Esileht Ilu ja tervis Ozempic süstid kaalulangetuseks

Näitan 30 postitust - vahemik 241 kuni 270 (kokku 275 )

Teema: Ozempic süstid kaalulangetuseks

Postitas:
Kägu

Sa ei vasta, sest sul ei ole pikaajalist plaani. Ja selles ongi viga. Lühiajalised ekstreemsed tõmblused kaalu alandamisel ei ole jätkusuutlikud. Aga minu pärast lase edasi, kui sa sellest aru ei saa. Su suhtumine on nii nõme, et ei olegi mingit soovi sinusugustele ülbikutele head nõu anda.

Mhmh, sa oled väga tark. Ja alkohoolikutele saame öelda, et ära joo ja narkomaanidele, et ära süsti. Ja paksud pole viitsinud toitumise mõnda põhitõde endale selgeks teha. Kui sa “tark” elust ja asjadest midagi ei tea, siis ole parem vait, paistad targem välja ka (ja vähem kuri, mine võta kerge eine, äkki leebud väheke).

Jajah, luuletage edasi, et paksudel on mingi “toidusõltuvus”. Jahu-junkied?

Toitumishäiretest oled kuulnud?

Ka võib toidust tekkida samasugune sõltuvus nagu alkost või narkost.

Algprobleem on enamasti psüühiline, näiteks maandatatakse ennast toiduga. Kõht võib olla täiesti täis, aga muudkui topid juurde ja ise nutad. Nagu sundkäitumine, kompulsiivne söömine. Selle raviks on ka vastavad terapeudid olemas.

Veel võib olla, et kaal ei lange mõne toiduaine talumatuse tõttu. Keha on kogu aeg põletikus ja protsessid sassis. Muidugi ei kehti see kaugeltki kõigi kohta, nad on vähemuses, aga nad on olemas. Ka võib ülesöömise põhjuseks olla glükoosivarude olematus maksas, maks nõuab glükoosi ja inimene tunneb, et peab sööma. Paraku maks rääkida ei oska ju. Ka need inimesed on vähemuses. Keha protsessid on keerulised.

Jah, enamik ülekaalulisi saab oma kaalu kontrolli alla a’la loobun nisutoodetest, magusast, teen fitlapi ja trenni, aga on neid kellel see on keerulisem.

Ma ei õigusta ülekaalu, aga toudusõltuvus on olemas.

Huvitav, et need sõltuvused on tekkinud viimase 10 aasta jooksul ja tänavapilt on nagu USA juba. Varem ei sattunud keegi kartulist ja lihast sõltuvusse. Äkki lõpetaks sõltuvust tekitava saasta söömis, hakkaks ise kokkama ja võtaks vahelduseks ise enda eest vastutuse, selle asemel, et jutustada, kui eriline ma olen?

Kus maailmas sa elad? Mina mäletan enda lapsepõlvest juba, et paksukesed olid täiesti tavaline vaatepilt sh täiesti rasvunud. Laste seas oli neid küll vähem, aga täiskasvanute seas ei tehtud sellest isegi numbrit. Kooli puhvetimüüja oli selline 150kg naine, seal müüdi ainult rämpsu ja eriliseks hitiks olid 1eek maksvad rasva sees friteeritud moosi- ja lihapirukad; kohalik poemüüja oli rasvunud, perearst oli paks, kõik onu Heinod käisid suurte õllekõhtudega nii et naba paistis särgi vahelt jne. Ja see oli 25a tagasi. Tol ajal ei pööratud rahvatervisele sellist tähelepanu nagu praegu, inimesed polnud nii teadlikud, neid vist väga ei huvitanud ka. Põhiline toit oli ikka kartul ja liha, kui keegi oleks rohelise salati lauale pannud, oleks teda kui tulnukat vaadatud ja küsitud kus toit on 🙂 Seda pandi sašlõki kõrvale, aga siis oli see ka hapukoorega tehtud. Mäletan, et mu vanaemal oli ka südamehaigus ja väike ülekaal, aga toitumise tähtsusest selle juures ei mainitud poole sõnagagi. Kuna ise hakkasin toitumise kohta suhteliselt noores eas huvi tundma, andsin talle ise soovitusi, aga vanainimese kombeid enam ei muuda.

