Esileht Ilu ja tervis Ozempic süstid kaalulangetuseks

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 275 )

Teema: Ozempic süstid kaalulangetuseks

Postitas:
Kägu

Juba mitu aastat kalorite lugemisega tegelenuna ütlen, et sa ei jaga sellest küll midagi. Üsna väherasvaseid tooraineid kasutades on 1 keskmine söögikord 500kcal ringis, seega sööklapraad, mis tehakse täiesti kindlalt rasvaineid kasutades ning lisaks on juba mängus lõhe ja külm kaste, siis see annab kenasti 800kcal ringis. Ja kui sa väidad, et see pole 1/3 kalorivajadusest, siis… Kaalu alandavale inimesele on juba 500kcal 1/3 päevasest vajadusest.

Eks sööklapraade ole erinevaid, aga nagu ütlesin, on meie sööklas praed väiksemapoolsed, see lõhetükk oli väike (120) gr, külm kaste on jogurti baasil, seda ei olnud palju, pluss veidi riisi ja salatit. Ja juba ütlesin, et olen küsinud praadide kalorsust, see on 400-500 kcal meie sööklas. Seega äkki nüüd lõpetaks selle jauramise selle sööklaprae ümber, mis olevat olnud selline arutu õgimine, et pole otsa ega äärt. Ma arvan, et meie söökla töötajad teavad paremini, palju see praad seal kaloreid annab, mitte suvaline perekooli tänitav kägu. Mul on täiesti adekvaatne arusaam sellest, kui palju mingid asjad kaloreid annavad ja see rumal jutt, et kõik paksud on mingid ignorandid, kellel pole mingit aimu sellisest tuumateadusest nagu toitude kalorsus. Minul on olnud lihtsalt liiga suur söögiisu ja kõht kogu aeg tühi ka selle toitumiskavaga. Ja kui on stressirikas periood, siis kulub energia enne ära, kui saab toitumiskavale keskenduda. Kes siin ütles, et arstid on paksud mölakad, kes millestki midagi ei tea. Teavad väga hästi, kuid samamoodi on nii pingeline töö, et pole aega toitumisega tegeleda, kogu aeg toitu kaasa pakkida jne, siis süüaksegi seda, mida on. Fitlapi toitumisnõustaja on ka päris paksuke, võttis küll suure ülekaalu maha, aga minu arust pole ikka veel normaalkaalus mitme aastaga, ilmselgelt on siin põhjus muus kui lihtsalt selles, et ta ei oska toitute kaloreid arvutada.

Kuule, ma selge sõnaga vastasin sellele lausele, et PEAB IKKA PRAAD OLEMA, MIS KOLMANDIKU PÄRVASEST KALORAAŽIST ANNAB.

Mina ei ole siin tänitanud ega arvanud, et keegi arutult õgib.

Inimesed on nii pealiskaudsed, et ei loe ega jälgi, võtavad ühest sõnast kinni ja kohe kukuvad kaagutama.

Mina tsiteerisin ju kirjutist, mis ütles, et kõne all olev praad oli kundlasti 800 kcal kui juba lõhe või külm kaste oli mängus. Selle peale vastasin, et maksa oletada ja eeldada, et mitte keegi peale tsiteeritu kalorites midagi ei tea ja teab paremini, mis praad see oli. Kui sina polnud see tsiteeritu ja rääkisid hoopis midagi muud, siis ei saa aru, mida sina pahandad, kui sinust pole juttu.

Appi, sa ei saa ikka aru ju – ma ei kommenteerinud sinu söödud praadi, vaid seda, et sööklapraad – suvaline siis (täpsustuseks sulle), ei anna kolmandikku päevasest kaloraažist!!!

PS! Ka sinu söödud praad on kolmandik kaalualandaja jaoks kui köök ütleb, et see annab 400-500kcal.

Kus ta siis kolmandik on 80kg kaaluval inimesel! Pigem ikka neljandik ju.
Baasainevahetus on juba umbes 1500kcal sellise kaaluga.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Juba mitu aastat kalorite lugemisega tegelenuna ütlen, et sa ei jaga sellest küll midagi. Üsna väherasvaseid tooraineid kasutades on 1 keskmine söögikord 500kcal ringis, seega sööklapraad, mis tehakse täiesti kindlalt rasvaineid kasutades ning lisaks on juba mängus lõhe ja külm kaste, siis see annab kenasti 800kcal ringis. Ja kui sa väidad, et see pole 1/3 kalorivajadusest, siis… Kaalu alandavale inimesele on juba 500kcal 1/3 päevasest vajadusest.

Eks sööklapraade ole erinevaid, aga nagu ütlesin, on meie sööklas praed väiksemapoolsed, see lõhetükk oli väike (120) gr, külm kaste on jogurti baasil, seda ei olnud palju, pluss veidi riisi ja salatit. Ja juba ütlesin, et olen küsinud praadide kalorsust, see on 400-500 kcal meie sööklas. Seega äkki nüüd lõpetaks selle jauramise selle sööklaprae ümber, mis olevat olnud selline arutu õgimine, et pole otsa ega äärt. Ma arvan, et meie söökla töötajad teavad paremini, palju see praad seal kaloreid annab, mitte suvaline perekooli tänitav kägu. Mul on täiesti adekvaatne arusaam sellest, kui palju mingid asjad kaloreid annavad ja see rumal jutt, et kõik paksud on mingid ignorandid, kellel pole mingit aimu sellisest tuumateadusest nagu toitude kalorsus. Minul on olnud lihtsalt liiga suur söögiisu ja kõht kogu aeg tühi ka selle toitumiskavaga. Ja kui on stressirikas periood, siis kulub energia enne ära, kui saab toitumiskavale keskenduda. Kes siin ütles, et arstid on paksud mölakad, kes millestki midagi ei tea. Teavad väga hästi, kuid samamoodi on nii pingeline töö, et pole aega toitumisega tegeleda, kogu aeg toitu kaasa pakkida jne, siis süüaksegi seda, mida on. Fitlapi toitumisnõustaja on ka päris paksuke, võttis küll suure ülekaalu maha, aga minu arust pole ikka veel normaalkaalus mitme aastaga, ilmselgelt on siin põhjus muus kui lihtsalt selles, et ta ei oska toitute kaloreid arvutada.

Kuule, ma selge sõnaga vastasin sellele lausele, et PEAB IKKA PRAAD OLEMA, MIS KOLMANDIKU PÄRVASEST KALORAAŽIST ANNAB.

Mina ei ole siin tänitanud ega arvanud, et keegi arutult õgib.

Inimesed on nii pealiskaudsed, et ei loe ega jälgi, võtavad ühest sõnast kinni ja kohe kukuvad kaagutama.

Mina tsiteerisin ju kirjutist, mis ütles, et kõne all olev praad oli kundlasti 800 kcal kui juba lõhe või külm kaste oli mängus. Selle peale vastasin, et maksa oletada ja eeldada, et mitte keegi peale tsiteeritu kalorites midagi ei tea ja teab paremini, mis praad see oli. Kui sina polnud see tsiteeritu ja rääkisid hoopis midagi muud, siis ei saa aru, mida sina pahandad, kui sinust pole juttu.

Appi, sa ei saa ikka aru ju – ma ei kommenteerinud sinu söödud praadi, vaid seda, et sööklapraad – suvaline siis (täpsustuseks sulle), ei anna kolmandikku päevasest kaloraažist!!!

PS! Ka sinu söödud praad on kolmandik kaalualandaja jaoks kui köök ütleb, et see annab 400-500kcal.

Kus ta siis kolmandik on 80kg kaaluval inimesel! Pigem ikka neljandik ju.

Baasainevahetus on juba umbes 1500kcal sellise kaaluga.

Jah, probleem on ilmselt selles, et teemaalgataja sööb liiga VÄHE 😀

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, probleem on ilmselt selles, et teemaalgataja sööb liiga VÄHE 😀

Praegu jah söön isegi liiga vähe, enne muidugi mitte. Aga arutult ei õginud ka siis, siis oleks ju kogu aeg juurde võtnud, kaalu säilitamiseks ei ole mingit erilist õgimist tarvis.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen 169cm ja kaalun 62kg. Kui olin 55kg ja ühe haiguse tõttu haiglasse sattusin, ütles mu endokrinoloog, et näen välja nagu elav laip ja ma kindlasti ei ole tervislikus kaalus. Mind pandi haiglas eridieedile kolmeks nädalaks ja pidin sellega jätkama ka peale haiglast väljumist. Kui praegu neid pilte vaatan, mis tol ajal tehtud, siis ega polnud tõesti ilus enam. Nüüd hoian kaalu, mis on tervislik. Mis sööklapraadi puutub, siis peab see alles praad olema, mis kasvõi kolmandiku päeva kaloraažist annab. Üks 80kg naine peab ainuüksi elus püsimiseks sööma päris suure hulga kaloreid. Mäletan, et mina pidin juurde võtma ja iga päev sööma vähemalt 2000kcal (võisin rohkem ka). Toidukogus oli meeletu, kolm söögikorda, vahepalad, suured portsud, spetsiaalsed snäkid lisaks. Magus tee kaks korda päevas oli ka. Väga magus. Peab alles sööklapraad olema!

