Tütar sai just 4-aastaseks. Käib 2. aastat lasteaias. Mul on natuke mure seoses sellega, et tal pole seal sõpru (seda ütleb ise ja ka õpetaja ütleb, et pole kindlamaid kaaslasi, kellega mängiks). Vahel räägib, et kui lapsed kuhugi minekuks paaridesse võtavad, siis keegi, kellega tema tahaks olla (või õpetaja paari paneb), siis too ütleb, et \”mina ei taha temaga paaris olla\” ja läheb kellegi teise juurde. Lõpuks ta ikkagi saab kellegi kaaslaseks, aga hing saab ikka haiget. Ka õpetaja ütleb, et kuigi selliseid ütlemisi on ka teistega, siis minu tütar võtab selliseid tõrjumisi väga südamesse. Lisaks olevat paljudel siiski välja kujunenud mingid kindlamad kaaslased juba.
Tean loomulkult, et nii pisikeste puhul pole püsivast sõprusest juttugi, kõik muutub, aga kardan, et lapsel võib tekkida selline tõrjutu tunne, kui niimoodi korduvalt öeldakse või kindlamat kaaslast pole. Lapsed on ju selles vanuses otsekohesed, empaatiat eriti pole, vahel isegi julmad. Kindlasti oli kahjuks ka see, et sel aastal I poolaastal oli laps väga vähe lasteaias, pidevalt haige. Detsembrist alates käib nüüd jälle pidevalt. Teisi lapsevanemaid me ka eriti ei tunne (et saaks nt perekonniti suhelda).
Laps on tagasihoidlikumat sorti, tõesti õrna hingega sünnist saati, ei ole domineeriv, agressiivne, jonnakas. Peaaegu alati saab temaga asjad joonde seletamise ja põhjendamise kaudu, selline mõistlik. Samas on ta ka aktiivne ja rõõmsameelne, sõbralik, läheb teiste juurde, tahab mängida, ei hoia kõrvale jne. Tõrjudes aga kurvastab kergesti…Lasteaias käib muidu hea meelega, ütleb õhtuti, et läks hästi, hommikuti pole kunagi nutnud jne.
Minu mure ongi, et kuidas sellist last aidata, toetada? Temperamenti ja meelelaadi ju ei muuda, südant kõvaks ei kasvata… Õpetajad on toredad, räägivad, et nad tegelevadki praegu sotsiaalsete oskuste kujundamisega, õpetavad, et kõik lapsed rühmas on üksteise sõbrad jne. Aga ikkagi tahaks kuidagi teda ka kodus toetada, et tal oleks kergem, et ei võtaks nii südamesse teiste ütlemisi, et ei kujuneks varakult välja sellist tõrjutud olemise tunnet…
Teema: õrnahingelise lapse toetamine?
Minul on ka sarnane laps.Praegu 3,5 aastane tüdruk.Ta on teist aastat lasteaias .Samuti on palju haige olnud,kuid sellel aastal läheb juba paremini ja leidis ühe vääga hea sõbra,kellega on nüüd lahutamatud.Eelmisel aastal ta rääkis lasteaias väga vähe,põhiliselt vaatas,mis teised teevad.Sellel aastal ikka mängib ja suhtleb juba aktiivsemalt.Üks asi,mis ma oskan arvata,on aeg.Et aeg teeb oma töö ja ta õpib asju teisiti võtma ja saab tugevamaks.Ka minu laps on selline mõistlik,kellega annab asju arutada ja nii ma siis ikka aeg-ajalt võtan ka lasteaia teema üles,et kuidas seal on ja siis arutame mingeid situatsioone.Soovitan talle,kuidas võiks käituda ja mida öelda.Ta võtab väga hästi õppust ja proovib järgi,kui esimesel korral ei õnnestu,julgustan ikka ja jälle proovima ja teistega suhtlema.