+6
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa ei vasta, sest sul ei ole pikaajalist plaani. Ja selles ongi viga. Lühiajalised ekstreemsed tõmblused kaalu alandamisel ei ole jätkusuutlikud. Aga minu pärast lase edasi, kui sa sellest aru ei saa. Su suhtumine on nii nõme, et ei olegi mingit soovi sinusugustele ülbikutele head nõu anda.

Mhmh, sa oled väga tark. Ja alkohoolikutele saame öelda, et ära joo ja narkomaanidele, et ära süsti. Ja paksud pole viitsinud toitumise mõnda põhitõde endale selgeks teha. Kui sa “tark” elust ja asjadest midagi ei tea, siis ole parem vait, paistad targem välja ka (ja vähem kuri, mine võta kerge eine, äkki leebud väheke).

Jajah, luuletage edasi, et paksudel on mingi “toidusõltuvus”. Jahu-junkied?

Toitumishäiretest oled kuulnud?

Ka võib toidust tekkida samasugune sõltuvus nagu alkost või narkost.

Algprobleem on enamasti psüühiline, näiteks maandatatakse ennast toiduga. Kõht võib olla täiesti täis, aga muudkui topid juurde ja ise nutad. Nagu sundkäitumine, kompulsiivne söömine. Selle raviks on ka vastavad terapeudid olemas.

Veel võib olla, et kaal ei lange mõne toiduaine talumatuse tõttu. Keha on kogu aeg põletikus ja protsessid sassis. Muidugi ei kehti see kaugeltki kõigi kohta, nad on vähemuses, aga nad on olemas. Ka võib ülesöömise põhjuseks olla glükoosivarude olematus maksas, maks nõuab glükoosi ja inimene tunneb, et peab sööma. Paraku maks rääkida ei oska ju. Ka need inimesed on vähemuses. Keha protsessid on keerulised.

Jah, enamik ülekaalulisi saab oma kaalu kontrolli alla a’la loobun nisutoodetest, magusast, teen fitlapi ja trenni, aga on neid kellel see on keerulisem.

Ma ei õigusta ülekaalu, aga toudusõltuvus on olemas.

Huvitav, et need sõltuvused on tekkinud viimase 10 aasta jooksul ja tänavapilt on nagu USA juba. Varem ei sattunud keegi kartulist ja lihast sõltuvusse. Äkki lõpetaks sõltuvust tekitava saasta söömis, hakkaks ise kokkama ja võtaks vahelduseks ise enda eest vastutuse, selle asemel, et jutustada, kui eriline ma olen?

Kus maailmas sa elad? Mina mäletan enda lapsepõlvest juba, et paksukesed olid täiesti tavaline vaatepilt sh täiesti rasvunud. Laste seas oli neid küll vähem, aga täiskasvanute seas ei tehtud sellest isegi numbrit. Kooli puhvetimüüja oli selline 150kg naine, seal müüdi ainult rämpsu ja eriliseks hitiks olid 1eek maksvad rasva sees friteeritud moosi- ja lihapirukad; kohalik poemüüja oli rasvunud, perearst oli paks, kõik onu Heinod käisid suurte õllekõhtudega nii et naba paistis särgi vahelt jne. Ja see oli 25a tagasi. Tol ajal ei pööratud rahvatervisele sellist tähelepanu nagu praegu, inimesed polnud nii teadlikud, neid vist väga ei huvitanud ka. Põhiline toit oli ikka kartul ja liha, kui keegi oleks rohelise salati lauale pannud, oleks teda kui tulnukat vaadatud ja küsitud kus toit on 🙂 Seda pandi sašlõki kõrvale, aga siis oli see ka hapukoorega tehtud. Mäletan, et mu vanaemal oli ka südamehaigus ja väike ülekaal, aga toitumise tähtsusest selle juures ei mainitud poole sõnagagi. Kuna ise hakkasin toitumise kohta suhteliselt noores eas huvi tundma, andsin talle ise soovitusi, aga vanainimese kombeid enam ei muuda.

Mul tekib küsimus, kus maailmas sa ise elad, kui sa päriselt arvadki, et meil oli 25 aastat tagasi rahva rasvumisega sama seis nagu täna.

+7
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul tekib küsimus, kus maailmas sa ise elad, kui sa päriselt arvadki, et meil oli 25 aastat tagasi rahva rasvumisega sama seis nagu täna.

