Niisiis see lugu, kus hoius unustati üks 1,5aastane laps õue.
Lugesin artiklit, kus osad õpetajad ikka õigustasid olukorda jutuga, kui raske töö on.
Kuidas tunnete, kas inimlik eksitus või lubamatu lohakus?
Ma ise arvan, et see viimane. Selles mõttes, et hoius oligi ette nähtud, et lapsed loetakse üle alles siis, kui hakatakse sööma ehk vabalt mingi 15-20 minutit hiljem. Kui raske on 2 õpetajaga lugeda lapsi üle kohe uksest sisenedes – kui üks juhendab lapsi sisenemisel ja teise siis seisab ukse peala ja loeb või võtab neid koridoris vastu ja loeb. Kui raske on enne ukse sulgemist visata pilk mänguväljakule? Minuarust oli isegi veider juhataj kommentaar, et nüdü hakkame kohe tuppa jõudes üle lugema – üle tuleb lugeda ikak enne välisukse sulgemist.
Jah, nõustun, et lastega juhtub ka aias õnnetusi, õpetajad ei saa koguaeg käia ja neid turnimispuu all kinni püüda, joosta vahele, kui kaks last mänguhoos kokku põrkavad jne, aga mitte veenduda, et kõik lapsed said tuppa?