Kuidas õpetasite/suunasite last õppima? Mis on teie nipid? Millal on kõige õigem õppida, kas kohe peale kooli või vahepeal muud tegevused ja pigem õhtul õppida?
Kuidas lapsele õpetada kohusetunnet, et ta ise muretseks oma kooli asjade pärast (õpiks õigeaegselt)?
Kõigepealt huvitaks, kui vanast lapsest käib jutt, kas 1. klass, kelle jaoks on kõik kooliga seonduv uus, või nt 7. klass.
1. klassis õppis minu laps õhtul koos minuga. Midagi pusis päeval ka, aga õppimiseks on vaja töökäskudest aru saada, mõni töö oli loominguline ja kujunes siiski nii, et õhtul koos nuputasime. 1. klass oli väga suur koormus lisaks lapsele ka mulle. Pidin kullipilgil teda jälgima, et ta ikka kirjutaks, mitte ei keerutaks pliiatsit käes vms.
Nüüd on laps 4. klassis ja kõige suuremaks õppima õppimise koolituseks oli kevadine distantsõpe. AGA – kuna algklassi töövihikutes on töökäskude sõnastus selline nagu ta on, siis on siiski tihti minu abi vaja, et aru saada, mida kuhu ja kuidas kirjutama või kokku ühendama peab.
Üks asi, mida lapse abistamiseks teha saab, on tema lugemisvilumust treenida. Sest kogu õppimine siiski tugineb sellele. Meie õpetaja ütles ka kohe 1. koosolekul: lugeda, lugeda, lugeda.
Olen mõlemale lapsele kohe 1. klassi esimesest päevast alates oma Stuudiumi konto teinud ja telefoni appi tõmmanud. Kohe peale kooli õppima ei pea aga selleks ajaks, kui me töölt tuleme peab olema vähemalt proovinud.
Kaasa on aidanud ka see, et mõistlikud õpetajad on mõlemal sattunud ja mingeid erilisi ülesandeid ei ole esimesel poolaastal jäetud ning lastel on tekkinud eduelamus, et saavadki rõõmsalt meile kell 17 teatada, et said kõik ise õpitud 🙂
Muidu aga järjepidevus, algusest peale ei ole kõrval istunud vaid viibinud lihtsalt samas ruumis ja julgustanud last küsima. Kindlasti ei hakka enne ise ette lugema või selgitama, kui laps pole proovinud.
Algklassides kirjutatakse õppimine üldjuhul siiski tunnis päevikusse. Meie koolis küll ei eeldata, et algastmes vanem (või ammugi laps) jälgiks ekooli/stuudiumit igapäevaselt.
Põhiline nipp on, seada ootus, et laps ise vastutaks oma kooliasjade eest. Lihtsalt ära sina võta vastutust tema õppimise eest, ära hakka tema sekretäriks! Küsida võib, mis õppida oli ja kas millegagi on abi vaja. Näita huvi üles, las ta loeb sulle ette või seletab, mida koolis tehti, aga sina peadki käituma sealjuures nagu huvitatu, mitte kontrollorgan. Lepi sellega, et algul ununeb mõni ülesanne tegemata või ununeb mõni asi koju. Tunnusta teda tubliduse ja iseseisvuse eest.
Palju see õppima õpetamine üldse võimalik on? E kooli konto tegemine ei ole näitaja. Oleneb kõik lapse iseloomust. Minul üks laps hakkas ise õppima, tal on kohusetunne, ta õppimata kooli ei lähe ja teistest kehvem olla ta ei taha. Teisel lapsel pohlad, kuidas ta kooli läheb on tal õpitud või mitte, ei õpi iseseisvalt ja kõik, teda ei huvita. Ainult sundimisega ja ka kõrval istumisega. Ühte väikest asja võib teha tund aega ja tegemata on ikka. Tegemist ei ole algklasside lastega. Teismelised. Minul on täiesti mõistus otsas kuidas inimene iseseisvalt õppima panna.