Noored ja lapsed olid siis saledamad, aga nelikümmend pluss rahvas mitte, pigem vastupidi. Pakse oli ikka piisavalt.

+7
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul tekib küsimus, kus maailmas sa ise elad, kui sa päriselt arvadki, et meil oli 25 aastat tagasi rahva rasvumisega sama seis nagu täna.

Noored ja lapsed olid siis saledamad, aga nelikümmend pluss rahvas mitte, pigem vastupidi. Pakse oli ikka piisavalt.

Mul on nii meeles, kuidas ema rääkis ühest tuttavast, kes oli palju kaalu kaotanud. Ta ei saanud selle vajadusest aru, sest tegemist oli, ema sõnade järgi, TAVALISE 46 numbrit kandva naisega. Mu mälu ütleb ka, et keskealised ja vanemad olid ikka kopsakamad küll ja ma ei mäleta mingit näpuga näitamist nende suunas. Räägin u 30-45 aasta tagusest ajast.

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul tekib küsimus, kus maailmas sa ise elad, kui sa päriselt arvadki, et meil oli 25 aastat tagasi rahva rasvumisega sama seis nagu täna.

Noored ja lapsed olid siis saledamad, aga nelikümmend pluss rahvas mitte, pigem vastupidi. Pakse oli ikka piisavalt.

Mul on nii meeles, kuidas ema rääkis ühest tuttavast, kes oli palju kaalu kaotanud. Ta ei saanud selle vajadusest aru, sest tegemist oli, ema sõnade järgi, TAVALISE 46 numbrit kandva naisega. Mu mälu ütleb ka, et keskealised ja vanemad olid ikka kopsakamad küll ja ma ei mäleta mingit näpuga näitamist nende suunas. Räägin u 30-45 aasta tagusest ajast.

Ma juhiks tähelepanu, et 40 aastat tagasi ei kasutatud siin sama mõõdustikku, nagu praegu EU suurused on, kohe kindlasti mitte. Tollane 46 polnud kindlasti tänapäevane 46.
Paraku ütleb kogutud statistika, et inimesed on praegu ülekaalulisemad kui olid nõuka-ajal, eriti drastiliselt väljendub see noorte ja laste hulgas, kuid ka keskealised ja vanemad inimesed on (veel) paksemad, kui olid vanasti. Tõenäoliselt tundusid 40 aastat tagasi need, keda me tänapäeval nimetaksime “veidi suuremateks” või “pisut trullakateks”, hoopis tüsedamana, sest võrdlusalus oli teine. Ja need, keda tollal paksukeseks peti, tunduksid täna täiesti tavalised normaalsed kehapositiivsed inimesed.

Väike ülekaal aga tegelikult ju otsest terviseriski endast ei kujutagi, seega oli see eelnev jutt täiesti hinnanguvaba minu poolt ja lihtsalt juhtimaks tähelepanu, et ehkki lapsena võis oma piiratud isiklike kontaktide põhjal otsustades teisiti tunduda, siis üldsuunana siiski läheme nii siin Eestis, kui minnakse mujal maailmas, üha paksemaks. Ja tõenäoliselt me harjume (nii visuaalselt kui füsioloogiliselt) sellega või õpime seda terviseriski kompenseerima kuidagi (meditsiini toel) ja vaevalt, et inimkond tervikuna selle tõttu hukka saab, kindlasti kohaneme liigina, oleme ju superkohanejad.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma juhiks tähelepanu, et 40 aastat tagasi ei kasutatud siin sama mõõdustikku, nagu praegu EU suurused on, kohe kindlasti mitte. Tollane 46 polnud kindlasti tänapäevane 46. Paraku ütleb kogutud statistika, et inimesed on praegu ülekaalulisemad kui olid nõuka-ajal, eriti drastiliselt väljendub see noorte ja laste hulgas, kuid ka keskealised ja vanemad inimesed on (veel) paksemad, kui olid vanasti. Tõenäoliselt tundusid 40 aastat tagasi need, keda me tänapäeval nimetaksime “veidi suuremateks” või “pisut trullakateks”, hoopis tüsedamana, sest võrdlusalus oli teine. Ja need, keda tollal paksukeseks peti, tunduksid täna täiesti tavalised normaalsed kehapositiivsed inimesed.

