Oijaa! Ja sinu ämm, kes oli vaid 150 cm ja kaalus 300 kilo oli ka nii närb, et puusaluud tungisid läbi naha! Kõik on ju ikka nii personaalne, eks!?
Olen keskealine paks naine, kes selle aasta alguseni oli nö rahul enda 100-kilose kehakaaluga (peaasi, et veel suuremaks ei lähe!) ja kes on enda elu jooksul lugematu arv kordi püüdnud teha muutusi elustiilis, toitumises ja mõtlemises. Selle aasta alguses diagnoositi mul 2. tüübi diabeet. Elustiilihaigus. Õgimise ja laiskuse haigus. Poolteist kuud hiljem diagnoositi veel ärevushäire ja depressioon.
Suur kaal ja need diagnoosid on omavahel tihedasti seotud – ärevus ja depressioon, mida olen aastaid alla surunud söömisega. Liigsest toidunautlemisest tõusnud kaal, pidevalt üles-alla hüplev veresuhkur, meeleolude kõikumised, hormoonide tasakaalutus.
Aastaid samad jamad – paistes ja uimane keha, millele ei leidu sobivaid rõivaid ega tegevusi, mis oleksid meeldivad; paar nädalat kestvad PMS-id, tujutsemised ja nendele järgnevad vererohked valulikud menstruatsioonid; täielik võimetus enese eest hoolitseda, isegi muretseda enda pärast, sest praegune hetk ja praegune kriis tuleb üle elada; koroonaajal enese hea meelega isoleerimine kõigest ja keskendumine ainult tööle; erinevad tervisehädad, seljavalud, lihaspinged;
Töö juures olen alati kiita saanud, mind on esile tõstetud ja tunnustatud suure pühendumise eest. Lapsed on hoolitsetud, kool on minu kui lapsevanemaga väga rahul. Sugulasedki pidasid mind igiliikuriks, probleemilahendajaks, kellekski, kellele võib alati toetuda. Ainult abikaasa oli see, kes tegelikult nägi minu liivale ehitatud maja vajumist, aga tema märkused minu füüsilise keha suunas või mure minu tervise pärast ei kõlanud õigesti – ma kuulsin vaid kriitikat ja see pani mind veelgi enam enda muresid peitma ja rohkem lohutust otsima.
Diabeedi diagnoosiga kaasnes koheselt surve kaalu alandada ja teha enda toitumises korrektiive. Sain 12 kilo pooleteise kuuga alla, välistades selle perioodi sees kõikvõimalikud lohutustoidud. Ja siis tulid suitsiidimõtted. Mees kolis ajutiselt kodust minema, sest ma olin täiesti tasakaalutu. Mind ei rõõmustanud alanenud kaal ega suurenenud energia, sest kõik see, mida ma olin seni toiduga alla surunud pressis jõuliselt pinnale. Ma ei suutnud enam hoida ideaalse ema, võimeka töötaja ja hea sõbra narratiivi. Viimases hädas saatsin diabeedi diagnoosinud perearstile nutuse kirja, milles palusin abi. Õnneks sain koheselt uuesti vastuvõtule ja mulle määrati antidepressandid.
AD hakkas ruttu mõjuma ja praegu keskendun veresuhkru stabiilsena hoidmisele, olen teadlikult füüsiliselt aktiivsem, tegelen enda probleemidega ükshaaval ja ei püüa kõigega korraga hakkama saada. Ma ei kaalu ennast enam, sest see ärritab mind. Kaal langeb tasapisi, märkan seda rõivastest ja enesetundest. Ma ei ole enam see, kes ma olin enne diagnoosi, ma olen selgelt mingi lahjendatud versioon eelmisest minast, aga see on see, millega mul tuleb nüüd harjuda.
Miks ma sellest siin kirjutan?
Diabeedi diagnoosiga sain ka ravimi, mida pean võtma ilmselt elu lõpuni. See ei ravi diabeeti, vaid aitab mu keha insuliiniresistentsust petta. Ma olen oma keha veresuhkru taluvuse maiustamisega pekki keeranud ja ravim peaks aitama seda paremini kontrollida. Ma ei süsti ja loodetavasti ei jõuagi kunagi selleni.
Diabeediravim + AD aitavad mul teha paremaid toiduvalikuid, sest veresuhkur on stabiilne päeva lõikes, emotsioonid ei tralli üles-alla ja ma ei tunne vajadust haarata kiiret suhkrupommi (šokolaad, jäätis, küpsis jne) ka kõige keerulisemates olukordades. Ma planeerin enda söögikorrad päev-paar ette, söön kindlas ajaaknas ja ainult kindlaid toite.
Toit ja toitumine on nüüd töö. Ei ole loomulik osa minu igapäevaelust, see on ülesanne. Sellel on kindlad reeglid, toimumise aeg ja koht. Seltskonnaüritused ei ole söömise üritused. Pereüritused ei ole söömise üritused. Paarisuhte tegelused ei ole söömise üritused. Toit on täiesti eraldi seisev teema. Ma söön ainult kodus, ainult teatud ajal ja ainult teatud toite.
Olen diagnoosi saamise järel päris palju materjali läbi töötanud seoses tasahaaval hiiliva 2. tüübi diabeediga, lugenud-vaadanud sadu artikleid ja videoid. See on andnud mulle päris palju mõtlemisainet. Teised keskealised paksud naised on paljud ilmselt minule sarnases mustris – teha ja tõestada väljaspool ennast on nii palju, et pole aegagi mõelda, miks ma teen selliseid toiduvalikuid nagu ma teen. Miks ma tunnen ennast vahel nagu kakatükk ja miks mu emotsioonid ei ole hästi kontrollitavad. Miks mu keha mind vahel alatult alt veab ja miks ma ei suuda vahel hommikuti voodist välja tulla. Miks ma ei tunne ennast niisama vitaalsena nagu Anu Saagim. Miks mu dieediponnistused alati feilivad ja miks ma tunnen end pärast kapsasupinädalat veel halvemini kui enne. Ainuke asi, mis praegusel hetkel pakse keskealisi naisi veel “virgutab”, on LCHF-toitumine. See lausa vaimustab neid. Ja see on täiesti loogiline – sest on seotud veresuhkru kontrolliga.
Sellepärast mina ei imesta kui paks keskealine naine saab enda perearstilt diabeediravimi süstimiseks ja seda tarvitades kaalu langetab. Sest see on ju nii loogiline! Iseseisvalt veresuhkrut kontrollida on väga keeruline. See on töö, nagu ma juba mainisin.
Ei ole tarvis mõnitada või hurjutada pakse. Paksud teavad ise ka, et nad on paksud. Aga nad on veel palju muudki peale oma pekise keha. Nad on naised, kes on suurepärased kolleegid, emad, õed, tütred, abikaasad. Nad tulevad iga päev kodust välja enda paksu kerega ja teevad imesid. Ja samal ajal hävitavad enda vaimset tervist, sest viha ja põlgus enda füüsilise keha vastu on valus kaasas kanda.
Olen omaenda valikute, laiskuse ja hegemoonia tagajärjel invaliid. See ei muutu. Olen samal pulgal end vigaseks joonud alkohoolikuga. Aga ma pean sellest hoolimata edasi elama, siit edasi minema. See on minu teekond ja see saab olema käänuline. Ei ole tarvis mulle seda veel keerulisemaks teha mind mõnitades või halvustades. Ei pea mõistma, aga võiks.
