Teema: õppimata – sünnipäevale ei saa!

Samamoodi. Aga õnneks on laps pisut usinam kui sünnipäeva ärajäämine õhus ja selliseid juhuseid tuleb ikka haruharva ette, et peab minemata jätma.

sünnipäevale mineja emana ma mõistan sind.
sams meil kohe lapsel sünnipäev tulemas. ei ole võimalik nagunii kutsuda palju lapsi. kutsubki oma parimad sõbrad. mul oleks südames oma lapsest ikka väga kahju, kui ta sõber ei tule sünnipäevale, sest ta ema ei luba.
ma saan emana aru, et selline kasvatus ja distsiplineerimise viis on ok. aga kui nüüd nädala lõpus sa keelad oma last mu lapse sünnipäevale… mul on oma lapsest väga kahju. mu lapsel on ka sellest kahju.
seepärast vist tuleb kutsuda külalisi alati mingi nõmeda varuga, et sünnipäev annaks sünnipäeva mõõtu välja.
oleks arusaadav, kui nad teevad koos pahandust, siis ei lubata sünnipäevale karistuseks. aga praegu jääb mulje, et mille eest sa minu last ka karistad.
muidugi, kui on teada, et kutsutud on 20 last, siis poleks hullu, kui sa oma last ei luba. aga kui on vaid 5. siis on küll kahju. plju neid päevi ikka aastas võimaldan lapsele, kui ta saab 5 sõpra korraga külla kutsuda.

Meil oli eelmine aasta sama situatsioon, kui oli üks nädala sees õhtune sünnipäev ja ma ütlesin, et ainult siis luban, kui ära õpid. Laps uimerdas niisama ja ei õppinud aga ma siiski lubasin sünnipäevale ja just nimelt sellepärast, et tegelikult ei ole see karistus mitte eriti sinu lapsele, vaid just sünnipäevalapsele ja nende vanematele, kes on selle sünnipäeva eest maksnud ja sinu lapsega arvestanud jne.
Sa pead leidma mingi muu karistuse, see lihtsalt on nii ebaviisakas, kui 1 tund ennem sünnipäeva helistad, et laps ei saa sellepärast tulla kuna ei ole ära õppinud. Teised on ju arvestanud sinu lapse tulekuga, meil just oli lapse sünnipäev kus oli vajalik teada täpne laste arv, sest maksin nende eest selle põhjal. Ma oleks ausalt öeldes olnud päris kuri, kui mingi lapsevanem oleks siis helistanud tund ennem ja sellise põhjuse toonud mitte tulemiseks. Ma saan aru, et lapsed jäävad haigeks ja muud ootamatud põhjused, aga et karistuseks ei lubata, see küll ausalt öeldes solvaks.

Aga sinu lapsel on kogemus olemas ja ta ei ole sellest midagi õppinud, seega ta kas ei viitsigi neile pidudele minna või karistusmeetod on vale.

Võime filosofeerida teemal, kas see on oma lapse kasvatusmeetodina õige, kuid päris kindalsti on see ebaõiglane sünnipäevalapse suhtes. Palju peokohti (SkyPark, bowlingud, kart) on sellised, et sinna saab kutsuda ainult max 10 külalist. Kui sünnipäevalaps valib välja oma parimad sõbrad ja kutsub neid, siis on viimasel minutil mõjuva põhjuseta veider minemata jätta. Kui on teada, et kuupäev ei sobi, siis teavitan sünnipäevalapse vanemaid aegsasti, sest sel juhul saab sünnipäevalaps uue külalise kutsuda, aga viimasel hetkel alt hüppamine pole vabandatav.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ei ole sellist re¸iimi kunagi kehtestanud. nad teavad ise ka, et kui jääb õppimata, siis on järgmine päev koolis jama. Õppimine on minu lastel nende endi vastutusala.[/tsitaat]
Meil samamoodi. Õppimiseks on päevas ju alati teatud aeg – see, mis jääb üle kooliajast, trennide-ringide ajast ja uneajast. Kui laps on lubanud minna sõbra sünnipäevale, siis on õppimise aeg enne sünnipäevapidu. See, kas laps seda aega ka tegelikult õppimiseks kasutab, on juba tema enda vastutada. Ei ole nii, et kui seda aega ei kasuta, siis jääb mingi järgmine planeeritud asi (olgu see siis sünnipäevale minek, trenn või hoopis uneaeg) ära. On hoopis nii, et kui õigel ajal ei õpi, siis jääbki õppimata ja karistus ei tule mitte vanemate poolt kodus, vaid halbade hinnete näol koolis.
Vähemalt toimib see selliste laste puhul, kes muidu ikka tublid ja kohusetundlikud on – st kellele halb hinne tõesti ka karistusena mõjub.