See on muidugi tõsi, aga ega siis oli asi pigem teistpidi üle võlli. Mina olin noorena 170 pikkuse juures 55 kg ja kogu aeg näljutasin, sest arvasin, et olen liiga paks. Sealt ajast on pärit mõne siiani propageeritud arvamus, et sale naine on ikka pikkus miinus 20, siis oli selline arusaam. Ja see 5 kg oli mul alati üle. Ma ei nimetaks seda normaalseks. Päris trullasid narriti ja kiusati muidugi ikka mõnuga, mõni nüüdseks keskealine tädi laseb samas vaimus edasi, nagu siinsetes teemadeski alailma näha.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tollane 46 polnud kindlasti tänapäevane 46.

See oli tänapäevane 42, mis ka just udusule mõõtu välja ei anna. 35 pluss naised olid ikka päris kopsakad ja see oli okei, sest tubli pereema ei pidanudki mingi gasell olema.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul tekib küsimus, kus maailmas sa ise elad, kui sa päriselt arvadki, et meil oli 25 aastat tagasi rahva rasvumisega sama seis nagu täna.

Noored ja lapsed olid siis saledamad, aga nelikümmend pluss rahvas mitte, pigem vastupidi. Pakse oli ikka piisavalt.

Mul on nii meeles, kuidas ema rääkis ühest tuttavast, kes oli palju kaalu kaotanud. Ta ei saanud selle vajadusest aru, sest tegemist oli, ema sõnade järgi, TAVALISE 46 numbrit kandva naisega. Mu mälu ütleb ka, et keskealised ja vanemad olid ikka kopsakamad küll ja ma ei mäleta mingit näpuga näitamist nende suunas. Räägin u 30-45 aasta tagusest ajast.

30-45 aastat tagasi tähendas suurus 46 midagi muud kui täna

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tollane 46 polnud kindlasti tänapäevane 46.

See oli tänapäevane 42, mis ka just udusule mõõtu välja ei anna. 35 pluss naised olid ikka päris kopsakad ja see oli okei, sest tubli pereema ei pidanudki mingi gasell olema.

Ei ole udusule mõõtu, aga ka mitte ju haiglaselt paks. Tõenäoliselt kerges ülekaalus. Mis haakub igati kommentaatori autori ema märkusega, et “tavaline suuruses 46 (42) naine, mis häda tal alla võtta niiväga”.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole udusule mõõtu, aga ka mitte ju haiglaselt paks. Tõenäoliselt kerges ülekaalus.

Sellised on ju suuremalt jaolt ka need tänapäeva paksud. 170 cm pikad ja 70-80 kg rasked. Täpselt selliseid siin hirmsaks vaalaks nimetatakse. Sellised olidki ka nõukaajal keskmised keskealised naised. Haiglaselt pakse on vähe nüüd ja oli ka siis. Ainuke vahe oli see, et noor tüdruk pidi siis olema nagu Kate Moss, ehk siis alakaalus.

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oh, ikka 48 numbri naine ütles ema ja ma tean, et siis olid teised suurused. Aga isegi tänapäeva 44 pole mingi vaal ju ometi.
Sel ajal peeti normiks kaal – 110.
170/60 oli normaalne ja seega ka ülekaalulisi ju vähem.
Sel ajal polnud jõusaale ja rühmatrenne ju, et ennast vormis hoida ning inimeste eluiga oli ka lühem. Ülekaalulisi oli keskealiste hulgas ikka palju küll. Mõtlen moment meie kooli õpetajate ja hiljem oma töokaaslaste peale. Tugev enamus oli tänapäevane 44-48.
Aga lapsed ja noored olid saledad enamuses jälle. Oldi palju õues, liiguti palju jalgsi.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga isegi tänapäeva 44 pole mingi vaal ju ometi.

? Tänane 44 on ikka vaal mis vaal.

+2
-11
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

No mina olin paks beebi ja hiljem paks laps. Sündinud 1975. Ja minu ema üritas küll minuga igasugu dieete läbi viia. Aga tulemust ei olnud. Klassis oli meil 4 ülekaalulist tüdrukut ja vist 3 ülekaalus poissi.

Ema sõbrantsil oli vägagi füüsiline töö aga tema kaalus ikka üle 100 kg.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No mina olin paks beebi ja hiljem paks laps. Sündinud 1975. Ja minu ema üritas küll minuga igasugu dieete läbi viia. Aga tulemust ei olnud. Klassis oli meil 4 ülekaalulist tüdrukut ja vist 3 ülekaalus poissi. Ema sõbrantsil oli vägagi füüsiline töö aga tema kaalus ikka üle 100 kg.

