Ma olen arst ja mitme lapse ema. Ning kuigi ma üldiselt väga armastan lapsi, siis ausalt öeldes pole peaaegu olemaski väsitavamat (ja olgem ausad, minu poolt paratamatult kehvema keskendumissuutlikkusega) visiiti kui need, kus patsiendil on kaasas üks või mite rahutut väikelast, kes kabinetis kisa teevad, ringi jooksevad, kõikjale ronivad, tahavad haarata asju, mis on neile ohtlikud või mille nad ise võivad katki teha, oma juttude ja küsimustega kõigile teemadele vahele segavad ning minu ja patsiendi mõttelõnga pidevalt katkestavad.
Muidugi ma saan aru, et laste kaasavõtmine on mõnikord paratamatus ning süüdi pole tekkinud keerukas olukorras ei laps ega enamasti ka vanem. Ja ma suudan jääda kõigi nende lastega naeratavaks, sõbralikuks ja kannatlikuks. Aga oi kui väsitav see on! Pärast sellist visiiti olen ma nagu tühjakspigistatud sidrun (aga mul võib veel terve vastuvõtutäis visiite ees olla), samuti kannatab paratamatult vastuvõtu kvaliteet, samuti jääb mul tihti palju asju dokumenteerima ja olen sunnitud seda osalt hiljem mälu järgi tegema (aga siis kindlasti midagi ununeb), sest visiidil kulub nende lastega tähelepanu jagamiseks lihtsalt sedavõrd suur osa aega ära …
Kui teisiti ei saa, mis parata. Aga kui vähegi on võimalik, et keegi teine (antud juhul siis ilmselt laste isa) saaks lapsi valvata, siis palun ärge võtke väikelapsi ilmaasjata vastuvõttudele ja uuringutele kaasa! Te ise saate kehvemat abi ja ka meditsiinipersonali segab see väga. Skriinigultraheli on eeskätt ikkagi meditsiiniline uuring lapse seisundi hindamiseks. Ma saan aru, et muidugi on sellel ka emotsionaalne väärtus, aga olgem ausad, ütlen ma ise mitme lapse emana — eriti veel teise, kolmanda jne lapse puhul ei ole ulttaheliuuring ju enam nii vapustavalt erakordne ja enneolematu sündmus, et uuringu põhieesmärki kogu pere osaluse nimel ohtu seada.
Neid väikelapsi, kes suudaksid terve visiidi jooksul vaikides paigal istuda ja üldse ei sega, on heal juhul üks sajast. (Ja see tõenäosus, et mõlemad sama pere lapsed kõrvuti ühtviisi vaikselt istuksid, on ilmselt üks kümnest tuhandest või vähem?) Isegi väga toredad ja viisakad väikelapsed väsivad, hakkavad nihelema, ühest sülest teise ronima, tahavad oma küsimusi vahele küsida, midagi kommenteerida, üllatavalt sageli tekib neil just arstikabinetis väljakannatamatu vajadus WCsse minna. Nii suur laps, kes üldse visiiti ei sega, ei vaja ilmselt ka enam isa koju lapsehoidjaks …