Hämming, kuidas mõni inimene liialdab.

No pane nüüd mõõdud 169/55 siia kalkulaatorisse https://www.kalkulaator.ee/et/kehamassiindeks ja ütle, kas see on ebatervislik alakaal? Tulemuseks tuleb ju “olete normaalkaalus!”. Mitte, et sa ei võiks 62 kilo kaaluda – võid küll, aga rääkida midagi elavast laibast nende parameetrite juures…? No uskumatu lihtsalt! Elav laip ütles arst su kohta sellepärast, et olid ilmselt üldiselt haigusest kurnatud välimusega. Näiteks silmad aukus ja kahvatu, väsinud olekuga. Mitte sellepärast, et sa olid nii kõhn, et hakkad kohe surema.

Ja no, mis haige jama see on, et inimesel on päeva jooksul keeruline 2 000 kcal täis saada? Selline hulk kaloreid saavutatakse väga lihtsalt ja üsna tavaliste söögikordadega. 100 grammi (ja seda ei ole hiigelpalju) metspähkleid annab üle 600 kcal. Natukene šokolaadi üle 500 kcal. Söödki oma 600-kalorilise prae kõrvale paar magusat ampsu. Hommikul natukene võileiba või putru ja see 2 000 kcal on päeva lõikes sul täis ja lõhki ka veel.

Ääretult nõmedad on sellised ülevõlli liialdavad kommentaarid, kuidas inimene vaat, et end oksendamiseni sõi, et saada oma 2 000 kcal kätte.

Kehamassiindeksi kalkulaator ei ole küll see võluvits, millega põhjapanevaid järeldusi kellegi tervislikust kehakaalust teha. See annab vaid mingi suuna. Ei, minu haiguse tõttu polnud mul silmad aukus, ma polnud kahvatu (vastupidi, jumekam kui keskmine eestlane, kuna elan enamasti soojas kliimas) jne. Olin lihtsalt liiga kõhn enda kehaehituse kohta ja rasvaprotsent oli liiga väike. Eridieet oli samuti just seetõttu, et kiiresti kaalu juurde võtaksin, küllap ma ise juba tean, sellest sai arsti ja dieediõega kordi räägitud. Minu haigust ühegi dieediga ei ravigi, ainult ravimitega.

Mis puutub 2000kcal täis saamisse, siis peabki oksendamiseni sööma minu kogemuse järgi. Mina nt ei seedi absoluutselt magusat, ajab iiveldama. Pähkleid ka ei armasta. Minu jaoks oli see haiglas ja hiljem kodus nõutav dieet väga raske. Tavapäraselt ma nii süüa ei suudaks. Minu kaloraaž oli 2200.

+2
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kehamassiindeksi kalkulaator ei ole küll see võluvits, millega põhjapanevaid järeldusi kellegi tervislikust kehakaalust teha. See annab vaid mingi suuna. Ei, minu haiguse tõttu polnud mul silmad aukus, ma polnud kahvatu (vastupidi, jumekam kui keskmine eestlane, kuna elan enamasti soojas kliimas) jne. Olin lihtsalt liiga kõhn enda kehaehituse kohta ja rasvaprotsent oli liiga väike. Eridieet oli samuti just seetõttu, et kiiresti kaalu juurde võtaksin, küllap ma ise juba tean, sellest sai arsti ja dieediõega kordi räägitud. Minu haigust ühegi dieediga ei ravigi, ainult ravimitega. Mis puutub 2000kcal täis saamisse, siis peabki oksendamiseni sööma minu kogemuse järgi. Mina nt ei seedi absoluutselt magusat, ajab iiveldama. Pähkleid ka ei armasta. Minu jaoks oli see haiglas ja hiljem kodus nõutav dieet väga raske. Tavapäraselt ma nii süüa ei suudaks. Minu kaloraaž oli 2200.

Ei! No muidugi ei ole! Sa olid tõesti oma pikkuse ja kaalu juures LIIGA kõhn! Arsti sõnul lausa suremas!!!!!!

Täiesti haige, mis iba, võib mõni inimene suust välja ajada!

+5
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen 169cm ja kaalun 62kg. Kui olin 55kg ja ühe haiguse tõttu haiglasse sattusin, ütles mu endokrinoloog, et näen välja nagu elav laip ja ma kindlasti ei ole tervislikus kaalus. Mind pandi haiglas eridieedile kolmeks nädalaks ja pidin sellega jätkama ka peale haiglast väljumist. Kui praegu neid pilte vaatan, mis tol ajal tehtud, siis ega polnud tõesti ilus enam. Nüüd hoian kaalu, mis on tervislik. Mis sööklapraadi puutub, siis peab see alles praad olema, mis kasvõi kolmandiku päeva kaloraažist annab. Üks 80kg naine peab ainuüksi elus püsimiseks sööma päris suure hulga kaloreid. Mäletan, et mina pidin juurde võtma ja iga päev sööma vähemalt 2000kcal (võisin rohkem ka). Toidukogus oli meeletu, kolm söögikorda, vahepalad, suured portsud, spetsiaalsed snäkid lisaks. Magus tee kaks korda päevas oli ka. Väga magus. Peab alles sööklapraad olema!

Hämming, kuidas mõni inimene liialdab.

No pane nüüd mõõdud 169/55 siia kalkulaatorisse https://www.kalkulaator.ee/et/kehamassiindeks ja ütle, kas see on ebatervislik alakaal? Tulemuseks tuleb ju “olete normaalkaalus!”. Mitte, et sa ei võiks 62 kilo kaaluda – võid küll, aga rääkida midagi elavast laibast nende parameetrite juures…? No uskumatu lihtsalt! Elav laip ütles arst su kohta sellepärast, et olid ilmselt üldiselt haigusest kurnatud välimusega. Näiteks silmad aukus ja kahvatu, väsinud olekuga. Mitte sellepärast, et sa olid nii kõhn, et hakkad kohe surema.

Ja no, mis haige jama see on, et inimesel on päeva jooksul keeruline 2 000 kcal täis saada? Selline hulk kaloreid saavutatakse väga lihtsalt ja üsna tavaliste söögikordadega. 100 grammi (ja seda ei ole hiigelpalju) metspähkleid annab üle 600 kcal. Natukene šokolaadi üle 500 kcal. Söödki oma 600-kalorilise prae kõrvale paar magusat ampsu. Hommikul natukene võileiba või putru ja see 2 000 kcal on päeva lõikes sul täis ja lõhki ka veel.

Ääretult nõmedad on sellised ülevõlli liialdavad kommentaarid, kuidas inimene vaat, et end oksendamiseni sõi, et saada oma 2 000 kcal kätte.

Kehamassiindeksi kalkulaator ei ole küll see võluvits, millega põhjapanevaid järeldusi kellegi tervislikust kehakaalust teha. See annab vaid mingi suuna. Ei, minu haiguse tõttu polnud mul silmad aukus, ma polnud kahvatu (vastupidi, jumekam kui keskmine eestlane, kuna elan enamasti soojas kliimas) jne. Olin lihtsalt liiga kõhn enda kehaehituse kohta ja rasvaprotsent oli liiga väike. Eridieet oli samuti just seetõttu, et kiiresti kaalu juurde võtaksin, küllap ma ise juba tean, sellest sai arsti ja dieediõega kordi räägitud. Minu haigust ühegi dieediga ei ravigi, ainult ravimitega.

Mis puutub 2000kcal täis saamisse, siis peabki oksendamiseni sööma minu kogemuse järgi. Mina nt ei seedi absoluutselt magusat, ajab iiveldama. Pähkleid ka ei armasta. Minu jaoks oli see haiglas ja hiljem kodus nõutav dieet väga raske. Tavapäraselt ma nii süüa ei suudaks. Minu kaloraaž oli 2200.

Ära Sa perekoolis küll hakka KMI kalkulastorit maha tegema! See on täiesti Püha Lehm ja inimesed on kõik ühe puuga löödud ning igasugused erisused on täielik väljamõeldis ja loll jutt.
Ma ei julge siia hästi kirjutadagi, et minu 152 pikkusega vanaema kaalus 63 kg ja välja nägi nagu hakkaks kohe näljasurma surema. See ei ole väljamõeldis, see OLI nii. Samas mu 158 pikk ema kaalus 56 ja oli nagu pontsakas põssa 😁. Mina oma 169/65 olen nende vahepealne. Kõhnem küll olla ei taha, sest see oleks kole. Praegugi on puusanukid selgelt näha.

+4
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ära Sa perekoolis küll hakka KMI kalkulastorit maha tegema! See on täiesti Püha Lehm ja inimesed on kõik ühe puuga löödud ning igasugused erisused on täielik väljamõeldis ja loll jutt. Ma ei julge siia hästi kirjutadagi, et minu 152 pikkusega vanaema kaalus 63 kg ja välja nägi nagu hakkaks kohe näljasurma surema. See ei ole väljamõeldis, see OLI nii. Samas mu 158 pikk ema kaalus 56 ja oli nagu pontsakas põssa 😁. Mina oma 169/65 olen nende vahepealne. Kõhnem küll olla ei taha, sest see oleks kole. Praegugi on puusanukid selgelt näha.