Palju see õppimma õpetamine üldse võimalik on? E kooli konto tegemine ei olle näitaja. Oleneb kõik lapse iseloomust. Minul üks laps hakkas ise õppima, tal on kohusetunne, ta õppimata kooli ei lähe ja teistest kehvem olla ta ei taha. Teisel lapsel pohlad, kuidas ta kooli läheb on tal õpitud või mitte, ei õpi iseseisvalt ja kõik, teda ei huvita. Ainult sundimisega ja ka kõrval istumisega. Ühte väikest asja võib teha tund aega ja tegemata on ikka. Tegemist ei ole algklasside lastega. Teismelised. Minul on täiesti mõistus otsas kuidas inimene iseseisvalt õppima panna.
Olete koos lapsega arutanud MIKS talle seda õppimist vaja on. Ma juba oma samasuguse laisiku 3- klassi poisiga ikka arutan, et kui ta praegu lohetab, siis põhikoolis läheb tal raskeks, kui põhikoolis on raske ja tulemused nigelad, siis gümnaasiumisse ei saa vaid peab tööle minema, aga kuna teha midagi eriti ei oska, siis on töö raske füüsiline töö ja palka makstakse vähe. Kui palka makstakse vähe ei saa endale oma kodu osta ja reisimas ei saa käia jne. No selliselt hästi must-valgelt ja lihtsalt seletan oma poisile. Teismelisega saab juba täpsemalt arutada ja tulevikuplaane mõelda – mis suunas edasi õppida, kelleks saada, mida selleks vaja on, et oma unistuste tööd tulevikus teha. Mingi eesmärk ja siht tuleb leida teismelise õppetegevusele.
Palju see õppimma õpetamine üldse võimalik on? E kooli konto tegemine ei olle näitaja. Oleneb kõik lapse iseloomust. Minul üks laps hakkas ise õppima, tal on kohusetunne, ta õppimata kooli ei lähe ja teistest kehvem olla ta ei taha. Teisel lapsel pohlad, kuidas ta kooli läheb on tal õpitud või mitte, ei õpi iseseisvalt ja kõik, teda ei huvita. Ainult sundimisega ja ka kõrval istumisega. Ühte väikest asja võib teha tund aega ja tegemata on ikka. Tegemist ei ole algklasside lastega. Teismelised. Minul on täiesti mõistus otsas kuidas inimene iseseisvalt õppima panna.
Olete koos lapsega arutanud MIKS talle seda õppimist vaja on. Ma juba oma samasuguse laisiku 3- klassi poisiga ikka arutan, et kui ta praegu lohetab, siis põhikoolis läheb tal raskeks, kui põhikoolis on raske ja tulemused nigelad, siis gümnaasiumisse ei saa vaid peab tööle minema, aga kuna teha midagi eriti ei oska, siis on töö raske füüsiline töö ja palka makstakse vähe. Kui palka makstakse vähe ei saa endale oma kodu osta ja reisimas ei saa käia jne. No selliselt hästi must-valgelt ja lihtsalt seletan oma poisile. Teismelisega saab juba täpsemalt arutada ja tulevikuplaane mõelda – mis suunas edasi õppida, kelleks saada, mida selleks vaja on, et oma unistuste tööd tulevikus teha. Mingi eesmärk ja siht tuleb leida teismelise õppetegevusele.
Olen, olen rääkinud sellist juttu juba algklassides. Olen poisil seljas istunud, et ta õpiks ära ja rõhutan pidevalt, et kui sul matemaatikas põhja all ei ole siis ei ole sul edaspidi midagi teha, seda mida algklassides õpitakse kasutatakse põhikoolis, gümnaasiumis ja ka ülikoolis ja muidugi ka elus. Tänu sellele seljas istumisele on ta järjel.
