Teema: Õrna hingega tagasihoidlik laps = koolikiusamine?

Võrdusmärki ei ole seal vahel. Minu poiss näiteks suhtleb enamasti koolis tüdrukutega, sest klapib nendega paremini. Poistega pole sellest mingit probleemi tekkinud, kuigi ka minul olid omad hirmud.

Kuidas lasteaias olukord oli? Kas kiusati?

Ilmselt oleneb koolist, et kas koolis on kiusamist või mitte. Vaiksemad poisid on hea koolikiusamise objektid muidugi, enamasti pole nad ju suhtlejad ja see teeb mõnelegile nalja. Üle sa kindlasti ei mõtle, aga kas sul valida erinavaid koole, siis uuri antud koolide laste vanematelt kuidas kiusamisega lood.
Minu poeg samuti tagasihoidlik, lasteaias otsest kiusamist ei esinenud, aga ega ta ei seltsinud ka eriti ja kasvatajatele oli eriti mugav laps kuna luges rahulikult omaette raamatunurgas raamatuid, kui keegi teda togis, siis vastu ta ei löönud vaid hakkas nutma. No selline käitumine teeb ju teistele paratamatult nalja. Mina ei saatnud teda üldse suurde piirkonnakooli, käib kodulähedases väikses erakoolis ja oma otsusega olen väga rahul. Kiusamine puudub, õppimine on intensiivsem kui piirkonnakoolis, aga kooli minnaksegi ju õppima.

Mul olid samad hirmud. Aga mu hirmud osutusid asjatuks. Mu poiss on nüüd 10, aga ta pole kunagi olnud traaveldaja tüüpi ja on alati tundlik olnud. Lasteaeda jäi ta ka enne kooli nutuga vahel. Aga eelkooli läks ta hea meelega ja samasse kooli 1.klassi. Nende klassis on täielik poiste ülekaal, aga esimesena otsis sõprust tüdrukutega. Nüüd ta läheb neljandasse ja tal on ka poistest sõpru tekkinud, aga tüdrukutega suhtleb meelsamini. Poistega mängib rohkem õues, aga tüdrukuid kutsutakse tuppa õppima, lugema, lauamänge mängima jm.

Mulgi läheb laps esimesse klassi ja koolikiusamise ees on hirm suur. Laps õnneks kõige tagasihoidlikum pole kuid pigem hoiab tahaplaanile. Endagi kooliajast meeles, kuidas tagasihoidlikumadte elu tõesti kerge polnud.

No mingi tõde su jutus on, et kõik on tundlikud, kuid see määr on inimestel erinev. Ja mõned on ülitundlikud ja seetõttu võib neil olla keerulisem.

Ja kuigi ükski laps (loodetavasti) ei lähe kooli mõttega kedagi kiusata, tuleb välja, et ikkagi kiusatakse. Ja siis pole vahet, mis mõttega keegi sinna kooli läks – et näed, ei läinud mõttega kiusata, aga kiusab. Ja ei huvita seda kiusatavat last või tema vanemaid, et üks oma ema sõnul “tundlik nagu kõik teised” teisele halba teeb. Siis ongi see tegija nende jaoks kuri.

Kuna tänapäeval peetakse kiusamiseks ka tõrjumist – st isegi kui see pole tahtlik vaid et lihtsalt ongi nii, et tagasihoidliku ja argliku lapsega ei suhelda, siis jah, võib juhtuda küll.

mul on kooliajast meeles 2 klassikaaslast, üks poiss 1-9kl ja teine tüdruk 10-12kl. Mõlemad olid väga vaiksed ja ei otsinud teistega kontakti ja eks kuna ei tekkinud ühtegi sõpra, siis suheldigi ainult nii palju, kui koolitöödega seoses oli vaja või pastaka laenamiseks. Ei kiusatud ka konkreetselt, aga eks ta ikka nii on, et igaüks suhtles oma sõpradega.

Tõstaksin teemat ja küsin, milliseid kiusamisvabu koole võiksite soovitada Tallinnas või Tallinna külje all. Piirkonna ja võimaliku õppemaksu tasu osas piiranguid ei pane.

