Sinnani ta mõtleb milline eriline imeloom ta on, kõigist parem ja erilisem.
Me kõik oleme erilised imeloomad, peamegi olema! Tõesti peangi end väga eriliseks ja imeliseks, sest see on see, mis innustab mind elus olema ja mitte endale kätt külge panema. Minu elus olemisel on eesmärk ja on põhjus, ma ei ole siin juhuslikult või kogemata.
Aga minu kehakaal ei defineeri mind. Minu ülekaalu põhjused ei ole tegelikult olulised, sest kuigi paksud tunduvad ühtmoodi paksud (loe: laisad ja õgardid), siis põhjused on täiesti individuaalsed. Enamasti on need seotud erinevate hormoonide tasakaalutusega, mis omakorda põhjustavad erinevaid vaimseid häireid (aga ka kehalisi) ja mis erinevatel inimestel lõppevadki erinevate tüsistustega.
Paljud elavadki kuskile maale ära nii, et teevad mõned ettevaatlikud katsed saada professionaalset abi (endokrinoloogid, dieediõed, psühhiaatrid), aga et tegemist on väga intiimse ja isikliku probleemiga (millega käib kaasas ka häbi -ja alaväärsustunne), siis jätavad plaani esimese-teise tõrke peale katki.
Kui minul algasid probleemid hormoonide tasakaalutusega, siis keskendusin eelkõige järgmisele rasedusele, mis ei tulnud ja ei tulnud. Sain abi just sellele probleemile, mitte üldisele. Sain nö vägisi (hormoonpreparaatidega) järgmise lapse ja siis jälle taandus alusprobleemile lahenduse otsimine pakilisemat laadi probleemide lahendamisele. Jne.
Kahjuks ei toimi meie meditsiinisüsteem orkestrina, kõik tahavad olla solistid. Ja nii ei teki harmooniat, ei patsiendile, ei meditisiinitöötajale.
Pidin tõesti ootama diagnoosi, et alustada ise endale abi otsimisega. Õnneks-õnneks ei ole ma saanud diabeeditüsistusi, saime õigel ajal sabast kinni. Aga see diagnoos avas mu silmad – sest olin enda hormoonide tasakaalutust pidanud alati ENDA probleemiks. Et mina teen midagi valesti, mina ei saa hakkama. Mis omakorda on põhjustanud veel suurema häbi -ja alaväärsustunde. Mis on põhjustanud veel suurema tasakaalutuse. Nii on paljudel ja see ei ole tõesti koht, kus kedagi mõnitada.