õpetaja hoiaku järgi ära. Ja äratuntav pole see parim osa õpetajatest. Mugavustsoon on kõigis sees, aga jah, ise me rikume oma renomeed. Ja oma närve. Tegelikult olen selle Käoga, kes ametivahetust soovitab, nõus, et kui on ikka tapvalt raske, tuleb liikuda mujale.
Minul õnnestus. Olin koolis hea, olen aga praegusel töökohal parem.
PS. Aasta õpetaja staatus ei näita midagi.

Ikka vaidlen vastu: pensioniealine sussisahistajs ei lähe pensionile, sest ta on juba harjunud olema “asendamatu” sussisahistaja. Ja isegi praeguse tulumaksu juures on pension pluss õpetaja palk väga magus sissetulek. Pikk suvi jne veel pealekauba. Nii et tekitame aga müüdi, et keegi mu asemele ei tule, järelikult pole põhjust ära minna. Tunnid justkui toimuvad, midagi viiakse läbi, tulemused puuduvad, sest töö on ju tellija materjalist. Pööritame silmi ja tassime vihikupakke koju. Kõik rahul: mutil palk, direktoril õpetaja, poogen, et alla keskmise võimekas. Lisame jh sellisele töötajale tuhat juurde?

#3260504:

Ole mureta, sussisahistajad lähevad kõik lähiaastatel pensionile. Ja nende jaoks, kes võiksid asemele tulla, on palk igal juhul määrav. Kui on korralik palk, saab kandideerjaid valida.

See jutt käib juba vähemalt kolmkümmend aastat. 🙂 Mina olen jõudnud noorest õpetajast vanaks õpetajaks saada, aga jutt ei muutu.