Teema: Osavate näppudega inimesed

Leia kõigepealt mingi kursus, töötuba kus sa juhendajaga koos miskit teed.

Kui ikka pole miskit erilist enne teinud, on alustada raske isegi kui juutuub abiks.

Ma olen käsitööd kunagi palju teinud aga kõige paremini tulevad asjad välja siis kui selleks on reaalne vajadus või on motivatsioon.

Nt kootud sokid tuttavale väikelapsele või uus kardin poja üürikasse.

Oh jah, ma mäletan, et omal ajal käisid lainetena sellised asjad nagu kompvekipaberitest korvikeste voltimine, ok, see oli isegi veidi praktiline – seal sai komme hoida ja olid muidu toredad värvilised. Teisalt – palju sa’s neid ikka vorbid.

Siis punuti makrameest asju – lilleampleid (tore), käe- ja turukotte, vöösid, ehteid (no ka tore), ja puudlikoerakujulisi veinipudeli katteid ja öökullikujulisi seinakaunistusi (numaitia …).

Ja kolmandaks tehti veel suure hurraaga seebilillekesi, st võeti mingi peenem ümaram vällamaine lõhnaseep, mitte mingi kodumaine haisev plönn, torgati see nööpnõelu täis ja hakati sinna ümber värvilistest lõngadest lillekesi punuma või mis pagana tehnikas see käis. Olin suveti ema juures haiglas tööl ja tema osakonnas naised, kellel midagi teha ei olnud, vat need siis tootsid võidu selliseid … khöm … “artefakte”. Parajad tolmukorjajad, ja seep kah raisatud.

Enne seda heegeldati veel kilepiimapakkidest vannitoavaipu (nojah …).

Sedasorti mõttetustega saab muidugi igaüks hakkama, aga sellest pole ju kasu, pigem on kahju raisatud ajast ja materjalist. No makramee on siin veel kõige nutikam ja vannitoa- või kojavaip on kah täitsa asjalik asi. Nii nagu tänapäeval igaüks jookseb siidi- ja portselanimaali, keraamikaringi. Aga need asjad on vähemasti praktilised. Võib ka kaltsuvaipu kududa, kui kuskil teljed leiad, aga see on muidugi tunduvalt töö- ja materjalimahukam – isu võib enne otsa saada, kui midagi “looma” hakkab.

Ehk peaks siiski põhikooli tasemel kudumise ära õppima – villaseid sokke, neid ikka kulub ja lõnga ei lähe ka palju ja ruttu saavad valmis 🙂

Kui on vana vene masin, siis tavaliselt ei aita seal mingi regulirovka – see kestab ainult kümme minutit ja jälle on asi pees. Meil oli peres kolm masinat – vana Tuula, ema jalaga kappmasin Tšaika ja minu pedaaliga Podolsk. Lõpuks oligi ainult üks neetud masinaga kaklemine. Kellel on jalaga või käsivändaga Singer, on ehk paremas olukorras. Uued välismaa masinad peaksid ka korralikud olema, eriti need paremad margid.

#3822315:

Ise proovisin ka koroona alul maski õmmelda aga mu õmblusmasin jupsib, pisted jätab vahele ja asi jäi tookord pooleli. On vaja masin välja vahetada aga nii innukas ma ka pole, lõin käega. Muide, sul on väga hea vastus aga lõpp vajus ära. ????

Mitte masin ei tule välja vahetada vaid on vaja natukene nuppe keerata ja reguleerida. Võib-olla on ülemine niit liiga pinges või siis alumisel poolil on liiga palju niiti või ülemine ja alumine niit on liiga erinevad. Kindlasti leiab Youtubist selle kohta õpetuse.

Inimene ju kirjutas, et nii innukas ta pole, et uus masin osta. Sina aga soovitad hakata YT-st mingeid videoid otsima ja ise masinat parandama? See on ju veel hullem kui sirgelt poodi minek ja uue masina ostmine.

#3824093:

Ristpistes tikkimine on mu arust kõige lihtsam.