Sa teemaalgataja oled napakas. Sinu suhtumine hoopis loob vastupidise efekti sinu poolt loodetule-sõbrad muutuvad veel tähtsamaks kui nad on ja õppimine jääb unarusse ja sina oled lapse silmis nõmekas suur ja rumal emane. Laps ei ole loll. Loll oled sina. Igal juhul ei puutu vaba aja veetmine ja õppimine teineteisesse, sellel pole omavahelist seost. Lapsele tuleb tekitada harjumus õppida, harjumus päeva planeerida ja kasutada aega õigesti, mitte keelata sõprade sünnipäevadele minekut. Rumal naine, rumal naine, rumal naine oled. Last tuleb õppimises aidata, koos teha, kontrollida, mitte keelata ja ähvardada, et kui ei tee siis ei lähe. Varsti ta kasvab nii suureks, et läheb sinu teadmata ja sina võid tema keskmist sõrme vaadata. Su sõna ei maksa midagi kui sa sellist vaenulikku käitumist jätkad. Diktaatoreid vihatakse igal pool. See, et laps ei õpi, on otsene vastupanu sulle ja sinu meetoditele, aga kuna loogika pole su tugevaim külg, siis sa ei mõista seda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mis mõttes see karistus on? Kas ise lähete sünnipäevale, kui töö juures oluline töö tegemata? Mina küll ei lähe, teen ikka oma töö lõpuni ja siis lähen. Laps k[/tsitaat]
Minule yletundide eest ei maksta ja seega ma lähen sõbra sünnipäevale. KUi töö ajast oma tööga hakkama ei saa, siis tuleks üle vaadata mida kõike teeda lisaks tööle ja kas kasutad ettenähtud puhkepause puhkamiseks või kurnavateks tegevusteks.

On tyyp inimesi, kes leiavad alati, et neil on kohutavalt palju tööd aga enamasti ei juhtuks mitte midagi kui na drihma lõdvaks laseks ja peole läheks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kui me nüüd võtame väga üldistatult, siis ühes kuus on neli nädalat, aastas ca 50 nädalat ja siis kuni 3 kutset nädalas…

Sellise sünnipäevatamiskoormuse juures su laps ilmselt siiralt rõõmustab, kui mõnest pääseb ja selleks kõlbab iga ettekääne, ka õppimata jätmine :DDD[/tsitaat]

Mina ka oma 10a lapsega sellist kokkulepet ei tee ja ei hakka ka kunagi tegema, aga ta ei saa ka 3 kutset nädalas. Isegi mitte 3 kutset kuus. Samas on ka sõbralik ja aktiivne ja tal palju sõpru. Minu meelest on neid sõprade sünnipäevasid ca kord kuus, no ok, vahest ehk kaks, aga samas võib ka mõni kuu vahele jääda.
3 kutset nädalas, seda ikka ju väga palju ja kahtlen siiralt, et need ikka sõbrad on. Ilmselt kutsutaksegi sünnipäevale terve klass või treeningrühm jne. Ka minu laps on paaril sellisel sünnipäeval käinud, aga need ei ole sõbrad, lihtsalt klassikaaslased ja kui aus olla, siis ma ei oleks isegi teatanud, kui ta ei oleks saanud nendel üritustel osaleda.
Sõprade sünnipäevadel osaleb aga alati.

Mina olen püüdnud sellised olukorrad iseendale taandada. Igaühel meist on kohustused, koolilapsel õppimine, minul näiteks koristamine, nõudepesu, pesu triikimine jne. Kas ma ise jätan oma sõbranna sünnipäevale minemata kui musta pesu hunnik on liiga kõrge ja ma pole viitsinud sellega tegeleda, vaid lugesin just viimsed kaks tundi diivanil ajakirja? Ei jäta. Ikka lähen ja pesu panen pärast pidu pesu masinasse.

Lapsega on sama – kuna ta ei oska aega planeerida sama hästi kui mina (ja kui ausad oleme, siis ega me ju isegi alati nii hästi ei planeeri), siis suunan veidi rohkem. Räägin, et selles ajavahemikus on sünnipäev ja enne seda on vot niimitu tundi aega ja asju, mis selle aja jooksul peaksid tehtud saama vot niipalju.

