Teema: Osavad super-hüper tissitajad

Ma arvan, et osad osavad tissitajad ei teagi, mis asi see imetamispadi veel on. Mina näiteks tean, aga pole elus ühtegi patja kasutanud kolme lapse imetamisel. Nüüd ootan neljandat ja peaks ära proovima padja.
Kogenud imetajad on juba võib-olla mitme lapse imetajad. Ära ennast nendega küll võrdle. Kui sa kuskil väljasõidul pead last imetama süles, siis imeta jalg üle põlve. Nii sa tõstad lapse kõrgemale ja on lihtsam. Meie reisisime beebidega palju ringi. Ainus koht, kus tundsin imetamisega väikest tõrget oli lennukis. Tagasisõidul pandi mind võõraste inimestega kõrvuti istuma. Beebi oli 3-kuune.
Külas käies olengi palunud, et kas saaks pererahva magamistuba kasutada. Ma ei käi ju võõrastel külas. Ikka inimestel, kes vabalt võivad mind lasta oma magamistuppa. Pidulauas ju ei kisu oma tisse paljaks ja ei hakka imetama.

#3732071:

Palun ärge pange nüüd pahaks, aga kallid osavad imetavad emad, kuidas te seda teete?

Teeme mida? Ma mõtlen seda, et olete võimelised igas asendis ja pmtl-lt igas kohas oma lapsele rinda andma.

Mina olen 1,5 kuuse beebi ema ja tunnen end nii ebakindlalt kodust välja minnes. Üli keeruline tundub imetada ilma imetamispadjata näiteks. Kui lapsega koos nt külla minna, siis veider ju küsida, et andke mulle palun üks padi, et ma imetada saaks.

Teine asend, kus oskan imetada, on külili ja lamav. Külas ei hakka ju end külili kellegi voodisse v diivanile viskama.

Millist asendit te kodust väljas kasutate ja kas laps haagib end võõras kohas hästi rinnale? Kas on mingeid abivahendeid, mida kaasa võtate (nt tekk, väike padi vms).

Mis hirmsatel inimestel sa külas käid, et ei julge öelda, et on vaja minna teise tuppa imetama ja selleks küsida patja? Tegelikult ma ei soovitaks nii pisikesega kuskil külas ringi traavida, kuna lapsukese immuunsüsteem on veel väga nõrk, lisaks koroonale on ka muid halbu viiruseid.
Ja kui ise tunned ka end halvasti, milleks kuhugi ronida? Harju enne ära lapsega.
Kui on hädasti vaja minna või ka vajadusel kodust väljaspool imetada, siis saab ka süles nii, et laps põlvedel ja toetad pead, see küll ebamugav nii väiksega, aga hakkama saab. Või “ehitad” sallist-mütsist-jopest padja.
Ise olen käinud ainult vanematel külas ja eelistan imetada pikali, mis tähendab, et küsingi, kas võin minna magamistuppa voodisse imetama. See on täiesti normaalne küsimus ja tegevus.

Ma ei käinudki lastega nende beebieas sellistes võõrastes kohtades, kus imetamine oleks keeruline olnud. Õueskäigud sättisin nii, et söögiajale ei sattunud. Kuna mõlema lapsega olid omad mured, gaasivalud, ootamatud nutuhood (väga pikalt kestvad), üks laps kakas iga jumala kord, kui rinna otsas oli, nii et tuli ka alati mähet vahetada pärast imetamist, siis oleks endale liiga stressirohke olnud. Käisin väga vähe lastega nende beebieas kuskil. Mõnel heal sõbrannal mõnikord külas, aga nende juures oli loomulik, et imetasin, nagu koduski olin harjunud. Tavaliselt imetasin istudes, kui laps oli väiksem, siis oli padi (täiesti tavaline padi, mingit spetsimetamispatja mul polnud) süles ja laps selle peal ja nagu keegi eespool kirjutas, kui endal jalad veidi krõnksu ja üles tõsta, sai paraja “pesa” lapsele sülle, et mugav oli imetada.