ehk aitab nt. mõni trenn/ring enesehinangut tõsta? Räägin nt. enda kogemusest, mina olin koolis selline, kes toetus tihti teiste arvamusele, lihtsalt ei julgenud oma arvamust peale suruda, alati välja öelda. siis hakkasin trennis käima ja parimad sõbrannad ütlesid, et minuga on midagi juhtunud. olin endale märkamatult muutunud konkreetseks, julgeks…
minu 4aastane tütar käib võimlemas, talle väga meeldib. tema on ka selline, kellega saab asju arutada, annab järgi, väga hoolitsev just pisemate eest võtab ka asju kergesti hinge. Õnneks on lasteaias kõik hästi ja sõpru on tal ka. Aga kui me lasteaeda läksime, aitas teda see, et võttis igapäev endale kodust mänguasja kaasa. see aitas andis talle tuge.
Pole küll ilus nii öelda, võiks arvata, et lausa kohatu aga… lohutav on kuulda, et on ka teisi lapsi selliseid nagu minu oma, samasuguste murede ja probleemidega. Ise loodan ja usun ka, et aeg teeb oma töö ja läheb paremaks see olukord.
Lugupidamisega Suve
mul on sama probleem, poiss 4,5 aastane. Ma ei tea tegelikult, mida teha. Ta on ise kõik lapsed ära tõrjunud, sest ta kardab et äkki teevad talle haiget. Teised poisid võivadki natuke ägedamalt mängida, tõugata jne, aga minu laps ei suuda sellega harjuda. Muidu on ta väga seltskondlik ja vajab suhtlemist. Iga kord kui ma lasteaeda lähen järgi, istub ta raamaturiiuli juures ja vaatab üksi raamatuid.
Ma avastasin, et lasteaias on see laps \”popp\”, kes toob kaasa mingit mänguasja, mida siis teistele näitab ja annab mängida. Siis tahavad kõik mängida selle lapsega. Olgugi, et see pole väga aus, hakkasin oma lapsele kaasa andma mänguasju. Siis teised tahtsid temaga mängida, kuid minu oma jällegi ei võtnud vedu ja ütleb, et tegelikult ei taha mänguasju kaasa võtta. Ühesõnaga, asi on temas mitte teistes.
Teemaalgataja, mis sa arvad, äkki küsiksime hoopis sinamina foorumist nõu? Seal on psühholoogid, kes vastavad, äkki on neil mingi nipp?
[small]tat2 kirjutas:[/small]
[tsitaat]mul on sama probleem, poiss 4,5 aastane. Ma ei tea tegelikult, mida teha. Ta on ise kõik lapsed ära tõrjunud, sest ta kardab et äkki teevad talle haiget. Teised poisid võivadki natuke ägedamalt mängida, tõugata jne, aga minu laps ei suuda sellega harjuda. Muidu on ta väga seltskondlik ja vajab suhtlemist. Iga kord kui ma lasteaeda lähen järgi, istub ta raamaturiiuli juures ja vaatab üksi raamatuid.
Ma avastasin, et lasteaias on see laps \”popp\”, kes toob kaasa mingit mänguasja, mida siis teistele näitab ja annab mängida. Siis tahavad kõik mängida selle lapsega. Olgugi, et see pole väga aus, hakkasin oma lapsele kaasa andma mänguasju. Siis teised tahtsid temaga mängida, kuid minu oma jällegi ei võtnud vedu ja ütleb, et tegelikult ei taha mänguasju kaasa võtta. Ühesõnaga, asi on temas mitte teistes.
Teemaalgataja, mis sa arvad, äkki küsiksime hoopis sinamina foorumist nõu? Seal on psühholoogid, kes vastavad, äkki on neil mingi nipp?[/tsitaat]
Kui selles foorumis nõu küsite, siis äkki panete siia ka selle lingi (sama teemaga) üles. Ise pole kahjuks sellisest foorumist kuulnudki. Viskaks ka pilgu peale, äkki tõesti mõni hea soovitus või nipp lapse aitamiseks.
Ette tänades
Suve
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