Õppima õppimine käib katse-eksituse teel. Kõik lapsed on selles mõttes erinevad. Üks vajab tunnikest puhkeaega, enne kui kodusesse õppimisse sukeldub, teisele sobib, kui ühe hooga kaelast ära saab. Ühele tuleb õpetada, kuidas asju hoolikamalt teha, teisele kuidas vähem hoolsalt õppida, et õppimise aeg liiga pikaks ei veniks. Ühel on raskusi paanika maha surumisega, s.t. tal pole raskuseid asjadest aru saamise osas, vaid ta on nii paanikas, et ei suuda üldse pealegi hakata ja keskenduda, sest peale vaadates tundub nii palju ja nii raske. Teisele tuleb õpetada, et sul on komme esimesel korral kiiruga ja lohakalt ülesannet lugeda, loe alati kaks korda ja mõtle, mis ikkagi oli täpselt töö üleanne.
Kohusetunde õpetamine neile, kellel lihtsalt halvast hindest või märkusest ei piisa, käib klassikalise piitsa-prääniku meetodil. Internetiaeg, nutiseadmete kasutamise aeg, ühised ujumaminekud jne. kõik sobivad manipulatsioonivahendiks. Algul siiski tuleb meetodid kätte jagada lapsele. A la istud kõrval, asjata ei sekku, aga lased lapsel iga kord näidata, mis järjekorras ja kuidas ta kontrollib, mis õppida oli, kas kõik on õpitud, kas millegi osas tuleks vanemalt abi paluda, kas kõik järgmise päeva asjad on kotti pakitud. Seejärel, kui oskused on olemas, siis hakkab järelvalve vähenemine ja piitsa-prääniku teema. Preemiad ja karistused peavad olema konkreetsed ja arusaadavad. A la kui terve nädal pole ühtegi märkust maha jäänud asjade kohta või tegemata koolitööde kohta, saab nädalavahetusel nii palju rohkem nutiaega või koos perega ujuma vms. Kui on jäänud ühel korral miski tegemata, saab veidi vähem, Kui metoodiliselt iga päev miski puudu, siis tuleb nädalavahetusel järelikult rohkem nutivabalt puhata, et nädala sees nii väsinud ei oleks. Lihtsalt ähvardamine või lubamine ilma, et see lubadus hiljem täidetaks ei aita kuidagi.
Mul on kehv metoodika aga toimib. Enne pole nutiaega ja sõpradega õues istumist, kui kõik on õpitud. Üks laps käib kolmandas ja teine esimeses. Kui tõesti juhtub, et millestki aru ei saa, siis muidugi selgitan. Aga ette ka ei ütle.
Palju see õppima õpetamine üldse võimalik on? E kooli konto tegemine ei ole näitaja. Oleneb kõik lapse iseloomust. Minul üks laps hakkas ise õppima, tal on kohusetunne, ta õppimata kooli ei lähe ja teistest kehvem olla ta ei taha. Teisel lapsel pohlad, kuidas ta kooli läheb on tal õpitud või mitte, ei õpi iseseisvalt ja kõik, teda ei huvita. Ainult sundimisega ja ka kõrval istumisega. Ühte väikest asja võib teha tund aega ja tegemata on ikka. Tegemist ei ole algklasside lastega. Teismelised. Minul on täiesti mõistus otsas kuidas inimene iseseisvalt õppima panna.
Meil täpselt sama seis. Üks teeb ludinal kohusetundest asjad ära. Vahel harva ka preemia eest. Teisega on õppimine algusest peale halliks ajanud. Täiesti suva, kas tal on tehtud või mitte. Suva, kas saab tubliduse eest midagi või mitte. Omal vastutusel õppides istuks vist siiani esimeses klassis. Kusjuures tark on tegelikult.
Igasugu asju olen proovinud- ei aita miski. Ta lihtsalt ei taha õppida, lähene talle kuidas tahad.
