Esileht Hobinurk Osavate näppudega inimesed

Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )

Teema: Osavate näppudega inimesed

Postitas:
Kägu

Mul on tutvusringkonnas mitu sellist inimest, kellel kõik justkui iseenesest välja tuleb ja ülejäänud sellised, kes mingit nokitsemist ei harrasta ja pole kunagi proovinudki. Vaatan neid osavnäppusid ja muudkui imestan, et kuidas nad oskavad. Kaltsuvaibad, heegeldamised, kudumised, kunstikatsetused, õmblustööd. Üks sõbranna, kes muidu niisama heegeldada armastas, võttis õmblusmasina esimest korda kätte ja on nüüd suve jooksul hulga imelisi lapitekke ja lasteriideid välja võlunud. Sain justkui salajast innustust ja võtsin ema käest nurgas tolmu koguva õmblusmasina laenuks- no ei tule välja, pusserdasin mitu nädalat ja isegi kõige lihtsamad asjad ei õnnestu. Sama kudumise-heegeldamisega. Kas saab olla nii, et inimesel mitte ühtki annet tõepoolest ei ole või on teist keegi ka hiljem elus oma salajased anded avastanud? Millised toredad nokitsemised sobiksid tõelisele käpardile? Tahaksin ka midagi vahvat teha, aga olen kuidagi sellise saamatuna loodud.

 

Aitäh! 🙂

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No tänapäeval on ju miljon juhendit saada youtubist ja kasvõi õmblusmasinad palju lihtsamad käsitleda nii et pole erilist ettevalmistust vaja, ainult ideed ja pealehakkamist. Ka kõik puuduolev on hõlpsasti tellitav posti teel otse koju. Varem tuli õppida raamatute abil ja alati oli miski jubin või lõngatoon puudu, mida ei leidnud ühestki kaubandusketist ka heal tahtmisel.

Ise proovisin ka koroona alul maski õmmelda aga mu õmblusmasin jupsib, pisted jätab vahele ja asi jäi tookord pooleli. On vaja masin välja vahetada aga nii innukas ma ka pole, lõin käega.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Leia kõigepealt mingi kursus, töötuba kus sa juhendajaga koos miskit teed.

Kui ikka pole miskit erilist enne teinud, on alustada raske isegi kui juutuub abiks.

Ma olen käsitööd kunagi palju teinud aga kõige paremini tulevad asjad välja siis kui selleks on reaalne vajadus või on motivatsioon.

Nt kootud sokid tuttavale väikelapsele või uus kardin poja üürikasse.

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saab vabalt olla nii, et inimesel ei ole käsitöö peale annet. Mul on sõbranna, kes mängib mitmeid pille ja maalib, aga sokiauku kinni õmmelda ei oska, isegi nööbiga läheb tal hulk aega ja tulemus on kesine. Aga kui sa tõesti südamest tahad midagi vahvat teha, siis võibolla sobib sulle näiteks keraamika või samuti maalimine (siidimaal?). Või mingisugune jämedam “näputöö”, nt nn kätel kudumine? Mosaiigi ladumine? Telekast nägin just ühte, kes pani kokku huvitavatest kividest igasuguseid tegelasi ja pildistas üles, sedasorti hobi on ka vahvate asjade tegemine ilma käsitööoskuse vajaduseta.

+5
0
Please wait...

Postitas:
kitah

Osavate Varvaste Ring

Oh jah, ma mäletan, et omal ajal käisid lainetena sellised asjad nagu kompvekipaberitest korvikeste voltimine, ok, see oli isegi veidi praktiline – seal sai komme hoida ja olid muidu toredad värvilised. Teisalt – palju sa’s neid ikka vorbid.

Siis punuti makrameest asju – lilleampleid (tore), käe- ja turukotte, vöösid, ehteid (no ka tore), ja puudlikoerakujulisi veinipudeli katteid ja öökullikujulisi seinakaunistusi (numaitia …).

Ja kolmandaks tehti veel suure hurraaga seebilillekesi, st võeti mingi peenem ümaram vällamaine lõhnaseep, mitte mingi kodumaine haisev plönn, torgati see nööpnõelu täis ja hakati sinna ümber värvilistest lõngadest lillekesi punuma või mis pagana tehnikas see käis. Olin suveti ema juures haiglas tööl ja tema osakonnas naised, kellel midagi teha ei olnud, vat need siis tootsid võidu selliseid … khöm … “artefakte”. Parajad tolmukorjajad, ja seep kah raisatud.

Enne seda heegeldati veel kilepiimapakkidest vannitoavaipu (nojah …).

Sedasorti mõttetustega saab muidugi igaüks hakkama, aga sellest pole ju kasu, pigem on kahju raisatud ajast ja materjalist. No makramee on siin veel kõige nutikam ja vannitoa- või kojavaip on kah täitsa asjalik asi. Nii nagu tänapäeval igaüks jookseb siidi- ja portselanimaali, keraamikaringi. Aga need asjad on vähemasti praktilised. Võib ka kaltsuvaipu kududa, kui kuskil teljed leiad, aga see on muidugi tunduvalt töö- ja materjalimahukam – isu võib enne otsa saada, kui midagi “looma” hakkab.