Kui jääb õppimata, siis selgitan tagajärgi – nt et pärast sünnipäevalkäiku ei saa teleka ees mõnuleda, vaid peab matemaatika töövihikut täitma hoopis jne. Kui vaja, teeb osaliselt uneajast, hommikul on raskem ärgata, aga midagi pole parata.

Minu ema rääkis alati, et õppimine on su enda asi ja et õpid endale, samas kogu aeg sundis ja ütles, millal ja kuidas ma seda tegema pean. Mismoodi siis endale ja enda asi? Oma laste puhul olen hoidnud seda joont, et see on nende vastutus, oleme pidanud pikki arutelusid neil teemadel, mida hea haridus meile annab, millised võimalused loob. Olen andnud vabad käed looderdamiseks, sest lihttöö tegijaid on samuti vaja. Samas on meil reegel, et uhkemaid asju saab hea töö eest (nagu tööl käivate inimeste puhulgi). Kui soovitakse IPadi, peab tunnistus viisakas olema, kui seal oleks kahed-kolmed reas, siis tuleb leppida, et IPad jääb kättesaamatuks. Kui mina tööd teha ei viitsi, ei saa ju samuti nii head palka, et lahedaid asju osta.

Arvan samuti, et sünnipäevakutse puhul on olukorras kaks poolt ja sünnipäevalaps, kelle päev see tegelikult on, ei ole süüdi selles kui sinu laps õppimata jätab.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Mul üks tuttav oli, kes arvustas minu kasvatusmeetodeid, et miks ma kontrollin algkoolis, kas poisil on õpitud või mitte, tema küll usaldab, poiss peab ise teadma. No teadiski ise, ema avastas üllatusega ühtäkki, et poeg pole aastaid mitte midagi koolis õppinud, mitte ühessegi keskkooli ei saanud ka sisse. Minu poeg on ülikoolis ja tänab nüüd mind omaaegse kontrollimise eest, sõbranna laps on kuskil ehitusel abitööline, isegi keskharidust ei suutnud saada, uskumatu, kuidas see tänapäeval küll üldse võimalik on.[/tsitaat]

See, kui laps aastaid midagi koolis ei õpi, peaks ju selguma ka tunnistustelt või siis vähemalt vestlustest õpetajatega.

Ma pole iialgi oma poegade õppimist kontrollinud ja ometi on nad mõlemad ülikoolis. Algusest peale oli nii, et kui neil mõne aine või ülesandega probleeme olid, siis tulid ja küsisid, ja sai aidatud (mäletan, vene keelega oli alguses päris palju pusimist,ja matemaatikaga aeg-ajalt ka). Hinded olid kord nii, kord naa(puudulikke tunnistusel ei olnud). Keskkoolis õppeedukus paranes märgatavalt ja motivatsioon õppida suurenes ka. Praegui väga arukad ja arenenud noormehed (even if I say so myself)

Samas on mul näide tuua ühe oma klassivenna kohta, kellel oli ülirange ema ja kes õppis umbes kuni 5. klassini igal õhtul ema range järelvalve all. Poisil olid viied tunnistusel. Hiljem ema võim nõrgenes, poisi õppeedukus langes kolinal ja kõrgkooli ta ei läinud (mitte et see mingi näitaja oleks, aga tegelikult ta oli hea peaga ja oleks võinud minna küll).

Ma ei tea, ma olen vist sedasorti inimene, et sellised ranged kasvatusmeetodid ei sobi mulle, ma ei suudaks oma lapsi niimoodi kasvatada. Ameerika filmides näeb tihtipeale vanemaid karjatamas \”you’re grounded for two weeks\” ka väiksemate eksimute puhul, see tundub nii ebaõiglane ja mõttetu. Jah, lapsele tuleb selgeks teha, millised on õiged põhimõtted, käitumisviisid ja väärtused, aga kas puhtalt oma eeskuju ja mõistliku jutuga ei saa?
Kui meenutada, siis ei mäleta poegade puberteediajast ka tujutsemist ja uste paugutamist, mida sageli teismelistega seostatakse. Trots tekib alati ju millegi vastu, mida tajutakse arusaamatu ja ebaõiglasena.