Palju see õppima õpetamine üldse võimalik on? E kooli konto tegemine ei ole näitaja. Oleneb kõik lapse iseloomust. Minul üks laps hakkas ise õppima, tal on kohusetunne, ta õppimata kooli ei lähe ja teistest kehvem olla ta ei taha. Teisel lapsel pohlad, kuidas ta kooli läheb on tal õpitud või mitte, ei õpi iseseisvalt ja kõik, teda ei huvita. Ainult sundimisega ja ka kõrval istumisega. Ühte väikest asja võib teha tund aega ja tegemata on ikka. Tegemist ei ole algklasside lastega. Teismelised. Minul on täiesti mõistus otsas kuidas inimene iseseisvalt õppima panna.
Meil täpselt sama seis. Üks teeb ludinal kohusetundest asjad ära. Vahel harva ka preemia eest. Teisega on õppimine algusest peale halliks ajanud. Täiesti suva, kas tal on tehtud või mitte. Suva, kas saab tubliduse eest midagi või mitte. Omal vastutusel õppides istuks vist siiani esimeses klassis. Kusjuures tark on tegelikult.
Igasugu asju olen proovinud- ei aita miski. Ta lihtsalt ei taha õppida, lähene talle kuidas tahad.
Siin võib tegu olla sellega, et laps on nii nutikas, et tal on lihtsalt igav. Talle peaks vbl leidma mingeid põnevamaid (loe: raskemaid, peamurdmist nõudvaid) ülesandeid. Sellised lapsed sageli vaimustuvad mingitest teadusringidest vms.
Teine asi on see, et kui laps on juba kogenud seda, et õpib või ei, ikka lohistatakse koolis teda edasi, siis tal polegi ju mingit motivatsiooni. Kuna põhiharidus on kohustuslik, siis päris niisama ikka kedagi sellest ilma ei jäeta, veetakse läbi ikka.
4.klassi laps peaks juba ise õppimisega toime tulema. Kontrolliksin vaid vastuseid üle. Muidu ikka peaks juba ise õppima. Arvan, et peale kooli tuleks kohe kodus õppima hakata. See õpetab ka ajaplaneerimise oskust. Oleneb ju ka kas lapsel on trenn too päev või pole. Niisama pastakat ei lubaks keerutada.
Palju see õppima õpetamine üldse võimalik on? E kooli konto tegemine ei ole näitaja. Oleneb kõik lapse iseloomust. Minul üks laps hakkas ise õppima, tal on kohusetunne, ta õppimata kooli ei lähe ja teistest kehvem olla ta ei taha. Teisel lapsel pohlad, kuidas ta kooli läheb on tal õpitud või mitte, ei õpi iseseisvalt ja kõik, teda ei huvita. Ainult sundimisega ja ka kõrval istumisega. Ühte väikest asja võib teha tund aega ja tegemata on ikka. Tegemist ei ole algklasside lastega. Teismelised. Minul on täiesti mõistus otsas kuidas inimene iseseisvalt õppima panna.
Meil täpselt sama seis. Üks teeb ludinal kohusetundest asjad ära. Vahel harva ka preemia eest. Teisega on õppimine algusest peale halliks ajanud. Täiesti suva, kas tal on tehtud või mitte. Suva, kas saab tubliduse eest midagi või mitte. Omal vastutusel õppides istuks vist siiani esimeses klassis. Kusjuures tark on tegelikult.
Igasugu asju olen proovinud- ei aita miski. Ta lihtsalt ei taha õppida, lähene talle kuidas tahad.
Siin võib tegu olla sellega, et laps on nii nutikas, et tal on lihtsalt igav. Talle peaks vbl leidma mingeid põnevamaid (loe: raskemaid, peamurdmist nõudvaid) ülesandeid. Sellised lapsed sageli vaimustuvad mingitest teadusringidest vms.
Teine asi on see, et kui laps on juba kogenud seda, et õpib või ei, ikka lohistatakse koolis teda edasi, siis tal polegi ju mingit motivatsiooni. Kuna põhiharidus on kohustuslik, siis päris niisama ikka kedagi sellest ilma ei jäeta, veetakse läbi ikka.