Mina mäletan ka, et neid pakse ei olnud vähe. Mu enda ema kaalus ka 90 kg, eluaeg oli dieedil ja üritas aeg-ajalt näljutada, aga tulemust oli vähe. Kui nüüd mõtlen, siis enamus meie kooli õpetajatest olid paksud, mõni lausa ülipaks, nii 120-130 kg. Selliseid ma isegi ei tea tänapäeval oma tutvusringkonnast mitte ühtki. Ma muidugi elasin maal, äkki linnas oli parem lugu.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

No mina olin paks beebi ja hiljem paks laps. Sündinud 1975. Ja minu ema üritas küll minuga igasugu dieete läbi viia. Aga tulemust ei olnud. Klassis oli meil 4 ülekaalulist tüdrukut ja vist 3 ülekaalus poissi. Ema sõbrantsil oli vägagi füüsiline töö aga tema kaalus ikka üle 100 kg.

Mina mäletan ka, et neid pakse ei olnud vähe. Mu enda ema kaalus ka 90 kg, eluaeg oli dieedil ja üritas aeg-ajalt näljutada, aga tulemust oli vähe. Kui nüüd mõtlen, siis enamus meie kooli õpetajatest olid paksud, mõni lausa ülipaks, nii 120-130 kg. Selliseid ma isegi ei tea tänapäeval oma tutvusringkonnast mitte ühtki. Ma muidugi elasin maal, äkki linnas oli parem lugu.

no ma olin Tallinnas  koolis. Nüüdses Gustavis.   Õpetajaidoli  kahigasuguseid. Pigemolid ülekaalus vanemad õpetajad. Poiste käsitööõpetaja aga nägi vähe nälginud välja, kuigi oli abielus.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No mina olin paks beebi ja hiljem paks laps. Sündinud 1975. Ja minu ema üritas küll minuga igasugu dieete läbi viia. Aga tulemust ei olnud. Klassis oli meil 4 ülekaalulist tüdrukut ja vist 3 ülekaalus poissi.

Tänapäeval on klassis vastavalt 3-4 normaalkaalulist.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

No mina olin paks beebi ja hiljem paks laps. Sündinud 1975. Ja minu ema üritas küll minuga igasugu dieete läbi viia. Aga tulemust ei olnud. Klassis oli meil 4 ülekaalulist tüdrukut ja vist 3 ülekaalus poissi.

Tänapäeval on klassis vastavalt 3-4 normaalkaalulist.

Mul on kolm kooliealist last ja kõigi kolme klassikaaslaste peale tuleb kokku neli ülekaalulist. Ei õpi ükski neist spordigümnaasiumis, vaid tavalistes Tallinna koolides. See peab mingi paksude erikool olema, kus 3-4 normaalkaalus last ainult klassis on, aga kuna selliseid meil pole, siis pigem ülim liialdus. Oma laste sõprade peale mõeldes tuleb ka vaid üks laps pähe, kes võib olla napilt ülekaalus, aga rohkem mitte.

Mis paarikümne aasta tagust aega puudutab, siis vanadel piltidel on näha, et 44-46 suurus tänapäeva mõistes on isegi hästi. Polnud üldse haruldane ka oluliselt suuremaid naisi kohata. Mehi ka. Minu geograafia õpetaja ülekaal oli näiteks nii suur, et geogr. klass liigutati esimesele korrusele. Ilusad ja vormis nägid üldse vist kaks õpetajat välja. Üks oli liiga kõhn ja kuri, tema võib kolmandaks lisada.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on väga tavapärane, et oma kitsa kogemuse (ja aja jooksul kahtlemata tuhmunud mälestuste) põhjal püütakse teha mingit tõsiväärtuslikku statistikat, tõestamaks oma väite õigsust. Vaatamata sellele, mis osale kägudest ajas tagasi vaadates tundub, on teaduslik, ametlikule statistikale tuginev fakt, et rahvastik on praegu ülekaalulisem kui oli 80ndatel-90ndatel ja see trend pole peatunud, vaid on süvenev (ehk siis muutume liigina jätkuvalt üha kogukamaks edasi).

