Minu nelja-viielise lapse hinded on sel aastal kohutavalt kukkunud, sisuliselt igal nädalal on kaks või paar.
Näiliselt pole justkui midagi muutunud. Õpib samamoodi, kui varem. Koolis käib, ei puudu.
Kas võib olla, et kuues klass lihtsalt on niivõrd palju raskem, kui varem? Või on vanus (12) selline, et peas on tuhat muud mõtet peale kooli?
meil just vastupidi … viienda klassi lõpp kiskus väga käest ära ja nüüd kuuendas läheb nagu libedamalt. seega oluliselt raskem vist ei tohiks nagu olla … meil vbl see põhjuseks, et koliti tittede majast suurte majja ja ehk see natuke inspireerib asjalikum olema 🙂
võib olla on see kooliti erinev kuid meie koolis on alates kuuendast pea igas aines uus õpetaja. senine klassijuhataja võtab uued pisikesed.
eks uute õpetajate tundmaõppimine võtab aega ning võib olla on nii mõnigi nõudlikum kui senine õp.
Iga on selline ning mitmed õppeained hakkavad ka lõpuks eeldama, et isegi tark laps peab natuke kodus õppima, et taset säilitada. Just neil oivikutel on tunne, et kõik peaks külge jääma ilma õppimatagi – kogu aeg on ju nii lihtne olnud. 🙂
Minu viielisel oli 13-aastaselt see aasta, kus hakkas järsku ühtesid ja kolmesid tulema. Põhjused olidki eelkõige selles, et tema polnud harjunud ÕPPIMA (ning unustas pidevalt tegemata ka kirjalikud tööd), aga mõned asjad siiski päris pingutamata ei tule. Pedagoogiliselt kindlasti äärmiselt vale taktika, aga kui olime õppimise teemal juba kolmveerand aastat nägelenud, siis tegin viimase veerandi eel temaga tehingu, et kui on viied ja kuni kaks nelja (sh käitumine), siis saab 100 eurot. See motiveeris ja aitas natuke looderdamisharjumust lõhkuda. Järgmisel õppeaastal olid asjad jälle enamvähem korras ilma näägutamise või rahatagi.
minu mõlemad lapsed ütlesid, et kuues on märgatavalt raskem kui viies
eks puberteet annab ka oma osa
Meil oli tüdrukul ka murdepunktiks 6-klass. Siis tulid tunnistusele esimesed kolmed. Nüüd 8-klassis ja pööret paremuse poole tagasi ei ole tulnud. Stabiilselt ikka paar kolme tunnistusel. Vene keel on põhiline nõrk koht. See oli ka eelmisel aastal kokkuvõttes ainuke 3.
Olen teemaalgataja.
Ligi kuu aega on möödas, aga muutunud pole midagi. V-b on olukord isegi hullemaks läinud. Läbi häda saab ühe kahe parandatud ja teise kohe asemele. Ka X-e on hakanud korjama. Kõige hullem on see, et teda ennast see absoluutselt ei häiri. Ainus mis teda pisut kõigutab on see, et ta näeb,et mina olen õnnetu ja seda ta pelgab. Siiski ei pane see teda olukorda muutma. On lihtsalt korraks veidi tõsisem ja siis läheb lauluga edasi.
Jah, ka meie koolis on kuuendast klassist kõik aineõpetajad uued. Samas on mõni õpetaja jäänud samaks, aga õppeedukus on ka nendes ainetes langenud.
Talle on tekkinud uued sõbrad, varasemalt oli väga kodune laps, aga nüüd tahab ka nendega kohtumas käia. Õhtuti on kodus ja ringi ei hulgu, aga päevasel ajal on järjest enam sotsiaalsem, kui varem. Osalt on see ju peaaegu 13aastasele lapsele loomupärane, teisalt ei luba emasüda tema kooliteed niimoodi allavoolu ka lasta.
Ta on mul ka aktiivsus-tähelepanuhäire diagnoosiga, aga kuna varasemalt olid tulemused head ja agresiivsusega meil kunagi probleeme ei ole olnud, siis jätsime psühhiaatriga konsulteerides rohud aasta algusest ära. Alguses oli kõik hästi, aga nüüd uue õppeaasta algusest on üks häda ja viletsus selle õppimisega. Äkki lükkaks uuesti rohud peale?
Kas ma oleksin liiga dramaatiline, kui temaga (kooli)psüholoogile läheksin? Äkki siin on ikkagi midagi, mida mina lahti ei hammusta?
Või on see ikkagi lihtsalt puberteet?
Psühhiaatri konsultatsioonile. Psühholoog ei tegele medikamentoosse raviga, ei kirjuta ravimeid ja ei oma sellekohast ettevalmistust.
Kui aasta alguses rohud ära jätsite, siis oli nende mõju veel kevadeni õppeaasta lõpuni; suvel oli mitu kuud vaba ja nüüd alles annab rohtudest loobumine päriselt tunda. Kas see on reaalne teooria?
6 klass ongi raskem. Seda ka õpetajad räägivad. Lisaks veel hormonaalsed muutused lapsel. 12-aastane on väga raske olla. Käi perearstil ja lase vereanalüüs teha. Minu lapsel oli väga madal (loe: ülimadal) d-vitamiini tase ning kui hobuseannustega seda sisse võtma hakkas, hakkas olukord paremuse poole muutuma just meeleolu ja suhtumise poolest. Paanikasse pole vaja sattuda, kui aastakese jagu hinded madalamad on. Mul endal olid ka 6-klassi hinded elu madalamad.
Minul on 2 poega – vanem poeg on tark, lahtise peaga, õpetajate sõnul võis õppida kõikidele viitele, aga õppis ikka nii, et sai ka kahtesid ja kolmesid. Ei vihastanud ennast – tegin selgeks – endale õpib. Nüüd on ülikoolis ja õpib korralikult, asi huvitab järelikult.
Noorem on kehvema peaga, aga püüdlikum, hinded head (alles küll 5 klass). Igaks tunniks õpib ära, kahetesid sisse ei tule (kolmi on), kusjuures 2 ja 3 klass oli väga suur peavalu.
Seega ärge võtke neid hindeid südamesse, kui on vägegi nutti ja õppimis soovi, saavad hakkama.
Mina oma hea peaga vedasid keskkooli neljadele ja viitele läbi, aga ülikooli sisseastumisel põrusin, kuna ei osanus õppida eksamisteks (puudus oskus süvenenult ettevalmistada).
Kui lapsel on diagnoositud ath ja arsti poolt määratud tähelepanu ja keskendumist parandavad ravimid ning kui siis ravimeid ei võtta, siis on ikka väga palju muutunud ja pole vaja põhjust kaugelt otsida, miks õpitulemused on trastiliselt langenud. Mul on ka lapsel ath ning arsti poolt määratud ravimid. Kui võtab rohtu, siis hinded enamuses 5-d,mõni 4 sekka, kui ei võta, siis 2-3. Ta lihtsalt ei suuda keskenduda, kaasa mõelda
Mida need uued sõbrad endast kujutavad? On asjalikud või käib jutt, et ah mis sa õpid nii palju, mingi nohik oled või?
Kui asi ikkagi probleemne on, siis ma ei leia, et kahtesid ja x koju tuues peaks saama veel “uute sõpradega” ka hängida.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
