Sa ei vasta, sest sul ei ole pikaajalist plaani. Ja selles ongi viga. Lühiajalised ekstreemsed tõmblused kaalu alandamisel ei ole jätkusuutlikud. Aga minu pärast lase edasi, kui sa sellest aru ei saa. Su suhtumine on nii nõme, et ei olegi mingit soovi sinusugustele ülbikutele head nõu anda.
Mhmh, sa oled väga tark. Ja alkohoolikutele saame öelda, et ära joo ja narkomaanidele, et ära süsti. Ja paksud pole viitsinud toitumise mõnda põhitõde endale selgeks teha. Kui sa “tark” elust ja asjadest midagi ei tea, siis ole parem vait, paistad targem välja ka (ja vähem kuri, mine võta kerge eine, äkki leebud väheke).
Jajah, luuletage edasi, et paksudel on mingi “toidusõltuvus”. Jahu-junkied?
Toitumishäiretest oled kuulnud?
Ka võib toidust tekkida samasugune sõltuvus nagu alkost või narkost.
Algprobleem on enamasti psüühiline, näiteks maandatatakse ennast toiduga. Kõht võib olla täiesti täis, aga muudkui topid juurde ja ise nutad. Nagu sundkäitumine, kompulsiivne söömine. Selle raviks on ka vastavad terapeudid olemas.
Veel võib olla, et kaal ei lange mõne toiduaine talumatuse tõttu. Keha on kogu aeg põletikus ja protsessid sassis. Muidugi ei kehti see kaugeltki kõigi kohta, nad on vähemuses, aga nad on olemas. Ka võib ülesöömise põhjuseks olla glükoosivarude olematus maksas, maks nõuab glükoosi ja inimene tunneb, et peab sööma. Paraku maks rääkida ei oska ju. Ka need inimesed on vähemuses. Keha protsessid on keerulised.
Jah, enamik ülekaalulisi saab oma kaalu kontrolli alla a’la loobun nisutoodetest, magusast, teen fitlapi ja trenni, aga on neid kellel see on keerulisem.
Ma ei õigusta ülekaalu, aga toudusõltuvus on olemas.
Huvitav, et need sõltuvused on tekkinud viimase 10 aasta jooksul ja tänavapilt on nagu USA juba. Varem ei sattunud keegi kartulist ja lihast sõltuvusse. Äkki lõpetaks sõltuvust tekitava saasta söömis, hakkaks ise kokkama ja võtaks vahelduseks ise enda eest vastutuse, selle asemel, et jutustada, kui eriline ma olen?
Ma pole seletanud, et ma eriline oleks. Olen täitsa tavaline ja isegi mitte ülekaaluline, aga olen viimased 10 aastat selleks kõvasti pidanud nägema ja palju asja uurinud.
Varem ei lisatud touduainetesse ka sõltuvust tekitavaid ained ega tohutult säilitusaineid. Põhiline rasvumise probleem algaski siis, kui Eesti iseseisvus ja kõike hakkas vabalt saada olema, millest varem polnud kuuldudki. Geneetiliselt muundatud toiduained keerasid nii mõndagi tuksi ja ju siis avalduvad nüüd järgnevatel põlvkondadel.
Olen nõukaajast pärit ja ka siis oli piisavalt ülekaalulisi, küll mitte noorte hulgas väga palju, aga neid oli siiski.
Mis puutub sellesse, et keegi siis toidusõltuvusse ei sattunud, ei päde. Siis polnud paljusid asju, mis tänapäeval diagnoosida osatakse. Näiteks ATH diagnoosiga laps oli lihtslt huligaan ja saadeti eriinternaatkooli ja neid koole oli päris mitu.
Olid küll aga täiesti olemas anoreksia ja buliimia.
Kooli ajal elasin internaadis, kõigil oli ühesugune toit, süüa saime 3x päeva+oode, aga mõni oli ikka ülekaaluline ja on seda praeguseni. Saasta 80ndatel veel ei olnud, et selle süüks ajada ja poodi meie maakooli lähedal polnud.
Erandeid on, lepi sellega.
Aga sellega olen ma igati nõus, et ise tuleb kokata ja teha seda nullist peale, mitte kasutada poolfabrikaate või süüa valmistoitu, kuna pole täpselt teada, mis seal sees on. See suhkru ja rasva kogus on mõnes tootes ikka väga suur. Saad sellest maitseelamuse ja oledki orgi otsas.
Enda tehtud toidu puhul tuleb aga jälgida kibdlasti koguseid ja seda, et kõik vajalikud ained olemas oleks, siis ei hakka keha midagi puuduvat juurde nõudma, mis aga näljana väljendub ja kui ei tea, nida puudu on lihtsalt sööd, aga keha nõuab ikka puuduvat ja sööd aga jälle, kuid mitte õiget asja ning oledki õgimise nõiaringis.
Saledal on hea tänitada ja näpuga näidata. Aga ära mõista teist kunagi hukka, kui ei ole olnud tema kingades.
Igaks juhuks korra veel, et mina ei ole ülekaaluline, aga pean väga väga jälgima toidu koguseid ja aeg-ajalt maksa glükoosiga varustama, muidu läheb asi käest ära. Olen 50+ ja nüüdseks tunnen oma keha väga hästi.