Ma ei käinudki lastega nende beebieas sellistes võõrastes kohtades, kus imetamine oleks keeruline olnud. Õueskäigud sättisin nii, et söögiajale ei sattunud. Kuna mõlema lapsega olid omad mured, gaasivalud, ootamatud nutuhood (väga pikalt kestvad), üks laps kakas iga jumala kord, kui rinna otsas oli, nii et tuli ka alati mähet vahetada pärast imetamist, siis oleks endale liiga stressirohke olnud. Käisin väga vähe lastega nende beebieas kuskil. Mõnel heal sõbrannal mõnikord külas, aga nende juures oli loomulik, et imetasin, nagu koduski olin harjunud. Tavaliselt imetasin istudes, kui laps oli väiksem, siis oli padi (täiesti tavaline padi, mingit spetsimetamispatja mul polnud) süles ja laps selle peal ja nagu keegi eespool kirjutas, kui endal jalad veidi krõnksu ja üles tõsta, sai paraja “pesa” lapsele sülle, et mugav oli imetada.
Esimese lapsega ma külili alguses üldse imetada ei osanud, haiglas küll näidati, et mis ja kuidas, aga minu arust ei saanud laps siis normaalselt rindagi suhu. Niimoodi külili suutsin imetada alles siis, kui ta väheke suurem juba oli. Esimesed kuud tõusin ka öösel üles voodist ja istusin tugitoolis ja imetasin. Teise lapsega läks öise imetamisega vähemalt veidi kergemalt, tema sai imetud ka nii, et öösel võtsin kõrvale ja voodis pikali imetasin.
Aga kindlasti ei olnud ma mingi superimetaja, kellele see lihtne oleks olnud. Rinnad olid jube valusad, esimene laps oli kergelt enneaegne, siis oli kogu see stress, et ta ei saanud õigesti imetud, tuli kaaluda ja jantida lisa andmisega alguses. Kogu see sirtsutamine iga natukese aja tagant, kakas vist oma 12-15 korda päevas alguses, gaasivalud. Ma ei julgenud mingit kodust imikuga välja minemist plaanidagi. Lõpuks ikka kuidagi sain mõlemat last ligi aasta imetatud, arvan, kuidagi lihtsalt ja loomulikult see mul kindlasti ei tulnud.
Ja praegu koroonapiirangutega pole see vist ka enam küsimus, kuidas avalikus kohas või külas imetada, ei ole ju mõtet riskida ja imikuga kuhugi võõrastega kohtuma minna.