Mul olid samad hirmud. Poiss nö poiste mängudega üldse lasteaias kaasa ei läinud, hoidis omaette. Samas õpetajate sõnul teda ei kiusatud, mõtlemismängudes oli juhirollis.

Koolis on tal paar-kolm lähemat sõpra, kuid kutsutakse ka väiksematele sünnipäevadele ja enda ega õpetaja sõnul mingeid suhtlemisprobleeme pole.

Arvan, et mõtled üle, ega sa nagunii hetkel miskit teha ju saa. Kui tõesti tekib probleeme, pead nendega siis tegelema. Aga tõenäoliselt läheb kõik kenasti :).

#3425631:

#3425390:

Tõstaksin teemat ja küsin, milliseid kiusamisvabu koole võiksite soovitada Tallinnas või Tallinna külje all. Piirkonna ja võimaliku õppemaksu tasu osas piiranguid ei pane.

Uuri ja mõtle hoolega kuhu kooli sa sellise poisi paned, et lapsel ka koolirõõm tekiks ja ka säiliks. Mul samasugune poiss ja mina ei olnud nõus teda suurde piirkonnakooli panema. Koolikiusamisega poleks ta hakkama saanud ja ega mina poleks ka osanud probleeme lahendada. Kelle jaoks kiusamine ja kelle jaoks lihtsalt väike nali. Oma last pean kaitsma mina, olenemata teiste arvamusest. Paningi poisi erakooli, jah õppemaksu pean maksma, aga lapsel on säilinud koolirõõm, õppimine on intensiivsem kui piirkonnakoolis, aga kooli minnaksegi õppima. Poisil on juba alates lasteaiast huviala, kuhu oli ka sissesaamine katsetega, tasemekatseid on tal pidevalt. Varsti hakkab põhikool poisil lõppema ja kõik oleme rahul, kiusamisest ei tea laps midagi.

Kui saladus pole siis mis kooliga tegu on? Otsin oma aspergeri joontega poisile uut kooli. Praegu õpib linnalähendases 6-klassilises väiksemas koolis ning saab väga hästi hakkama. Kuid see aasta lõpetab ning järgmiseks aastaks vaja uus kooli leida. Suured piirkonnakoolid ei sobi talle, kuid paljudes väiksemates erakoolides ei ole veel 7ndaid klasse.

#3425445:

#3425390:

Tõstaksin teemat ja küsin, milliseid kiusamisvabu koole võiksite soovitada Tallinnas või Tallinna külje all. Piirkonna ja võimaliku õppemaksu tasu osas piiranguid ei pane.

Kas sa arvad, et kiusamisvabaks jääb kool igaveseks, kui korra selle seisundi on saavutanud? Ei jää. Kiusamine sõltub lastest, kes koolis õpivad. Kool saab kiusamist vähendada ja takistada, aga lõpuks sõltub kõik ikkagi lastest, kes koolis on. Ka ühes ja samas koolis on tihti nii, et enamik klassidest on kiusamisvabad, kuid vat ühes klassis käib üks oinas, kellega õpetajad jändavad, kuid jagu ei saa, sest kodus on lapsel kaks samasugust suurt oinast. Vat siis ei olegi midagi teha. Põhikoolist meil kedagi ju välja visata ei saa.

Olles kiusamise teemaga mitme kandi pealt keskmisest enam kokku puutunud, julgen väita, et kiusamise “seeme” on olemas väga paljudes inimestes, ka lastes. Ent just keskkonnast, kollektiivist ja üldisest seal valitsevast suhtumisest sõltub, kas see seeme saab edukalt idanema hakata või mitte.

Endal on tuua näide netifoorumitega: mõnes foorumis ei saa absoluutselt mitte midagi öelda, kohe tormatakse kallale ja lihtsalt ime, missuguseid x-ettekäändeid üha uue kiusamispõhjusena leiutatakse. Kusjuures neid kiusajaid on suur hulk ja aina rohkem juurde tekib. Seevastu teine foorum on rahulik ja sõbralik, kõik erimeelsused saavad lahendatud, kui keegi üritabki “võimu näidata”, siis on kogu foorumiüldsuse suhtumine temasse niivõrd ilmselgelt üllatunud ja tauniv, et tal endal hakkab imelik ja lõpetab kohe.