Eks siingi ole omad nõksud. Kõige tähtsam on see, et pisted oleksid alati ühtpidi. Olen näinud küllalt asju, kus üks piste on niipidi, teine naapidi. No ei ole ilus, ei ole. Jätab lohaka, ülejala visatud mulje.

Ja teine asi – iga tikkimise juures, eriti aga suuri pindu katvatel nagu ristpiste ja hääbe/madalpiste, valgetikand – peaks töö pahem pool olema peaaegu sama ilus kui parem pool. See tähendab, et pikad niidi ületõsted tuleb teha juba tikitud niitide ALT ning kõik lahtised niidiotsad tuleb samuti nende alla ära peita. Ja see on juba kõrgem pilotaaž (vaadake või neid suuri Muhu tekke – pahema poole väljanägemise järgi ütleb kohe ära, kes on proff ja kes mitte).

Mul oli kunagi üks suur laudlina, kuhu ma tikkisin võõrasemasid – keskel vastamisi neli kimpu, igaüks ise värvi kirju. Ja seda viimast nõksu sain teada alles siis, kui mul kaks kimpu juba tikitud oli, ning teised kaks tikkisin siis õigesti. Ja tõesti, kui lina pahemalt poolt vaadata, on vahe määratu, ning need hiljem tikitud pinnad olid hästi puhtad ja kenad, kuna esimesed kaks olid … Nojah, ütleme nii, et üles harutama ma neid ei hakanud, kuna suur töö oli juba tehtud ja lõngad kulutatud, aga vähemasti käisin pinnad heegelnõelaga üle ning toppisin otsad tikke alla, kus vähegi sain, et natukenegi viisakam välja näeks.

Omal ajal oli veel selline Tšehhi ajakiri nagu Pramo, ma tean, raamatukogus käis. Sellel olid ka väga head ja selged lõiked. Nõukogude Naise järgi või isegi Silueti järgi ei tulnud head, ja Burda omad olid miskipärast alati suured, aga vat nende Pramo lõigete järgi tulid head asjad välja. Lisaks kantavad ka – Burda omad olid toona kuidagi liiga eksklusiivsed ja punnitatud või maitia, neid polnud nagu kuskil kanda, eriti igapäevaselt.

Praegu on selline Soome ajakiri nagu Ottobre. Selle järgi pole proovinud õmmelda, seepärast ei tea, kui head lõiked seal on (enamuses vist laste omad ka).

Aa, ja mul oli ka sihuke tumesinine pisike laste õmblusmasin (nagu ka ehtne tilluke triikraud), millega sai nukuriideid õmmelda. Hiljem tuli juba see roheline Tuula. Mind ka ema õpetas, niiet kui koolis õmblemistunnid algasid, oli mul igatahes õmblemine juba ammu selge ja kandsingi juba endatehtud pluuse ja seelikuid.

Aga vat seda tallalauaga masinaga töötamist ma ei õppinudki ära. Tädil oli tallalauaga Singer, aga vanaemal oli ilma tallata, ainult vändaga Singer, ja vanaema pool õmblesin sellega. Hea masin oli, ainuke asi, et Singerid ei teinud siksakki. Hiljem ostis ema endale selle tallalauaga suure kappmasina, seda ma proovisin ja ei saanud pihta. Mulle ostis ta kooli lõpetamise puhul tolle Podolski masina ja algul polnud vigagi, hea pehme pedaal oli. Aga hiljem hakkas samamoodi jamama nagu Tuula. Ilmselt metall ikka väsib ka. Isa aga õmbles Tuulaga veel suvilasse kardinad ja on vist enda riideid ka parandanud peale ema surma. Tema nagu ei kurda. Ju siis on minu viga 🙂

Aga siis millalgi krooni lõpus ostsin soodukaga mingi välismaa masina, nime praegu ei mäleta, sellel on ka hea pehme pedaal ja isegi peale mitut aastat kapis seismist võttis kohe ilusti vungi sisse, polnud vaja nö “soojenedagi”.