Oijaa! Ja sinu ämm, kes oli vaid 150 cm ja kaalus 300 kilo oli ka nii närb, et puusaluud tungisid läbi naha! Kõik on ju ikka nii personaalne, eks!?

+6
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen 169cm ja kaalun 62kg. Kui olin 55kg ja ühe haiguse tõttu haiglasse sattusin, ütles mu endokrinoloog, et näen välja nagu elav laip ja ma kindlasti ei ole tervislikus kaalus. Mind pandi haiglas eridieedile kolmeks nädalaks ja pidin sellega jätkama ka peale haiglast väljumist. Kui praegu neid pilte vaatan, mis tol ajal tehtud, siis ega polnud tõesti ilus enam. Nüüd hoian kaalu, mis on tervislik. Mis sööklapraadi puutub, siis peab see alles praad olema, mis kasvõi kolmandiku päeva kaloraažist annab. Üks 80kg naine peab ainuüksi elus püsimiseks sööma päris suure hulga kaloreid. Mäletan, et mina pidin juurde võtma ja iga päev sööma vähemalt 2000kcal (võisin rohkem ka). Toidukogus oli meeletu, kolm söögikorda, vahepalad, suured portsud, spetsiaalsed snäkid lisaks. Magus tee kaks korda päevas oli ka. Väga magus. Peab alles sööklapraad olema!

Hämming, kuidas mõni inimene liialdab.

No pane nüüd mõõdud 169/55 siia kalkulaatorisse https://www.kalkulaator.ee/et/kehamassiindeks ja ütle, kas see on ebatervislik alakaal? Tulemuseks tuleb ju “olete normaalkaalus!”. Mitte, et sa ei võiks 62 kilo kaaluda – võid küll, aga rääkida midagi elavast laibast nende parameetrite juures…? No uskumatu lihtsalt! Elav laip ütles arst su kohta sellepärast, et olid ilmselt üldiselt haigusest kurnatud välimusega. Näiteks silmad aukus ja kahvatu, väsinud olekuga. Mitte sellepärast, et sa olid nii kõhn, et hakkad kohe surema.

Ja no, mis haige jama see on, et inimesel on päeva jooksul keeruline 2 000 kcal täis saada? Selline hulk kaloreid saavutatakse väga lihtsalt ja üsna tavaliste söögikordadega. 100 grammi (ja seda ei ole hiigelpalju) metspähkleid annab üle 600 kcal. Natukene šokolaadi üle 500 kcal. Söödki oma 600-kalorilise prae kõrvale paar magusat ampsu. Hommikul natukene võileiba või putru ja see 2 000 kcal on päeva lõikes sul täis ja lõhki ka veel.

Ääretult nõmedad on sellised ülevõlli liialdavad kommentaarid, kuidas inimene vaat, et end oksendamiseni sõi, et saada oma 2 000 kcal kätte.

Kehamassiindeksi kalkulaator ei ole küll see võluvits, millega põhjapanevaid järeldusi kellegi tervislikust kehakaalust teha. See annab vaid mingi suuna. Ei, minu haiguse tõttu polnud mul silmad aukus, ma polnud kahvatu (vastupidi, jumekam kui keskmine eestlane, kuna elan enamasti soojas kliimas) jne. Olin lihtsalt liiga kõhn enda kehaehituse kohta ja rasvaprotsent oli liiga väike. Eridieet oli samuti just seetõttu, et kiiresti kaalu juurde võtaksin, küllap ma ise juba tean, sellest sai arsti ja dieediõega kordi räägitud. Minu haigust ühegi dieediga ei ravigi, ainult ravimitega.

Mis puutub 2000kcal täis saamisse, siis peabki oksendamiseni sööma minu kogemuse järgi. Mina nt ei seedi absoluutselt magusat, ajab iiveldama. Pähkleid ka ei armasta. Minu jaoks oli see haiglas ja hiljem kodus nõutav dieet väga raske. Tavapäraselt ma nii süüa ei suudaks. Minu kaloraaž oli 2200.

Ära Sa perekoolis küll hakka KMI kalkulastorit maha tegema! See on täiesti Püha Lehm ja inimesed on kõik ühe puuga löödud ning igasugused erisused on täielik väljamõeldis ja loll jutt.

Ma ei julge siia hästi kirjutadagi, et minu 152 pikkusega vanaema kaalus 63 kg ja välja nägi nagu hakkaks kohe näljasurma surema. See ei ole väljamõeldis, see OLI nii. Samas mu 158 pikk ema kaalus 56 ja oli nagu pontsakas põssa 😁. Mina oma 169/65 olen nende vahepealne. Kõhnem küll olla ei taha, sest see oleks kole. Praegugi on puusanukid selgelt näha.

Äkki oleksite pidanud vanaemale katkise kaalu asemel uue ostma? Või põlletaskutest telliskivid välja võtma?

 

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oijaa! Ja sinu ämm, kes oli vaid 150 cm ja kaalus 300 kilo oli ka nii närb, et puusaluud tungisid läbi naha! Kõik on ju ikka nii personaalne, eks!?

Olen keskealine paks naine, kes selle aasta alguseni oli nö rahul enda 100-kilose kehakaaluga (peaasi, et veel suuremaks ei lähe!) ja kes on enda elu jooksul lugematu arv kordi püüdnud teha muutusi elustiilis, toitumises ja mõtlemises. Selle aasta alguses diagnoositi mul 2. tüübi diabeet. Elustiilihaigus. Õgimise ja laiskuse haigus. Poolteist kuud hiljem diagnoositi veel ärevushäire ja depressioon.

Suur kaal ja need diagnoosid on omavahel tihedasti seotud – ärevus ja depressioon, mida olen aastaid alla surunud söömisega. Liigsest toidunautlemisest tõusnud kaal, pidevalt üles-alla hüplev veresuhkur, meeleolude kõikumised, hormoonide tasakaalutus.

Aastaid samad jamad – paistes ja uimane keha, millele ei leidu sobivaid rõivaid ega tegevusi, mis oleksid meeldivad; paar nädalat kestvad PMS-id, tujutsemised ja nendele järgnevad vererohked valulikud menstruatsioonid; täielik võimetus enese eest hoolitseda, isegi muretseda enda pärast, sest praegune hetk ja praegune kriis tuleb üle elada; koroonaajal enese hea meelega isoleerimine kõigest ja keskendumine ainult tööle; erinevad tervisehädad, seljavalud, lihaspinged;

Töö juures olen alati kiita saanud, mind on esile tõstetud ja tunnustatud suure pühendumise eest. Lapsed on hoolitsetud, kool on minu kui lapsevanemaga väga rahul. Sugulasedki pidasid mind igiliikuriks, probleemilahendajaks, kellekski, kellele võib alati toetuda. Ainult abikaasa oli see, kes tegelikult nägi minu liivale ehitatud maja vajumist, aga tema märkused minu füüsilise keha suunas või mure minu tervise pärast ei kõlanud õigesti – ma kuulsin vaid kriitikat ja see pani mind veelgi enam enda muresid peitma ja rohkem lohutust otsima.

Diabeedi diagnoosiga kaasnes koheselt surve kaalu alandada ja teha enda toitumises korrektiive. Sain 12 kilo pooleteise kuuga alla, välistades selle perioodi sees kõikvõimalikud lohutustoidud. Ja siis tulid suitsiidimõtted. Mees kolis ajutiselt kodust minema, sest ma olin täiesti tasakaalutu. Mind ei rõõmustanud alanenud kaal ega suurenenud energia, sest kõik see, mida ma olin seni toiduga alla surunud pressis jõuliselt pinnale. Ma ei suutnud enam hoida ideaalse ema, võimeka töötaja ja hea sõbra narratiivi. Viimases hädas saatsin diabeedi diagnoosinud perearstile nutuse kirja, milles palusin abi. Õnneks sain koheselt uuesti vastuvõtule ja mulle määrati antidepressandid.

AD hakkas ruttu mõjuma ja praegu keskendun veresuhkru stabiilsena hoidmisele, olen teadlikult füüsiliselt aktiivsem, tegelen enda probleemidega ükshaaval ja ei püüa kõigega korraga hakkama saada. Ma ei kaalu ennast enam, sest see ärritab mind. Kaal langeb tasapisi, märkan seda rõivastest ja enesetundest. Ma ei ole enam see, kes ma olin enne diagnoosi, ma olen selgelt mingi lahjendatud versioon eelmisest minast, aga see on see, millega mul tuleb nüüd harjuda.

Miks ma sellest siin kirjutan?

Diabeedi diagnoosiga sain ka ravimi, mida pean võtma ilmselt elu lõpuni. See ei ravi diabeeti, vaid aitab mu keha insuliiniresistentsust petta. Ma olen oma keha veresuhkru taluvuse maiustamisega pekki keeranud ja ravim peaks aitama seda paremini kontrollida. Ma ei süsti ja loodetavasti ei jõuagi kunagi selleni.

Diabeediravim + AD aitavad mul teha paremaid toiduvalikuid, sest veresuhkur on stabiilne päeva lõikes, emotsioonid ei tralli üles-alla ja ma ei tunne vajadust haarata kiiret suhkrupommi (šokolaad, jäätis, küpsis jne) ka kõige keerulisemates olukordades. Ma planeerin enda söögikorrad päev-paar ette, söön kindlas ajaaknas ja ainult kindlaid toite.