Ta omandab teadmisi ainult siis, kui ta ei saa aru, et ta õpib. Igasugu teadusringid on jah siin väga abiks. Nii kui kuuleb sõna “kool”, lülitab end välja-EI HUVITA. Räägi talle tulevikust või unistustest või millest tahes-EI HUVITA on vastuseks. Ja ta ei arva, et ema seljas ratsutades saab läbi, ta päriselt ka ei haaku mitte kuidagi kooli teemaga. Tal on ükskõik, kas mina võimlen või mitte.
Võtan õpetajana sõna, sest lapsel koolistaaži vähe.
Motivatsioon ja oskused ongi kaks eraldi asja. Algklassides on paljudega lihtne – õppimine on põnev, uus, jõukohane ja siis laps õpibki. On sisemiselt motiveeritud. Kahjuks ühtsuskool eriti põhiainetes lammutab seda sisemist motivatsiooni mõlemast otsast. Mis siis edasi? Välise positiivse motivatsiooniga – kui meeldib võistelda või head hinded on tähtsad, väga tore. Kõigile ei meeldi ja kõigile ei ole. Väline negatiivne motivatsioon on veel eriti kahe otsaga – kui tahta, leiab alati mõne näite, et ilma hariduseta saab vabalt edukas olla. Andekad me laseme kaotsi jah, kui nad ei ole viksid ja hoolsad – jälle ennekõike põhiainetes, kus oodatakse kõrget keskmist tulemust. Kedagi ei huvita, et sa oskad nt 90%-le 2a vanemate materjali, kui sa oma klassi materjalis teed palju lohakusvigu, kuna see ei paku sulle pinget. Ühest küljest on igavate asjade tegemine täie tähelepanuga just kui sotsiaalne oskus, aga teisalt… kas see on väärtus omaette?
Oskusi on ikka vaja õpetada, isegi kui algklassilaps on sisemiselt motiveeritud õppima. Kindel aeg, null segajaid, kõik vajalik kohe lauale, mittevajalik laualt ära, kui aru ei saa, siis küsid, töökäsus joonid tähtsamad sõnad alla jne. Mu omal on koos koostatud meeldetuletused seinal (mida millal teeb, mis koolikotti jne), kust ta on harjunud vaatama, ning kellaajalised asjad telefonis. Nii ei pea ma asju üle korrutama ja laps saab end ka iseseisvana tunda.
Palju see õppima õpetamine üldse võimalik on? E kooli konto tegemine ei ole näitaja. Oleneb kõik lapse iseloomust. Minul üks laps hakkas ise õppima, tal on kohusetunne, ta õppimata kooli ei lähe ja teistest kehvem olla ta ei taha. Teisel lapsel pohlad, kuidas ta kooli läheb on tal õpitud või mitte, ei õpi iseseisvalt ja kõik, teda ei huvita. Ainult sundimisega ja ka kõrval istumisega. Ühte väikest asja võib teha tund aega ja tegemata on ikka. Tegemist ei ole algklasside lastega. Teismelised. Minul on täiesti mõistus otsas kuidas inimene iseseisvalt õppima panna.
Meil täpselt sama seis. Üks teeb ludinal kohusetundest asjad ära. Vahel harva ka preemia eest. Teisega on õppimine algusest peale halliks ajanud. Täiesti suva, kas tal on tehtud või mitte. Suva, kas saab tubliduse eest midagi või mitte. Omal vastutusel õppides istuks vist siiani esimeses klassis. Kusjuures tark on tegelikult.
Igasugu asju olen proovinud- ei aita miski. Ta lihtsalt ei taha õppida, lähene talle kuidas tahad.
Siin võib tegu olla sellega, et laps on nii nutikas, et tal on lihtsalt igav. Talle peaks vbl leidma mingeid põnevamaid (loe: raskemaid, peamurdmist nõudvaid) ülesandeid. Sellised lapsed sageli vaimustuvad mingitest teadusringidest vms.