Täpselt sama lugu on töökohtadega, ja on ka koolidega! Juhtkonnast sõltub tegelikult uskumatult palju. Kui õpetaja kehitab vaid õlgu ja viskab: “Mis meie teha saame?!”, siis see õpetaja tolereerib kiusamist ja õpilased hammustavad selle kähku läbi. Sellise lausungiga annab õpetaja signaali, et tema poolt tohib kiusata – igal juhul sellist sõnumit lapsed kuulevad. Selle tagajärjel muutub kiusatav veelgi vaiksemaks, kiusaja aga saab veelgi hasarti juurde, kuna ta teab, et tal ei olegi midagi karta. Kiusamist tolereerivates koolides on levinud mõtteviis, et ennast muutma peab ainult see, keda kiusatakse; tema peab minema psühholoogi juurde ravile, peab hakkama tegelema oma “vale” mõtlemise muutmisega jne. Seevastu kiusamise vastu astuvates koolides võetakse kiusatav ette, vaadatakse talle karmilt silma ja öeldakse, et olgu see jama kohe lõppenud! Ning ta jäetakse ta peale tunde istuma ning paberile midagi kirjutama – kas kirjeldama sündmust või vabandama kiusatu ees. See annab signaali, et kiusamine ei ole normaalne, ja et kiusajal endal tuleb ebamugavusi ja jamasid (üksi klassis istumine ja kirjakirjutamine). Uskuge, niisugune suhtumine toimib – ehkki kiusamist tolereerivate koolide pedagoogid kinnitavad vastupidist (kuna nad lihtsalt ei viitsi ega taha).

Ei mõtle üle. Aga võid kartes selle ise kaasa tuua. Vaata, mis klassikomplekt satub ja vaata, kuidas kool suudab probleeme lahendada.

Meil astus kooli tagasihoidlik laps, kelle puhul oli minu jaoks kohe selge, et ta ei oska end kaitsta ja on kergesti mõjutatav. Panin erakooli, ehk on seltskond parem. Sattus erakordselt ebameeldiv klassikomplekt kokku. Oligi kiusamine, oli koolipoolne oskamatus lahendada seda. Tehti palju vigu. Laps oli ära tuleku äärel. Seitsmendasse sai sisse kesklinna ühte eliitkooli, kus klass sattus ülitore kokku. Algul tekkis kiusamise alge, aga see tõmmati kooli poolt kiirelt maha ja kõik lahenes. Lõpuks ometi hakkas see laps nautima koolis käimist. Kuna ta on laps, kes on kergesti mõjutatav ümbrusest, siis eliitkooli seltskond mõjus talle väga hästi. Enamus õpib maksimum tulemusele ning kool, õppimine on olulised.

Aga ma panin ka teise lapse samasse erakooli. Teine on Asperger. Tekkis samuti kiusamine, aga lahenes väga kiirelt. Klassijuhataja reageeris kohe, psühholoog reageeris kohe. Seega ma ei saa öelda, et kui ühes koolis oli keeruline ühel lapsel, siis on seal keeruline ka teisel. Mul pole kooli kohta ühtegi halba sõna öelda.

Kahe lapse emana ja kooli hoolekogu liikmena soovitan – reageerige kohe. Vanema lapsega ei olnud probleeme, oli väga tore klass, ühtne, laps ise leidis kiiresti sõpru. Noorem aga selline õrnem, tema jaoks on mõeldamatu füüsiline vägivald ja sattus klassi ühe probleemse poisiga, kes oli vägivaldne, riiakas ja ilmselt ka kergelt ATH. Minu laps ei olnud ainuke ohver, aga see ei lohutanud mind, igakord, kui probleem oli – rääkisin õpetajaga, ka direktoriga, teiste lastevanematega. Kool tegeles probleemiga, poisi vanematega suheldi jne. Õnneks vanemad osutusid normaalseks ja tegelesid lapsega, tänaseks päevaks on juba asi parem.