Toit ja toitumine on nüüd töö. Ei ole loomulik osa minu igapäevaelust, see on ülesanne. Sellel on kindlad reeglid, toimumise aeg ja koht. Seltskonnaüritused ei ole söömise üritused. Pereüritused ei ole söömise üritused. Paarisuhte tegelused ei ole söömise üritused. Toit on täiesti eraldi seisev teema. Ma söön ainult kodus, ainult teatud ajal ja ainult teatud toite.

Olen diagnoosi saamise järel päris palju materjali läbi töötanud seoses tasahaaval hiiliva 2. tüübi diabeediga, lugenud-vaadanud sadu artikleid ja videoid. See on andnud mulle päris palju mõtlemisainet. Teised keskealised paksud naised on paljud ilmselt minule sarnases mustris – teha ja tõestada väljaspool ennast on nii palju, et pole aegagi mõelda, miks ma teen selliseid toiduvalikuid nagu ma teen. Miks ma tunnen ennast vahel nagu kakatükk ja miks mu emotsioonid ei ole hästi kontrollitavad. Miks mu keha mind vahel alatult alt veab ja miks ma ei suuda vahel hommikuti voodist välja tulla. Miks ma ei tunne ennast niisama vitaalsena nagu Anu Saagim. Miks mu dieediponnistused alati feilivad ja miks ma tunnen end pärast kapsasupinädalat veel halvemini kui enne. Ainuke asi, mis praegusel hetkel pakse keskealisi naisi veel “virgutab”, on LCHF-toitumine. See lausa vaimustab neid. Ja see on täiesti loogiline – sest on seotud veresuhkru kontrolliga.

Sellepärast mina ei imesta kui paks keskealine naine saab enda perearstilt diabeediravimi süstimiseks ja seda tarvitades kaalu langetab. Sest see on ju nii loogiline! Iseseisvalt veresuhkrut kontrollida on väga keeruline. See on töö, nagu ma juba mainisin.

Ei ole tarvis mõnitada või hurjutada pakse. Paksud teavad ise ka, et nad on paksud. Aga nad on veel palju muudki peale oma pekise keha. Nad on naised, kes on suurepärased kolleegid, emad, õed, tütred, abikaasad. Nad tulevad iga päev kodust välja enda paksu kerega ja teevad imesid. Ja samal ajal hävitavad enda vaimset tervist, sest viha ja põlgus enda füüsilise keha vastu on valus kaasas kanda.

Olen omaenda valikute, laiskuse ja hegemoonia tagajärjel invaliid. See ei muutu. Olen samal pulgal end vigaseks joonud alkohoolikuga. Aga ma pean sellest hoolimata edasi elama, siit edasi minema. See on minu teekond ja see saab olema käänuline. Ei ole tarvis mulle seda veel keerulisemaks teha mind mõnitades või halvustades. Ei pea mõistma, aga võiks.

+10
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äkki oleksite pidanud vanaemale katkise kaalu asemel uue ostma? Või põlletaskutest telliskivid välja võtma?

Minu arust vanemaid inimesi vaadataksegi teise pilguga. Kui noor tüdruk on 70 kg, siis on ta paks, aga kui vanainimene, siis tundub ta sale teiste vanainimestega võrreldes, sest suurem osa neist on ju päris suured.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen keskealine paks naine, kes selle aasta alguseni oli nö rahul enda 100-kilose kehakaaluga

Vabandust. Sinu kommentaari esimesest lausest kaugemale ei jõudnud. Ja seda pikka järgnevat juttu lihtsalt ei jaksa lugeda. Aga palun selgita mulle, kuidas on võimalik, et mõni inimene on rahul oma 100-kilose kehakaaluga? Mitte ükski inimene ei peaks kaaluma 100 kilo ja sellega veel rahul olema. Olgu ta mees või naine.

Sinusugused, endaga väga rahul olevad 100-kilosed kurnavad med süsteemi ning kulutavad maksumaksja raha.

+6
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellepärast mina ei imesta kui paks keskealine naine saab enda perearstilt diabeediravimi süstimiseks ja seda tarvitades kaalu langetab. Sest see on ju nii loogiline! Iseseisvalt veresuhkrut kontrollida on väga keeruline. See on töö, nagu ma juba mainisin.

See ei ole töö. See on vaevumine endale toitumise lihtsad põhitõed selgeks teha ja neid (80% ulatuseski) järgida.
Huvitav, et nüüd on see paksu sõnul järsku tohutu töö. Harilikult te ju kirjutate siin, kuidas need naised, kes saledad püsivad “ei pea selleks midagi tegema” ja “ei tea teemast üldse midagi ning võiks vait olla”.
Ehk siis vaata kustpoolt tahad, ikka on see ennast mugavusest paksuks õginu see jube eriline ja kaastunnet ning erikohtlemist vajav imeloom.

+5
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paksud teavad ise ka, et nad on paksud. Aga nad on veel palju muudki peale oma pekise keha. Nad on naised, kes on suurepärased kolleegid, emad, õed, tütred, abikaasad. Nad tulevad iga päev kodust välja enda paksu kerega ja teevad imesid.

😀

+3
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellepärast mina ei imesta kui paks keskealine naine saab enda perearstilt diabeediravimi süstimiseks ja seda tarvitades kaalu langetab. Sest see on ju nii loogiline! Iseseisvalt veresuhkrut kontrollida on väga keeruline. See on töö, nagu ma juba mainisin.

See ei ole töö. See on vaevumine endale toitumise lihtsad põhitõed selgeks teha ja neid (80% ulatuseski) järgida.

Huvitav, et nüüd on see paksu sõnul järsku tohutu töö. Harilikult te ju kirjutate siin, kuidas need naised, kes saledad püsivad “ei pea selleks midagi tegema” ja “ei tea teemast üldse midagi ning võiks vait olla”.

Ehk siis vaata kustpoolt tahad, ikka on see ennast mugavusest paksuks õginu see jube eriline ja kaastunnet ning erikohtlemist vajav imeloom.

Väga inetu kommetar. Häbi peaks sul olema.

+10
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Huvitav, et nüüd on see paksu sõnul järsku tohutu töö. Harilikult te ju kirjutate siin, kuidas need naised, kes saledad püsivad “ei pea selleks midagi tegema” ja “ei tea teemast üldse midagi ning võiks vait olla”.

Nagu ütlesin, olen päris palju uurinud ja õppinud veresuhkru kontrolli kohta. On inimesi, kellel ei olegi kunagi probleemi veresuhkru kontrolliga, sest nende erinevad hormoonsüsteemid töötavad laitmatult kokku. Nad ei maiusta kunagi liigselt, nende toiduvalikud on arukad, nende näljatunne(tus) on asjakohane.

Minul algasid kaaluprobleemid esimese rasedusega 22 aastat tagasi. Enne seda olin sale ja ei mõelnud kunagi enda kaalu peale. Ka polnud ma depressiivne ega emotsionaalselt labiilne. Rasedus ja lapse sünd keerasid midagi täiesti pea peale ja sealt edasi on asi ainult hullemaks läinud. Aga see on minu keha, minu probleem.

Pean väga ülekohtuseks sinusuguse inimese purtsatusi teise inimese kaalu suunas, sest mis OMETI sunnib perfektset inimest teisi naisi mõnitama?!

+10
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oijaa! Ja sinu ämm, kes oli vaid 150 cm ja kaalus 300 kilo oli ka nii närb, et puusaluud tungisid läbi naha! Kõik on ju ikka nii personaalne, eks!?

Olen keskealine paks naine, kes selle aasta alguseni oli nö rahul enda 100-kilose kehakaaluga (peaasi, et veel suuremaks ei lähe!) ja kes on enda elu jooksul lugematu arv kordi püüdnud teha muutusi elustiilis, toitumises ja mõtlemises. Selle aasta alguses diagnoositi mul 2. tüübi diabeet. Elustiilihaigus. Õgimise ja laiskuse haigus. Poolteist kuud hiljem diagnoositi veel ärevushäire ja depressioon.

Suur kaal ja need diagnoosid on omavahel tihedasti seotud – ärevus ja depressioon, mida olen aastaid alla surunud söömisega. Liigsest toidunautlemisest tõusnud kaal, pidevalt üles-alla hüplev veresuhkur, meeleolude kõikumised, hormoonide tasakaalutus.

Aastaid samad jamad – paistes ja uimane keha, millele ei leidu sobivaid rõivaid ega tegevusi, mis oleksid meeldivad; paar nädalat kestvad PMS-id, tujutsemised ja nendele järgnevad vererohked valulikud menstruatsioonid; täielik võimetus enese eest hoolitseda, isegi muretseda enda pärast, sest praegune hetk ja praegune kriis tuleb üle elada; koroonaajal enese hea meelega isoleerimine kõigest ja keskendumine ainult tööle; erinevad tervisehädad, seljavalud, lihaspinged;

Töö juures olen alati kiita saanud, mind on esile tõstetud ja tunnustatud suure pühendumise eest. Lapsed on hoolitsetud, kool on minu kui lapsevanemaga väga rahul. Sugulasedki pidasid mind igiliikuriks, probleemilahendajaks, kellekski, kellele võib alati toetuda. Ainult abikaasa oli see, kes tegelikult nägi minu liivale ehitatud maja vajumist, aga tema märkused minu füüsilise keha suunas või mure minu tervise pärast ei kõlanud õigesti – ma kuulsin vaid kriitikat ja see pani mind veelgi enam enda muresid peitma ja rohkem lohutust otsima.