/naiivik kägu, \”pehmete\” kasvatusmeetodite austaja/

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sa teemaalgataja oled napakas. Sinu suhtumine hoopis loob vastupidise efekti sinu poolt loodetule-sõbrad muutuvad veel tähtsamaks kui nad on ja õppimine jääb unarusse ja sina oled lapse silmis nõmekas suur ja rumal emane. Laps ei ole loll. Loll oled sina. Igal juhul ei puutu vaba aja veetmine ja õppimine teineteisesse, sellel pole omavahelist seost. Lapsele tuleb tekitada harjumus õppida, harjumus päeva planeerida ja kasutada aega õigesti, mitte keelata sõprade sünnipäevadele minekut. Rumal naine, rumal naine, rumal naine oled. Last tuleb õppimises aidata, koos teha, kontrollida, mitte keelata ja ähvardada, et kui ei tee siis ei lähe. Varsti ta kasvab nii suureks, et läheb sinu teadmata ja sina võid tema keskmist sõrme vaadata. Su sõna ei maksa midagi kui sa sellist vaenulikku käitumist jätkad. Diktaatoreid vihatakse igal pool. See, et laps ei õpi, on otsene vastupanu sulle ja sinu meetoditele, aga kuna loogika pole su tugevaim külg, siis sa ei mõista seda. [/tsitaat]

Peale sinu kirjutatud esimest lauset ma rohkem edasi ei lugenudki, sest selline ülbitsev algus nullib ära võimaluse, et sealt midagi tarka tuleb.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

See, kui laps aastaid midagi koolis ei õpi, peaks ju selguma ka tunnistustelt või siis vähemalt vestlustest õpetajatega.

Ma pole iialgi oma poegade õppimist kontrollinud ja ometi on nad mõlemad ülikoolis. Algusest peale oli nii, et kui neil mõne aine või ülesandega probleeme olid, siis tulid ja küsisid, ja sai aidatud (mäletan, vene keelega oli alguses päris palju pusimist,ja matemaatikaga aeg-ajalt ka). Hinded olid kord nii, kord naa(puudulikke tunnistusel ei olnud). Keskkoolis õppeedukus paranes märgatavalt ja motivatsioon õppida suurenes ka. Praegui väga arukad ja arenenud noormehed (even if I say so myself)

Samas on mul näide tuua ühe oma klassivenna kohta, kellel oli ülirange ema ja kes õppis umbes kuni 5. klassini igal õhtul ema range järelvalve all. Poisil olid viied tunnistusel. Hiljem ema võim nõrgenes, poisi õppeedukus langes kolinal ja kõrgkooli ta ei läinud (mitte et see mingi näitaja oleks, aga tegelikult ta oli hea peaga ja oleks võinud minna küll).

Ma ei tea, ma olen vist sedasorti inimene, et sellised ranged kasvatusmeetodid ei sobi mulle, ma ei suudaks oma lapsi niimoodi kasvatada. Ameerika filmides näeb tihtipeale vanemaid karjatamas \”you’re grounded for two weeks\” ka väiksemate eksimute puhul, see tundub nii ebaõiglane ja mõttetu. Jah, lapsele tuleb selgeks teha, millised on õiged põhimõtted, käitumisviisid ja väärtused, aga kas puhtalt oma eeskuju ja mõistliku jutuga ei saa?
Kui meenutada, siis ei mäleta poegade puberteediajast ka tujutsemist ja uste paugutamist, mida sageli teismelistega seostatakse. Trots tekib alati ju millegi vastu, mida tajutakse arusaamatu ja ebaõiglasena.

/naiivik kägu, \”pehmete\” kasvatusmeetodite austaja/[/tsitaat]

Täpselt sama siin. Pole kunagi neid tuntud karistamiskeelde jne kasutanud. Kui kuskil läheb midagi kehvasti, siis arutame, mida saaks teha, et läheks paremini. Hinded korras, käitumishinded head, lollused ei paku pinget. Üks poeg on pesast ka juba väljas- peale keskkooli kohe läks tüdrukuga omaette elama, õpib edasi ja teenib ülkooli kõrvalt ise oma raha elamiseks. Saab väga hästi kõigega hakkama.
Mind ennast kasvatati samamoodi, keegi ei käskinud-keelanud, ainult kojutulemise aeg oli paigas ja kui oli mõni töö kokku lepitud, siis sellega pidi muidugi arvestama. Varakult teadsin, et õpin ainult endale ja vaatasin ise, kuidas ma jõuan.