Ehk peaks siiski põhikooli tasemel kudumise ära õppima – villaseid sokke, neid ikka kulub ja lõnga ei lähe ka palju ja ruttu saavad valmis 🙂

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No tänapäeval on ju miljon juhendit saada youtubist ja kasvõi õmblusmasinad palju lihtsamad käsitleda nii et pole erilist ettevalmistust vaja, ainult ideed ja pealehakkamist. Ka kõik puuduolev on hõlpsasti tellitav posti teel otse koju. Varem tuli õppida raamatute abil ja alati oli miski jubin või lõngatoon puudu, mida ei leidnud ühestki kaubandusketist ka heal tahtmisel.

Ise proovisin ka koroona alul maski õmmelda aga mu õmblusmasin jupsib, pisted jätab vahele ja asi jäi tookord pooleli. On vaja masin välja vahetada aga nii innukas ma ka pole, lõin käega.

Muide, sul on väga hea vastus aga lõpp vajus ära. 😁

Mitte masin ei tule välja vahetada vaid on vaja natukene nuppe keerata ja reguleerida. Võib-olla on ülemine niit liiga pinges või siis alumisel poolil on liiga palju niiti või ülemine ja alumine niit on liiga erinevad. Kindlasti leiab Youtubist selle kohta õpetuse.

+2
0
Please wait...

Postitas:
kitah

Kui on vana vene masin, siis tavaliselt ei aita seal mingi regulirovka – see kestab ainult kümme minutit ja jälle on asi pees. Meil oli peres kolm masinat – vana Tuula, ema jalaga kappmasin Tšaika ja minu pedaaliga Podolsk. Lõpuks oligi ainult üks neetud masinaga kaklemine. Kellel on jalaga või käsivändaga Singer, on ehk paremas olukorras. Uued välismaa masinad peaksid ka korralikud olema, eriti need paremad margid.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelikult on iga asja juures omad nipid, et asi õnnestuks. Näiteks kui proovid õmmelda, siis on omad nipid, et õmblus ilus jääks ja kiskuma ei hakkaks. Heegeldamisel-kudumisel samamoodi. St ma pakun, et “neil, kellel kõik õnnestub”, on õmblemisest-kudumisest-heegeldamisest” mingid teadmised kooliajast ajunurka jäänud või on vahepeal õppinud. Näiteks kui ma ükskord täiskasvanuna voodipesu palistamise ette võtsin, siis kruvisid ennast kuskilt ajunurgast välja nurkade viimistlemise jms tarkused, mida sai koolis õpitud 😀

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ise proovisin ka koroona alul maski õmmelda aga mu õmblusmasin jupsib, pisted jätab vahele ja asi jäi tookord pooleli. On vaja masin välja vahetada aga nii innukas ma ka pole, lõin käega. Muide, sul on väga hea vastus aga lõpp vajus ära. 😁

Mitte masin ei tule välja vahetada vaid on vaja natukene nuppe keerata ja reguleerida. Võib-olla on ülemine niit liiga pinges või siis alumisel poolil on liiga palju niiti või ülemine ja alumine niit on liiga erinevad. Kindlasti leiab Youtubist selle kohta õpetuse.

Inimene ju kirjutas, et nii innukas ta pole, et uus masin osta. Sina aga soovitad hakata YT-st mingeid videoid otsima ja ise masinat parandama? See on ju veel hullem kui sirgelt poodi minek ja uue masina ostmine.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ristpistes tikkimine on mu arust kõige lihtsam.

+3
0
Please wait...

Postitas:
kitah

Ristpistes tikkimine on mu arust kõige lihtsam.

Eks siingi ole omad nõksud. Kõige tähtsam on see, et pisted oleksid alati ühtpidi. Olen näinud küllalt asju, kus üks piste on niipidi, teine naapidi. No ei ole ilus, ei ole. Jätab lohaka, ülejala visatud mulje.

Ja teine asi – iga tikkimise juures, eriti aga suuri pindu katvatel nagu ristpiste ja hääbe/madalpiste, valgetikand – peaks töö pahem pool olema peaaegu sama ilus kui parem pool. See tähendab, et pikad niidi ületõsted tuleb teha juba tikitud niitide ALT ning kõik lahtised niidiotsad tuleb samuti nende alla ära peita. Ja see on juba kõrgem pilotaaž (vaadake või neid suuri Muhu tekke – pahema poole väljanägemise järgi ütleb kohe ära, kes on proff ja kes mitte).