Diabeedi diagnoosiga kaasnes koheselt surve kaalu alandada ja teha enda toitumises korrektiive. Sain 12 kilo pooleteise kuuga alla, välistades selle perioodi sees kõikvõimalikud lohutustoidud. Ja siis tulid suitsiidimõtted. Mees kolis ajutiselt kodust minema, sest ma olin täiesti tasakaalutu. Mind ei rõõmustanud alanenud kaal ega suurenenud energia, sest kõik see, mida ma olin seni toiduga alla surunud pressis jõuliselt pinnale. Ma ei suutnud enam hoida ideaalse ema, võimeka töötaja ja hea sõbra narratiivi. Viimases hädas saatsin diabeedi diagnoosinud perearstile nutuse kirja, milles palusin abi. Õnneks sain koheselt uuesti vastuvõtule ja mulle määrati antidepressandid.

AD hakkas ruttu mõjuma ja praegu keskendun veresuhkru stabiilsena hoidmisele, olen teadlikult füüsiliselt aktiivsem, tegelen enda probleemidega ükshaaval ja ei püüa kõigega korraga hakkama saada. Ma ei kaalu ennast enam, sest see ärritab mind. Kaal langeb tasapisi, märkan seda rõivastest ja enesetundest. Ma ei ole enam see, kes ma olin enne diagnoosi, ma olen selgelt mingi lahjendatud versioon eelmisest minast, aga see on see, millega mul tuleb nüüd harjuda.

Miks ma sellest siin kirjutan?

Diabeedi diagnoosiga sain ka ravimi, mida pean võtma ilmselt elu lõpuni. See ei ravi diabeeti, vaid aitab mu keha insuliiniresistentsust petta. Ma olen oma keha veresuhkru taluvuse maiustamisega pekki keeranud ja ravim peaks aitama seda paremini kontrollida. Ma ei süsti ja loodetavasti ei jõuagi kunagi selleni.

Diabeediravim + AD aitavad mul teha paremaid toiduvalikuid, sest veresuhkur on stabiilne päeva lõikes, emotsioonid ei tralli üles-alla ja ma ei tunne vajadust haarata kiiret suhkrupommi (šokolaad, jäätis, küpsis jne) ka kõige keerulisemates olukordades. Ma planeerin enda söögikorrad päev-paar ette, söön kindlas ajaaknas ja ainult kindlaid toite.

Toit ja toitumine on nüüd töö. Ei ole loomulik osa minu igapäevaelust, see on ülesanne. Sellel on kindlad reeglid, toimumise aeg ja koht. Seltskonnaüritused ei ole söömise üritused. Pereüritused ei ole söömise üritused. Paarisuhte tegelused ei ole söömise üritused. Toit on täiesti eraldi seisev teema. Ma söön ainult kodus, ainult teatud ajal ja ainult teatud toite.

Olen diagnoosi saamise järel päris palju materjali läbi töötanud seoses tasahaaval hiiliva 2. tüübi diabeediga, lugenud-vaadanud sadu artikleid ja videoid. See on andnud mulle päris palju mõtlemisainet. Teised keskealised paksud naised on paljud ilmselt minule sarnases mustris – teha ja tõestada väljaspool ennast on nii palju, et pole aegagi mõelda, miks ma teen selliseid toiduvalikuid nagu ma teen. Miks ma tunnen ennast vahel nagu kakatükk ja miks mu emotsioonid ei ole hästi kontrollitavad. Miks mu keha mind vahel alatult alt veab ja miks ma ei suuda vahel hommikuti voodist välja tulla. Miks ma ei tunne ennast niisama vitaalsena nagu Anu Saagim. Miks mu dieediponnistused alati feilivad ja miks ma tunnen end pärast kapsasupinädalat veel halvemini kui enne. Ainuke asi, mis praegusel hetkel pakse keskealisi naisi veel “virgutab”, on LCHF-toitumine. See lausa vaimustab neid. Ja see on täiesti loogiline – sest on seotud veresuhkru kontrolliga.

Sellepärast mina ei imesta kui paks keskealine naine saab enda perearstilt diabeediravimi süstimiseks ja seda tarvitades kaalu langetab. Sest see on ju nii loogiline! Iseseisvalt veresuhkrut kontrollida on väga keeruline. See on töö, nagu ma juba mainisin.

Ei ole tarvis mõnitada või hurjutada pakse. Paksud teavad ise ka, et nad on paksud. Aga nad on veel palju muudki peale oma pekise keha. Nad on naised, kes on suurepärased kolleegid, emad, õed, tütred, abikaasad. Nad tulevad iga päev kodust välja enda paksu kerega ja teevad imesid. Ja samal ajal hävitavad enda vaimset tervist, sest viha ja põlgus enda füüsilise keha vastu on valus kaasas kanda.

Olen omaenda valikute, laiskuse ja hegemoonia tagajärjel invaliid. See ei muutu. Olen samal pulgal end vigaseks joonud alkohoolikuga. Aga ma pean sellest hoolimata edasi elama, siit edasi minema. See on minu teekond ja see saab olema käänuline. Ei ole tarvis mulle seda veel keerulisemaks teha mind mõnitades või halvustades. Ei pea mõistma, aga võiks.

Et siis alles siis tõmbasid jalad tagumiku alt välja, kui said diagnoosi? Sinnani olid rahul oma kehakaaluga? Tõsine hämming!

Mis ärevusse, depressiooni, sõltuvusse jne edasi puutub, siis seda põevad meil paljud keskealised naised. Ei ole mõtet kirjeldada ennast kui tohutut imelooma ja erilist inimest vabanduseks, miks sina oled paks. Minul on ka absoluutselt kõik needsamad häired olemas, mida sina enda juures kirjeldad, välja arvatud II diabeet. Mul on nii ärevus, depressioon, juba pikka aega kestev raske elujärk jne jne. Samuti ka söömishäire. Samuti ka haigus, mis tõstab kehakaalu. Aga ma tegelen sellega, et jälgin, mida suhu pista. Ma jälgin, et mu kehakaal ei tõuseks (haiguse tõttu on see lihtne tõusma). Jah, mõne inimese jaoks ongi kaalu jälgimine ja toitumise kontrollimine töö! Suur töö!

Väga häiriv on see, et upitad end kui miskit erilist tublit inimest – näe pere ja töö – kõik ja puha, kui palju sa pead vaeva nägema jne. Ei! See kõik, mida kirjeldad on enamike inimeste igapäev, tavaline argipäev, mitte midagi erilist ja esile tõstmist vääriv. Kõikidel meil on kohustused ja tamp peal. Enamik näeb vaeva kahel rindel – töö ja kodu.

 

 

+6
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellepärast mina ei imesta kui paks keskealine naine saab enda perearstilt diabeediravimi süstimiseks ja seda tarvitades kaalu langetab. Sest see on ju nii loogiline! Iseseisvalt veresuhkrut kontrollida on väga keeruline. See on töö, nagu ma juba mainisin.

See ei ole töö. See on vaevumine endale toitumise lihtsad põhitõed selgeks teha ja neid (80% ulatuseski) järgida.

Huvitav, et nüüd on see paksu sõnul järsku tohutu töö. Harilikult te ju kirjutate siin, kuidas need naised, kes saledad püsivad “ei pea selleks midagi tegema” ja “ei tea teemast üldse midagi ning võiks vait olla”.

Ehk siis vaata kustpoolt tahad, ikka on see ennast mugavusest paksuks õginu see jube eriline ja kaastunnet ning erikohtlemist vajav imeloom.

Väga inetu kommetar. Häbi peaks sul olema.

Tõesti? Faktidele viitamine on inetu? Miks mingit üht teemat peab kuidagi ekstra vati sees käsitlema?
Paksud võiks juba ära unustada selle muinasjutu, et nad on kuidagi jube erilised, kelle ümber kõik kikivarvul käima ja sõnu valima peavad. Ei, te ei ole eriliseks sündinud, te olete ise ennast eriliselt käest lasknud lihtsalt ja selles ei ole süüdi keegi teine. Vaadake endale otsa ja lõpetage see erikohtlemise nõudmine.
Äkki ma olen ka jube eriline, sest mulle meeldib lõunani magada. Olen nüüd keskealine ja ei ole saanud seetõttu ühtki töökohta pidada, sest no kes ikka sellist töötajat taluks. Abikaasa on ka kõik valesti teinud, sest ta on mind selle magamise eest vaid hurjutanud. Ja keegi ei märka, kui imeline naine ma tegelikult olen, kui ma ennast pealelõunal voodist välja keeran ja imesid tegema lähen. Ja need, kes hommikul kell 6 tõusevad ja tööle lähevad – te olge üldse vait, sest ilmselgelt olete te kõik hommikuinimesed ja ei pea selleks vara tõusmiseks mingit pingutust tegema ega midagi ohvriks tooma. Te ei tea, kui raske see tõusmine minu jaoks on.