Esimese lapsega ma külili alguses üldse imetada ei osanud, haiglas küll näidati, et mis ja kuidas, aga minu arust ei saanud laps siis normaalselt rindagi suhu. Niimoodi külili suutsin imetada alles siis, kui ta väheke suurem juba oli. Esimesed kuud tõusin ka öösel üles voodist ja istusin tugitoolis ja imetasin. Teise lapsega läks öise imetamisega vähemalt veidi kergemalt, tema sai imetud ka nii, et öösel võtsin kõrvale ja voodis pikali imetasin.

Aga kindlasti ei olnud ma mingi superimetaja, kellele see lihtne oleks olnud. Rinnad olid jube valusad, esimene laps oli kergelt enneaegne, siis oli kogu see stress, et ta ei saanud õigesti imetud, tuli kaaluda ja jantida lisa andmisega alguses. Kogu  see sirtsutamine iga natukese aja tagant, kakas vist oma 12-15 korda päevas alguses, gaasivalud. Ma ei julgenud mingit kodust imikuga välja minemist plaanidagi. Lõpuks ikka kuidagi sain mõlemat last ligi aasta imetatud, arvan, kuidagi lihtsalt ja loomulikult see mul kindlasti ei tulnud.

Ja praegu koroonapiirangutega pole see vist ka enam küsimus, kuidas avalikus kohas või külas imetada, ei ole ju mõtet riskida ja imikuga kuhugi võõrastega kohtuma minna.

Esimese lapsega 1,5-kuuselt ei olnudki veel hüper-super midagi. Aga harjud ajapikku, kompleksid taanduvad, suurem laps hoiab oma keha paremini. Mu lapsed on kõik pead varakult hoidnud. Veel on abiks, et kõik on olnud kiired sööjad. 5min ja valmis. Imetan lihtsalt istudes, abivahendeid ei kasuta, laps on risti süles ja ta keha varjab mu paljast kõhtu. Vot beebiga lennukis on ebameeldiv olnud, kui võõras mees istub sul kõrval. Aga kui vaja, siis vaja.

Mina tegelikult ei teinud midagi selleks, lihtsalt loosis õnne oli ja mitte mingit probleemi pole ühegi lapsega üheski asendis imetada. Nii kui lapsed kõhust välja tulid ja rinnale pandi, hakkasid kõik kolm kohe õigesti imema, natuke pidin rinda algul sättima, kui see veel paistes ja pingul oli aga minul on see alati justkui loomulikust instinktist tulnud. Seega selles osas ei ole minul midagi õpetada, sest mul ei ole mingeid erilisi nippe. Küll on aga padja najal külili mugavam imetada. Mina ei ole kunagi imetamise teemal piinlikust tundnud, võtan seda normaalse elu osana. Küsin perenaiselt, et kas võin mõnesse tagumisse tuppa imetama minna. ja kui seal on padi, siis võtan ja kasutan seda. Käekotis on alati mingi rätik kaasas, millega padi katta, et see piimaga ei määrduks. Kui selles toas pole diivanit, olen rahumeeli ka puhtale põrandale külili visanud, kui olen väsinum. Kui ei ole sellist võimalust, saan kasvõi püstiasendis imetatud, tekitan omaenese kätest toetava pinna beebile. Kandelina kasutasin palju ja sättisin beebi selles asendisse, kus ta sai ka rinda imeda, ilma, et ma peaksin üldse toetama. Peamine on enda hingamine hästi rahulikuks sundida, siis muutub ka beebi rahulikuks ja sööb paremini. Täiesti vabalt võin endale mingi diivanipadja toetuseks küsida ka, miks mitte. Külas on mul alati mingi õhuke suur sall kaasas, et end mugavalt katta, et ei peaks ebamugavust tundma, kui keegi sinna tagumisse tuppa juhuslikult sisse kõnnib. Mulle on kuidagi tundunud, et inimesed ise mõtlevad asjad keeruliseks. Ma ei mõelnud kunagi, et ma ei saa ju siin imetada, pean spetsiaalselt imetamise pärast kusagile minema. Vastupidi, ma olin juba alguses veendunud, et ma olen siin, järelikult imetan ka siin ja ei tekitanud enesele mõtetki mingitest keerulistest sisemistest vaidlustest. Kui on vaja ja laps piisavalt näljane, küll ta sööb. Kui beebi on ärritunud ja väsinud, siis natuke rahustuseks hüpled mööda tuba ringi, tiss beebi suu juures ja peagi unustab ta muu ära.