Teine asi on see, et kui laps on juba kogenud seda, et õpib või ei, ikka lohistatakse koolis teda edasi, siis tal polegi ju mingit motivatsiooni. Kuna põhiharidus on kohustuslik, siis päris niisama ikka kedagi sellest ilma ei jäeta, veetakse läbi ikka.
Ta omandab teadmisi ainult siis, kui ta ei saa aru, et ta õpib. Igasugu teadusringid on jah siin väga abiks. Nii kui kuuleb sõna “kool”, lülitab end välja-EI HUVITA. Räägi talle tulevikust või unistustest või millest tahes-EI HUVITA on vastuseks. Ja ta ei arva, et ema seljas ratsutades saab läbi, ta päriselt ka ei haaku mitte kuidagi kooli teemaga. Tal on ükskõik, kas mina võimlen või mitte.
Issand! Teeme klubi! Nii hea lugeda, et kellelgi sama seis. Minu järjepidevuse, toetuse ja energia hulgaga, mis ma oma lapsesse olen pannud, oleks saanud mingi pool klassitäit lapsi üles kasvatada.
Nii kui kuuleb sõna “kool”, lülitab end välja-EI HUVITA.
Mina tekitaksin selle huvi siis käegakatsutavamana ja lihtsamini hoomatava. Mingi tulevik ja kauge töökoht on raskelt hoomatav. Seo õppimise ja hoolsuse tulemused mingite praeguste kohe ihaldavate hüvedega. Ära karda last privileegidest ilma jätta. See mida laps ihaldab, sõltub lapsest. Võibolla ta ihaldab lihtsalt laiselda, kui nii, siis koolitöö tegemata jätmisel lisandub järjest näiteks nädalavahetusel koduseid kohustusi, milles osalema peab. Leia see asi, mis lapsele meeldib ja kasuta seda motivatsiooni tekitamiseks.
Lisaks õpeta last, kuidas eduelamus saada. Minul just hiljuti teise klassi laps nuttis ja halas iseseisvalt tund aega päevikut täites, et ta ei suuda, ei jõua, kõik läheb valesti. Tulemusena ei olnud ridagi kirjutatud. Mina sain siis õhtusöögi valmis ja läksin appi. Kõigepealt lasin sügavalt sisse- välja hingata ja maha rahuneda, seejärel panime stopperi käima, mina istusin kõrval ja hoidsin tempot, ei lasknud lõdvaks lapsel end lasta, ei lubanud iga tähe järel heitunud häälitsust teha ja pliiatsil kukkuda. Laps sai terve päeva jagu päevikut täidetud ühe minutiga. Seejärel kiitsin ohtralt ja rääkisin, et sa ju täiesti ise kirjutasid selle kõik nii kiiresti. Ja sellest ühekordsest näitest piisas, ülejäänud päevadel ei ole mingit muret kiiresti kirjutamisega olnud.
Nii kui kuuleb sõna “kool”, lülitab end välja-EI HUVITA.
Mina tekitaksin selle huvi siis käegakatsutavamana ja lihtsamini hoomatava. Mingi tulevik ja kauge töökoht on raskelt hoomatav. Seo õppimise ja hoolsuse tulemused mingite praeguste kohe ihaldavate hüvedega. Ära karda last privileegidest ilma jätta. See mida laps ihaldab, sõltub lapsest. Võibolla ta ihaldab lihtsalt laiselda, kui nii, siis koolitöö tegemata jätmisel lisandub järjest näiteks nädalavahetusel koduseid kohustusi, milles osalema peab. Leia see asi, mis lapsele meeldib ja kasuta seda motivatsiooni tekitamiseks.