Vaata, kas näed selles muinasloos paralleele selle eespool kirjutatuga.

+4
-7
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Oijaa! Ja sinu ämm, kes oli vaid 150 cm ja kaalus 300 kilo oli ka nii närb, et puusaluud tungisid läbi naha! Kõik on ju ikka nii personaalne, eks!?

Olen keskealine paks naine, kes selle aasta alguseni oli nö rahul enda 100-kilose kehakaaluga (peaasi, et veel suuremaks ei lähe!) ja kes on enda elu jooksul lugematu arv kordi püüdnud teha muutusi elustiilis, toitumises ja mõtlemises. Selle aasta alguses diagnoositi mul 2. tüübi diabeet. Elustiilihaigus. Õgimise ja laiskuse haigus. Poolteist kuud hiljem diagnoositi veel ärevushäire ja depressioon.

Suur kaal ja need diagnoosid on omavahel tihedasti seotud – ärevus ja depressioon, mida olen aastaid alla surunud söömisega. Liigsest toidunautlemisest tõusnud kaal, pidevalt üles-alla hüplev veresuhkur, meeleolude kõikumised, hormoonide tasakaalutus.

Aastaid samad jamad – paistes ja uimane keha, millele ei leidu sobivaid rõivaid ega tegevusi, mis oleksid meeldivad; paar nädalat kestvad PMS-id, tujutsemised ja nendele järgnevad vererohked valulikud menstruatsioonid; täielik võimetus enese eest hoolitseda, isegi muretseda enda pärast, sest praegune hetk ja praegune kriis tuleb üle elada; koroonaajal enese hea meelega isoleerimine kõigest ja keskendumine ainult tööle; erinevad tervisehädad, seljavalud, lihaspinged;

Töö juures olen alati kiita saanud, mind on esile tõstetud ja tunnustatud suure pühendumise eest. Lapsed on hoolitsetud, kool on minu kui lapsevanemaga väga rahul. Sugulasedki pidasid mind igiliikuriks, probleemilahendajaks, kellekski, kellele võib alati toetuda. Ainult abikaasa oli see, kes tegelikult nägi minu liivale ehitatud maja vajumist, aga tema märkused minu füüsilise keha suunas või mure minu tervise pärast ei kõlanud õigesti – ma kuulsin vaid kriitikat ja see pani mind veelgi enam enda muresid peitma ja rohkem lohutust otsima.

Diabeedi diagnoosiga kaasnes koheselt surve kaalu alandada ja teha enda toitumises korrektiive. Sain 12 kilo pooleteise kuuga alla, välistades selle perioodi sees kõikvõimalikud lohutustoidud. Ja siis tulid suitsiidimõtted. Mees kolis ajutiselt kodust minema, sest ma olin täiesti tasakaalutu. Mind ei rõõmustanud alanenud kaal ega suurenenud energia, sest kõik see, mida ma olin seni toiduga alla surunud pressis jõuliselt pinnale. Ma ei suutnud enam hoida ideaalse ema, võimeka töötaja ja hea sõbra narratiivi. Viimases hädas saatsin diabeedi diagnoosinud perearstile nutuse kirja, milles palusin abi. Õnneks sain koheselt uuesti vastuvõtule ja mulle määrati antidepressandid.

AD hakkas ruttu mõjuma ja praegu keskendun veresuhkru stabiilsena hoidmisele, olen teadlikult füüsiliselt aktiivsem, tegelen enda probleemidega ükshaaval ja ei püüa kõigega korraga hakkama saada. Ma ei kaalu ennast enam, sest see ärritab mind. Kaal langeb tasapisi, märkan seda rõivastest ja enesetundest. Ma ei ole enam see, kes ma olin enne diagnoosi, ma olen selgelt mingi lahjendatud versioon eelmisest minast, aga see on see, millega mul tuleb nüüd harjuda.

Miks ma sellest siin kirjutan?

Diabeedi diagnoosiga sain ka ravimi, mida pean võtma ilmselt elu lõpuni. See ei ravi diabeeti, vaid aitab mu keha insuliiniresistentsust petta. Ma olen oma keha veresuhkru taluvuse maiustamisega pekki keeranud ja ravim peaks aitama seda paremini kontrollida. Ma ei süsti ja loodetavasti ei jõuagi kunagi selleni.

Diabeediravim + AD aitavad mul teha paremaid toiduvalikuid, sest veresuhkur on stabiilne päeva lõikes, emotsioonid ei tralli üles-alla ja ma ei tunne vajadust haarata kiiret suhkrupommi (šokolaad, jäätis, küpsis jne) ka kõige keerulisemates olukordades. Ma planeerin enda söögikorrad päev-paar ette, söön kindlas ajaaknas ja ainult kindlaid toite.

Toit ja toitumine on nüüd töö. Ei ole loomulik osa minu igapäevaelust, see on ülesanne. Sellel on kindlad reeglid, toimumise aeg ja koht. Seltskonnaüritused ei ole söömise üritused. Pereüritused ei ole söömise üritused. Paarisuhte tegelused ei ole söömise üritused. Toit on täiesti eraldi seisev teema. Ma söön ainult kodus, ainult teatud ajal ja ainult teatud toite.

Olen diagnoosi saamise järel päris palju materjali läbi töötanud seoses tasahaaval hiiliva 2. tüübi diabeediga, lugenud-vaadanud sadu artikleid ja videoid. See on andnud mulle päris palju mõtlemisainet. Teised keskealised paksud naised on paljud ilmselt minule sarnases mustris – teha ja tõestada väljaspool ennast on nii palju, et pole aegagi mõelda, miks ma teen selliseid toiduvalikuid nagu ma teen. Miks ma tunnen ennast vahel nagu kakatükk ja miks mu emotsioonid ei ole hästi kontrollitavad. Miks mu keha mind vahel alatult alt veab ja miks ma ei suuda vahel hommikuti voodist välja tulla. Miks ma ei tunne ennast niisama vitaalsena nagu Anu Saagim. Miks mu dieediponnistused alati feilivad ja miks ma tunnen end pärast kapsasupinädalat veel halvemini kui enne. Ainuke asi, mis praegusel hetkel pakse keskealisi naisi veel “virgutab”, on LCHF-toitumine. See lausa vaimustab neid. Ja see on täiesti loogiline – sest on seotud veresuhkru kontrolliga.

Sellepärast mina ei imesta kui paks keskealine naine saab enda perearstilt diabeediravimi süstimiseks ja seda tarvitades kaalu langetab. Sest see on ju nii loogiline! Iseseisvalt veresuhkrut kontrollida on väga keeruline. See on töö, nagu ma juba mainisin.

Ei ole tarvis mõnitada või hurjutada pakse. Paksud teavad ise ka, et nad on paksud. Aga nad on veel palju muudki peale oma pekise keha. Nad on naised, kes on suurepärased kolleegid, emad, õed, tütred, abikaasad. Nad tulevad iga päev kodust välja enda paksu kerega ja teevad imesid. Ja samal ajal hävitavad enda vaimset tervist, sest viha ja põlgus enda füüsilise keha vastu on valus kaasas kanda.

Olen omaenda valikute, laiskuse ja hegemoonia tagajärjel invaliid. See ei muutu. Olen samal pulgal end vigaseks joonud alkohoolikuga. Aga ma pean sellest hoolimata edasi elama, siit edasi minema. See on minu teekond ja see saab olema käänuline. Ei ole tarvis mulle seda veel keerulisemaks teha mind mõnitades või halvustades. Ei pea mõistma, aga võiks.

Et siis alles siis tõmbasid jalad tagumiku alt välja, kui said diagnoosi? Sinnani olid rahul oma kehakaaluga? Tõsine hämming!

Mis ärevusse, depressiooni, sõltuvusse jne edasi puutub, siis seda põevad meil paljud keskealised naised. Ei ole mõtet kirjeldada ennast kui tohutut imelooma ja erilist inimest vabanduseks, miks sina oled paks. Minul on ka absoluutselt kõik needsamad häired olemas, mida sina enda juures kirjeldad, välja arvatud II diabeet. Mul on nii ärevus, depressioon, juba pikka aega kestev raske elujärk jne jne. Samuti ka söömishäire. Samuti ka haigus, mis tõstab kehakaalu. Aga ma tegelen sellega, et jälgin, mida suhu pista. Ma jälgin, et mu kehakaal ei tõuseks (haiguse tõttu on see lihtne tõusma). Jah, mõne inimese jaoks ongi kaalu jälgimine ja toitumise kontrollimine töö! Suur töö!

Väga häiriv on see, et upitad end kui miskit erilist tublit inimest – näe pere ja töö – kõik ja puha, kui palju sa pead vaeva nägema jne. Ei! See kõik, mida kirjeldad on enamike inimeste igapäev, tavaline argipäev, mitte midagi erilist ja esile tõstmist vääriv. Kõikidel meil on kohustused ja tamp peal. Enamik näeb vaeva kahel rindel – töö ja kodu.