Mul oli kunagi üks suur laudlina, kuhu ma tikkisin võõrasemasid – keskel vastamisi neli kimpu, igaüks ise värvi kirju. Ja seda viimast nõksu sain teada alles siis, kui mul kaks kimpu juba tikitud oli, ning teised kaks tikkisin siis õigesti. Ja tõesti, kui lina pahemalt poolt vaadata, on vahe määratu, ning need hiljem tikitud pinnad olid hästi puhtad ja kenad, kuna esimesed kaks olid … Nojah, ütleme nii, et üles harutama ma neid ei hakanud, kuna suur töö oli juba tehtud ja lõngad kulutatud, aga vähemasti käisin pinnad heegelnõelaga üle ning toppisin otsad tikke alla, kus vähegi sain, et natukenegi viisakam välja näeks.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kooli ajal mäletan ka, et klassiõdedest mõnel tuli paremini käsitöö välja, enamikel lõpuks ikka tuli välja, üksikud lasid salaja mõnel täiskasvanul enda eest ära teha. Ei tea, kas nüüd selle pärast, et neil ei tulnud üldse välja või vastupidi, neil ei hakanudki välja tulema, sest ise ei saanud kogemust.

Käsitööga ikka kogemused ja varasemad vähemalt ühe korra õigesti läbiõppimised/tegemised on need asjad, tänu millele hiljem “justkui iseenesest” meelde tuleb, kuidas õigesti teha.

Näiteks kui ma ükskord täiskasvanuna voodipesu palistamise ette võtsin, siis kruvisid ennast kuskilt ajunurgast välja nurkade viimistlemise jms tarkused, mida sai koolis õpitud 😀

Ma oskan nt auke lappida, sirget joont igat imeõmblustega õmblusmasinaga õmmelda, aga Burda lõigete järgi õmmeldud riided ei ole kõige ilusamini välja tulnud. Olen ligi 10 pluusi-seeliku kanti proovinud, aga enamik kuidagi puised. Ise lõiget välja mõelda muidugi ei oska ja pole kunagi õppinud ka. Jõudsin järeldusele, et poest ostes ma saan ilusama ja kiiremini, kui ise pusimise materjali-, aja- ja närvikulu ning lõpuks ikka tuleks kole välja.

Aga õmblusmasinat õpetas mu ema mulle kasutama, kui ma käisin lasteaias, siis õmblesin ise ruudukujuliste taskurätikute ääri kinni. Õpetas niidi panekut, poolile niidi kerimist jne käsitsemist. Selle lasteaiaaegse õpetuse pilt tuleb mul küll iga kord ette, kui täiskasvanuna sama masinaga õmblen. Seda, mida ta õpetas, seda tean, seda, mida ta ei õpetanud, seda ei tea.

+1
0
Please wait...

Postitas:
kitah

Omal ajal oli veel selline Tšehhi ajakiri nagu Pramo, ma tean, raamatukogus käis. Sellel olid ka väga head ja selged lõiked. Nõukogude Naise järgi või isegi Silueti järgi ei tulnud head, ja Burda omad olid miskipärast alati suured, aga vat nende Pramo lõigete järgi tulid head asjad välja. Lisaks kantavad ka – Burda omad olid toona kuidagi liiga eksklusiivsed ja punnitatud või maitia, neid polnud nagu kuskil kanda, eriti igapäevaselt.

Praegu on selline Soome ajakiri nagu Ottobre. Selle järgi pole proovinud õmmelda, seepärast ei tea, kui head lõiked seal on (enamuses vist laste omad ka).

Aa, ja mul oli ka sihuke tumesinine pisike laste õmblusmasin (nagu ka ehtne tilluke triikraud), millega sai nukuriideid õmmelda. Hiljem tuli juba see roheline Tuula. Mind ka ema õpetas, niiet kui koolis õmblemistunnid algasid, oli mul igatahes õmblemine juba ammu selge ja kandsingi juba endatehtud pluuse ja seelikuid.

Aga vat seda tallalauaga masinaga töötamist ma ei õppinudki ära. Tädil oli tallalauaga Singer, aga vanaemal oli ilma tallata, ainult vändaga Singer, ja vanaema pool õmblesin sellega. Hea masin oli, ainuke asi, et Singerid ei teinud siksakki. Hiljem ostis ema endale selle tallalauaga suure kappmasina, seda ma proovisin ja ei saanud pihta. Mulle ostis ta kooli lõpetamise puhul tolle Podolski masina ja algul polnud vigagi, hea pehme pedaal oli. Aga hiljem hakkas samamoodi jamama nagu Tuula. Ilmselt metall ikka väsib ka. Isa aga õmbles Tuulaga veel suvilasse kardinad ja on vist enda riideid ka parandanud peale ema surma. Tema nagu ei kurda. Ju siis on minu viga 🙂

Aga siis millalgi krooni lõpus ostsin soodukaga mingi välismaa masina, nime praegu ei mäleta, sellel on ka hea pehme pedaal ja isegi peale mitut aastat kapis seismist võttis kohe ilusti vungi sisse, polnud vaja nö “soojenedagi”.

+3
0
Please wait...

Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )


Esileht Hobinurk Osavate näppudega inimesed