Lisaks õpeta last, kuidas eduelamus saada. Minul just hiljuti teise klassi laps nuttis ja halas iseseisvalt tund aega päevikut täites, et ta ei suuda, ei jõua, kõik läheb valesti. Tulemusena ei olnud ridagi kirjutatud. Mina sain siis õhtusöögi valmis ja läksin appi. Kõigepealt lasin sügavalt sisse- välja hingata ja maha rahuneda, seejärel panime stopperi käima, mina istusin kõrval ja hoidsin tempot, ei lasknud lõdvaks lapsel end lasta, ei lubanud iga tähe järel heitunud häälitsust teha ja pliiatsil kukkuda. Laps sai terve päeva jagu päevikut täidetud ühe minutiga. Seejärel kiitsin ohtralt ja rääkisin, et sa ju täiesti ise kirjutasid selle kõik nii kiiresti. Ja sellest ühekordsest näitest piisas, ülejäänud päevadel ei ole mingit muret kiiresti kirjutamisega olnud.
Oleks see vaid nii lihtne.:/
Te ei kujuta lihtsalt ette, mida kõike ma juba teinud olen.
Te ei kujuta lihtsalt ette, mida kõike ma juba teinud olen.
Laps ongi päriselt pikaajaliselt nutiseadmest ilma jäänud? Nii, et kodus arvutit ja mängukonsooli ka kasutada ei saa? Laps on päriselt kuu aega järjest pidanud kõigis kodustes töödes: koristamine, söögitegu, pesu pesemine, wc- poti pesemine jne igapäevaselt osalema. Nii, et ta päriselt ka tajuks, et õppetöö ära tegemine on kergem kui vanemate taktikepi all kodutööde tegemine? Väga palju on lapsevanemaid, kes empaatiliselt mõtlevad, et oi kui paha tal vaesekesel on, aga teevad seega karuteene, sest lapsel jääb motivatsioon ikka leidmata.
Eks ma usun küll, et on lapsi, kes ühegil viisil enesesundi selgeks ei saa. Eks nendega polegi muud parata, kui istudki lihtsalt kõrval, igal õhtul. Mõnel lapsel võtab päris mitu aastat, enne kui ôpib end ise sundima.
Te ei kujuta lihtsalt ette, mida kõike ma juba teinud olen.
Laps ongi päriselt pikaajaliselt nutiseadmest ilma jäänud? Nii, et kodus arvutit ja mängukonsooli ka kasutada ei saa? Laps on päriselt kuu aega järjest pidanud kõigis kodustes töödes: koristamine, söögitegu, pesu pesemine, wc- poti pesemine jne igapäevaselt osalema. Nii, et ta päriselt ka tajuks, et õppetöö ära tegemine on kergem kui vanemate taktikepi all kodutööde tegemine? Väga palju on lapsevanemaid, kes empaatiliselt mõtlevad, et oi kui paha tal vaesekesel on, aga teevad seega karuteene, sest lapsel jääb motivatsioon ikka leidmata.
Eks ma usun küll, et on lapsi, kes ühegil viisil enesesundi selgeks ei saa. Eks nendega polegi muud parata, kui istudki lihtsalt kõrval, igal õhtul. Mõnel lapsel võtab päris mitu aastat, enne kui ôpib end ise sundima.
Jah, on. Kodutöödes aitab ta niikuinii. Tahab teha süüa, paneb pesu pesema, kui ma palun. Koristab, kui ma ütlen. Käib vahel poes. Tal pole nende tegevuste vastu midagi. Ka neti olen Teliast välja lülitanud mitu korda. Tal suva, hoopis minul oli ebamugav. Mängukonsooli me koolipäevadel niikuinii ei kasuta, juba mitu aastat. Selle reegliga ka lepib.
Nii et see klassika meil ei toimi.
Istungi kõrval nagu dirigent taktikepiga ja üritan ära kasutada iga iseseisvuse sädet, mis tekib. Piltlikult öeldes on meil kodus stseen Jääajast, kus Sid üritab vihma käes kössitades lõket süüdata.