Hämming, mis herilane sind torkas, et nii kirjutad. Minu jaoks küll seal enda upitamist ei olnud.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Just tulin kaalult. Täna hommikul 59 kg. Pikkus 171. Vanus 51. Kohe lähen sööma. Minu söömine näeb välja nii: ma kaalun oma hommikusöögi ära ja panen kirja Nutridatasse. Hommikusöögi kaloraaž ei peaks ületama 400 kcal. Miks? Sest mul on hüpotüreoos. Ma ei soovi minna paksuks. Kohe, kui ma enam ei kontrolli seda, mida söön, viskab mulle 10 kilo selga. Ja seda mitte aastatega, vaid ühe kuuga. Tean, sest seda on paar korda juhtunud.

Ma ei mäleta, millal ma viimati sõin kommi või kooki, singirulle või kartulisalatit. Minu ainus magusaamps on beebiporgandid või vastavalt hetke aastaajale maasikad-mustikad.

Mida aga mõtleb inimene, kes laseb oma kehakaalul tõusta 100-kiloni ja alles siis hakkab mõtlema? Ja kuni sinnani on väga rahul ja häppi oma kehaga?

+5
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oijaa! Ja sinu ämm, kes oli vaid 150 cm ja kaalus 300 kilo oli ka nii närb, et puusaluud tungisid läbi naha! Kõik on ju ikka nii personaalne, eks!?

Olen keskealine paks naine, kes selle aasta alguseni oli nö rahul enda 100-kilose kehakaaluga (peaasi, et veel suuremaks ei lähe!) ja kes on enda elu jooksul lugematu arv kordi püüdnud teha muutusi elustiilis, toitumises ja mõtlemises. Selle aasta alguses diagnoositi mul 2. tüübi diabeet. Elustiilihaigus. Õgimise ja laiskuse haigus. Poolteist kuud hiljem diagnoositi veel ärevushäire ja depressioon.

Suur kaal ja need diagnoosid on omavahel tihedasti seotud – ärevus ja depressioon, mida olen aastaid alla surunud söömisega. Liigsest toidunautlemisest tõusnud kaal, pidevalt üles-alla hüplev veresuhkur, meeleolude kõikumised, hormoonide tasakaalutus.

Aastaid samad jamad – paistes ja uimane keha, millele ei leidu sobivaid rõivaid ega tegevusi, mis oleksid meeldivad; paar nädalat kestvad PMS-id, tujutsemised ja nendele järgnevad vererohked valulikud menstruatsioonid; täielik võimetus enese eest hoolitseda, isegi muretseda enda pärast, sest praegune hetk ja praegune kriis tuleb üle elada; koroonaajal enese hea meelega isoleerimine kõigest ja keskendumine ainult tööle; erinevad tervisehädad, seljavalud, lihaspinged;

Töö juures olen alati kiita saanud, mind on esile tõstetud ja tunnustatud suure pühendumise eest. Lapsed on hoolitsetud, kool on minu kui lapsevanemaga väga rahul. Sugulasedki pidasid mind igiliikuriks, probleemilahendajaks, kellekski, kellele võib alati toetuda. Ainult abikaasa oli see, kes tegelikult nägi minu liivale ehitatud maja vajumist, aga tema märkused minu füüsilise keha suunas või mure minu tervise pärast ei kõlanud õigesti – ma kuulsin vaid kriitikat ja see pani mind veelgi enam enda muresid peitma ja rohkem lohutust otsima.

Diabeedi diagnoosiga kaasnes koheselt surve kaalu alandada ja teha enda toitumises korrektiive. Sain 12 kilo pooleteise kuuga alla, välistades selle perioodi sees kõikvõimalikud lohutustoidud. Ja siis tulid suitsiidimõtted. Mees kolis ajutiselt kodust minema, sest ma olin täiesti tasakaalutu. Mind ei rõõmustanud alanenud kaal ega suurenenud energia, sest kõik see, mida ma olin seni toiduga alla surunud pressis jõuliselt pinnale. Ma ei suutnud enam hoida ideaalse ema, võimeka töötaja ja hea sõbra narratiivi. Viimases hädas saatsin diabeedi diagnoosinud perearstile nutuse kirja, milles palusin abi. Õnneks sain koheselt uuesti vastuvõtule ja mulle määrati antidepressandid.

AD hakkas ruttu mõjuma ja praegu keskendun veresuhkru stabiilsena hoidmisele, olen teadlikult füüsiliselt aktiivsem, tegelen enda probleemidega ükshaaval ja ei püüa kõigega korraga hakkama saada. Ma ei kaalu ennast enam, sest see ärritab mind. Kaal langeb tasapisi, märkan seda rõivastest ja enesetundest. Ma ei ole enam see, kes ma olin enne diagnoosi, ma olen selgelt mingi lahjendatud versioon eelmisest minast, aga see on see, millega mul tuleb nüüd harjuda.

Miks ma sellest siin kirjutan?

Diabeedi diagnoosiga sain ka ravimi, mida pean võtma ilmselt elu lõpuni. See ei ravi diabeeti, vaid aitab mu keha insuliiniresistentsust petta. Ma olen oma keha veresuhkru taluvuse maiustamisega pekki keeranud ja ravim peaks aitama seda paremini kontrollida. Ma ei süsti ja loodetavasti ei jõuagi kunagi selleni.

Diabeediravim + AD aitavad mul teha paremaid toiduvalikuid, sest veresuhkur on stabiilne päeva lõikes, emotsioonid ei tralli üles-alla ja ma ei tunne vajadust haarata kiiret suhkrupommi (šokolaad, jäätis, küpsis jne) ka kõige keerulisemates olukordades. Ma planeerin enda söögikorrad päev-paar ette, söön kindlas ajaaknas ja ainult kindlaid toite.

Toit ja toitumine on nüüd töö. Ei ole loomulik osa minu igapäevaelust, see on ülesanne. Sellel on kindlad reeglid, toimumise aeg ja koht. Seltskonnaüritused ei ole söömise üritused. Pereüritused ei ole söömise üritused. Paarisuhte tegelused ei ole söömise üritused. Toit on täiesti eraldi seisev teema. Ma söön ainult kodus, ainult teatud ajal ja ainult teatud toite.

Olen diagnoosi saamise järel päris palju materjali läbi töötanud seoses tasahaaval hiiliva 2. tüübi diabeediga, lugenud-vaadanud sadu artikleid ja videoid. See on andnud mulle päris palju mõtlemisainet. Teised keskealised paksud naised on paljud ilmselt minule sarnases mustris – teha ja tõestada väljaspool ennast on nii palju, et pole aegagi mõelda, miks ma teen selliseid toiduvalikuid nagu ma teen. Miks ma tunnen ennast vahel nagu kakatükk ja miks mu emotsioonid ei ole hästi kontrollitavad. Miks mu keha mind vahel alatult alt veab ja miks ma ei suuda vahel hommikuti voodist välja tulla. Miks ma ei tunne ennast niisama vitaalsena nagu Anu Saagim. Miks mu dieediponnistused alati feilivad ja miks ma tunnen end pärast kapsasupinädalat veel halvemini kui enne. Ainuke asi, mis praegusel hetkel pakse keskealisi naisi veel “virgutab”, on LCHF-toitumine. See lausa vaimustab neid. Ja see on täiesti loogiline – sest on seotud veresuhkru kontrolliga.

Sellepärast mina ei imesta kui paks keskealine naine saab enda perearstilt diabeediravimi süstimiseks ja seda tarvitades kaalu langetab. Sest see on ju nii loogiline! Iseseisvalt veresuhkrut kontrollida on väga keeruline. See on töö, nagu ma juba mainisin.

Ei ole tarvis mõnitada või hurjutada pakse. Paksud teavad ise ka, et nad on paksud. Aga nad on veel palju muudki peale oma pekise keha. Nad on naised, kes on suurepärased kolleegid, emad, õed, tütred, abikaasad. Nad tulevad iga päev kodust välja enda paksu kerega ja teevad imesid. Ja samal ajal hävitavad enda vaimset tervist, sest viha ja põlgus enda füüsilise keha vastu on valus kaasas kanda.

Olen omaenda valikute, laiskuse ja hegemoonia tagajärjel invaliid. See ei muutu. Olen samal pulgal end vigaseks joonud alkohoolikuga. Aga ma pean sellest hoolimata edasi elama, siit edasi minema. See on minu teekond ja see saab olema käänuline. Ei ole tarvis mulle seda veel keerulisemaks teha mind mõnitades või halvustades. Ei pea mõistma, aga võiks.

Et siis alles siis tõmbasid jalad tagumiku alt välja, kui said diagnoosi? Sinnani olid rahul oma kehakaaluga? Tõsine hämming!

Mis ärevusse, depressiooni, sõltuvusse jne edasi puutub, siis seda põevad meil paljud keskealised naised. Ei ole mõtet kirjeldada ennast kui tohutut imelooma ja erilist inimest vabanduseks, miks sina oled paks. Minul on ka absoluutselt kõik needsamad häired olemas, mida sina enda juures kirjeldad, välja arvatud II diabeet. Mul on nii ärevus, depressioon, juba pikka aega kestev raske elujärk jne jne. Samuti ka söömishäire. Samuti ka haigus, mis tõstab kehakaalu. Aga ma tegelen sellega, et jälgin, mida suhu pista. Ma jälgin, et mu kehakaal ei tõuseks (haiguse tõttu on see lihtne tõusma). Jah, mõne inimese jaoks ongi kaalu jälgimine ja toitumise kontrollimine töö! Suur töö!

Väga häiriv on see, et upitad end kui miskit erilist tublit inimest – näe pere ja töö – kõik ja puha, kui palju sa pead vaeva nägema jne. Ei! See kõik, mida kirjeldad on enamike inimeste igapäev, tavaline argipäev, mitte midagi erilist ja esile tõstmist vääriv. Kõikidel meil on kohustused ja tamp peal. Enamik näeb vaeva kahel rindel – töö ja kodu.

Hämming, mis herilane sind torkas, et nii kirjutad. Minu jaoks küll seal enda upitamist ei olnud.

No oli ikka küll! Väga detailselt kirjeldatud, põhjendatud ning õigustatud, miks sa paks oled. Ja ikka selle alatooniga, et sul on palju raskem kui kõikidel teistel. Ja ehkki, mitte just otse kirjutatud, siis ikka see alatoon ka, et mis saledatel viga – neil ju pole selliseid muresid ja neil ei ole vaja teha selliseid pingutusi – nad lihtsalt on ilma pingutamata saledad.

+5
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Just tulin kaalult. Täna hommikul 59 kg. Pikkus 171. Vanus 51. Kohe lähen sööma. Minu söömine näeb välja nii: ma kaalun oma hommikusöögi ära ja panen kirja Nutridatasse. Hommikusöögi kaloraaž ei peaks ületama 400 kcal. Miks? Sest mul on hüpotüreoos. Ma ei soovi minna paksuks. Kohe, kui ma enam ei kontrolli seda, mida söön, viskab mulle 10 kilo selga. Ja seda mitte aastatega, vaid ühe kuuga. Tean, sest seda on paar korda juhtunud.

Ma ei mäleta, millal ma viimati sõin kommi või kooki, singirulle või kartulisalatit. Minu ainus magusaamps on beebiporgandid või vastavalt hetke aastaajale maasikad-mustikad.

Mida aga mõtleb inimene, kes laseb oma kehakaalul tõusta 100-kiloni ja alles siis hakkab mõtlema? Ja kuni sinnani on väga rahul ja häppi oma kehaga?

Sinnani ta mõtleb milline eriline imeloom ta on, kõigist parem ja erilisem.

+1
-5
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

See “ma olen rahul” võib olla samasugune kattevari “mul on kõik hästi”. Ja seda kaalu teemat ei peeta selle hetkeni oluliseks. Samamodi võiks selle viimase kommenteerija käst küsida, miks sul on paaniline hirm olla paks, et mis see 10 kilo ikka on.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pean väga ülekohtuseks sinusuguse inimese purtsatusi teise inimese kaalu suunas, sest mis OMETI sunnib perfektset inimest teisi naisi mõnitama?!

Kes ja kus sind mõnitanud on? Millest su kaal siis tõusis, kui mitte lodevusest selle teema suhtes? See on vale või?

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tõesti? Faktidele viitamine on inetu? Miks mingit üht teemat peab kuidagi ekstra vati sees käsitlema? Paksud võiks juba ära unustada selle muinasjutu, et nad on kuidagi jube erilised, kelle ümber kõik kikivarvul käima ja sõnu valima peavad. Ei, te ei ole eriliseks sündinud, te olete ise ennast eriliselt käest lasknud lihtsalt ja selles ei ole süüdi keegi teine. Vaadake endale otsa ja lõpetage see erikohtlemise nõudmine. Äkki ma olen ka jube eriline, sest mulle meeldib lõunani magada. Olen nüüd keskealine ja ei ole saanud seetõttu ühtki töökohta pidada, sest no kes ikka sellist töötajat taluks. Abikaasa on ka kõik valesti teinud, sest ta on mind selle magamise eest vaid hurjutanud. Ja keegi ei märka, kui imeline naine ma tegelikult olen, kui ma ennast pealelõunal voodist välja keeran ja imesid tegema lähen. Ja need, kes hommikul kell 6 tõusevad ja tööle lähevad – te olge üldse vait, sest ilmselgelt olete te kõik hommikuinimesed ja ei pea selleks vara tõusmiseks mingit pingutust tegema ega midagi ohvriks tooma. Te ei tea, kui raske see tõusmine minu jaoks on. Vaata, kas näed selles muinasloos paralleele selle eespool kirjutatuga.

Väga hästi peegeldatud! Täpselt nii ongi! Inimene ise on rumal ja laisk, aga siis kirjutab pika tiraadi selle kohta, miks asjad just nii on, nagu nad on. Andes sinna juurde märku, kui tohutult suur töö ja vaev see on, kui oma harjumustes midagi muudab. Kõikidel teistel on ju head asjad niisama, ilma pingutamata käes.

Ka see on õige märkus, et pakse justkui peaks vati sees hoidma ning neile ei tohi midagi öelda. Mina olen sale ja periooditi ka liiga sale. Aga millegipärast, minu kehakaalu tohivad küll kõik valimatult, sh solvavalt kommenteerida. Minu üle on kolleegid naernud ja kõva häälega kommenteerinud mu kehakaalu, sest nende arvates olen ma liiga kõhn. Mitte iialgi ei ole aga need kolleegid kommenteerinud ühte meie töökaaslast, kes (pakun silma järgi) kaalub 200 kilo.

+7
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

See “ma olen rahul” võib olla samasugune kattevari “mul on kõik hästi”. Ja seda kaalu teemat ei peeta selle hetkeni oluliseks. Samamodi võiks selle viimase kommenteerija käst küsida, miks sul on paaniline hirm olla paks, et mis see 10 kilo ikka on.

Miks sa arvad, et tal mingi paaniline hirm on? Inimesel on lihtsalt mõistus peas ja hoiab oma kaalu kontrolli all, sest saab aru, et ülekaal ei ole hea.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pean väga ülekohtuseks sinusuguse inimese purtsatusi teise inimese kaalu suunas, sest mis OMETI sunnib perfektset inimest teisi naisi mõnitama?!

Kes ja kus sind mõnitanud on? Millest su kaal siis tõusis, kui mitte lodevusest selle teema suhtes? See on vale või?

Vale on teha kaalust vaenlane või probleem nr 1 ja siis imestada, miks teiste jaoks see teema nr 1 ei ole.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pean väga ülekohtuseks sinusuguse inimese purtsatusi teise inimese kaalu suunas, sest mis OMETI sunnib perfektset inimest teisi naisi mõnitama?!

Kes ja kus sind mõnitanud on? Millest su kaal siis tõusis, kui mitte lodevusest selle teema suhtes? See on vale või?

Vale on teha kaalust vaenlane või probleem nr 1 ja siis imestada, miks teiste jaoks see teema nr 1 ei ole.

Et peaks ikka rahulikult diabeedidiagnoosi ära ootama ja siis edasi vaatama?

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

See “ma olen rahul” võib olla samasugune kattevari “mul on kõik hästi”. Ja seda kaalu teemat ei peeta selle hetkeni oluliseks. Samamodi võiks selle viimase kommenteerija käst küsida, miks sul on paaniline hirm olla paks, et mis see 10 kilo ikka on.

See ongi küsimus! Kui sa oled naisterahvas ja sa oled 100-kilone, siis kuidas saab see olla asi, mida ei märka või mis on ebaoluline. Ole või väga pikk naine. Aga 100 kilo kaaluda ei ole ok.

Miks mul on paaniline hirm kui 10 kilo juurde tuleb? Sellepärast, et ega see kaal ju 10ne kilo juures pidama ei jää. See kasvab sama suure mühinaga edasi. Ja kolme kuu pärast ei ole enam 10 lisakilo juures vaid 30. Ja mille kuradi pärast peaks üks naine laskma oma sellise asja oma kontrolli alt välja? Kasvatama omale 100 kilo rasva selga ja alles siis hakkama mõtlema, et midagi on vist valesti? Ja siis hakkama perekooli “ui-ui-ui, ma olen nii eriline inimene, mul kaal kasvab iseenesest ja mitte keegi ei mõista mind” memuaare kirjutama?

+5
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

See “ma olen rahul” võib olla samasugune kattevari “mul on kõik hästi”. Ja seda kaalu teemat ei peeta selle hetkeni oluliseks. Samamodi võiks selle viimase kommenteerija käst küsida, miks sul on paaniline hirm olla paks, et mis see 10 kilo ikka on.

Miks sa arvad, et tal mingi paaniline hirm on? Inimesel on lihtsalt mõistus peas ja hoiab oma kaalu kontrolli all, sest saab aru, et ülekaal ei ole hea.

Inimene kirjutas nii ja ma ei teadnud googeldamata, mis on hüpotüreoos. Minu viga. Nüüd tean. Vabandust.

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vale on teha kaalust vaenlane või probleem nr 1 ja siis imestada, miks teiste jaoks see teema nr 1 ei ole.

Oleme nüüd ausad! Sina peaksid küll oma kaalust tegema enda jaoks probleem nr ühe! Tegelikult ka! Sa kaalud 100 kilo, mille tagajärjel on sul II tüübi diabeet ja sa ütled ikka veel, et see ei ole sinu jaoks mingi teema, mille pärast muretseda?

+6
-3
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 275 )


Esileht Ilu ja tervis Ozempic süstid kaalulangetuseks