Jah, väga pakse oli ka meie lapsepõlves ja mõned neist, oh õudu, töötasid puhvetis, garderoobis või õpetajana, aga enamik inimestest oli normaalkaalule lähemal kui nüüd. Lapsed olid märksa kõhnemad, sportlikumad ja liikuvamad kui praegu. Sellised “poolpehmed” lapsed, keda tänapäeval peame juba”paremate puudumisel” pigem enam-vähem normaalkaalulisteks, olidki tollal paksuks peetud, nad eristusid, sest enamik nende klassikaaslastest oli palju kõhnem kui praegu. Tänapäeval nad enam üldse niimoodi silma ei torkaks ja osa neist ei tunduks tõenäoliselt tänapäeva skaalal enam üldse paksud. Silm nimelt väga kiiresti harjub sellega, mis on, ja aju kohandab oma hinnanguskaalad sellele vastavalt ümber.

Eelnevale jutule vaatamata ei ole mingit põhjust suhtuda kergelt ülekaalulistesse inimestesse halvustavalt kui vastutustundetutesse, sest kerge ülekaal (kui see ei süvene) endast mingit erilist terviseriski ei kujuta ja esteetiline pool, noh, et kas on “ilus” või “kole”, on äärmiselt isiklik ja subjektiivne ega puutu kuidagi kõrvalseisjatesse.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

On üks ütlus. Vale, suur vale ja statistika 🙂

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tänapäeval nad enam üldse niimoodi silma ei torkaks ja osa neist ei tunduks tõenäoliselt tänapäeva skaalal enam üldse paksud. Silm nimelt väga kiiresti harjub sellega, mis on, ja aju kohandab oma hinnanguskaalad sellele vastavalt ümber.

Nii on tõesti. Tajusin seda väga teravalt kui ühega oma lastest kliinikumi pediaatri vastuvõtule läksime ja arst hakkas rääkima, et kui kõhn mu laps ikka on. Olin üllatunud (kuna üks mu lastest oli tõesti alakaalu piirimail – kord siin-, kord sealpool) ja seepeale kaalus-mõõtis lapse ära ja leidis graafiku põhjal, et kaalu-kasvu suhe on 50% peal ehk täiesti keskmine. Arst tundus isegi üllatunud olevat.

Noorim laps oli mul kooli minnes 75% peal ehk siis pigem paksemapoolne, visuaalselt aga üks kõhnemaid. Praegu on kahjuks veel kosunud (ma pakuks küll, et ülekaalus), omaealiste seas tundub aga üsna keskmine.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on kolm kooliealist last ja kõigi kolme klassikaaslaste peale tuleb kokku neli ülekaalulist. Ei õpi ükski neist spordigümnaasiumis, vaid tavalistes Tallinna koolides. See peab mingi paksude erikool olema, kus 3-4 normaalkaalus last ainult klassis on, aga kuna selliseid meil pole, siis pigem ülim liialdus. Oma laste sõprade peale mõeldes tuleb ka vaid üks laps pähe, kes võib olla napilt ülekaalus, aga rohkem mitte.

Eks siin võib ka subjektiivne arusaam saledusest ja ülekaalust olla. Nii on meeles, kuidas keegi kunagi perekoolis ütles, et tema teismeline tütar on kui piibuork. Pidada nii kõhn olema, et lausa ime, et üldse elus püsib.  Ribikondid paistavad välja. Parameetriteks nimetas 170/75, mis teismelise kohta ei sa kuidagi olla liiga kõhn.

Isiklikult märkasin tänapäeva laste ülekaalulisust ka just mingil oma laste koolil peol. Lapsed seisid laval rivis. Ja normaalkaalulisi oli selges vähemuses. Siis lausa ehmusin, et mis ometi juhtunud on. Selge, et “kartulilkrõpsu ja hamburgeri põlvkond” on peale kasvanud. Varem polnud nagu üldse mõelnud selle peale.

Mu enda sünniaasta on 1970. Ja on õnn, et meie lapsepõlves ei teadnud keegi midagi sellistest krõpsudest ja burksist.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu enda sünniaasta on 1970. Ja on õnn, et meie lapsepõlves ei teadnud keegi midagi sellistest krõpsudest ja burksist.

No samas ma ei ütleks, et see seitsmekümnendate põlvkond nüüd üliõnnelik oleks või väga hea tervisega. Ise töötan teismelistega ja nad tunduvad igatahes rõõmsamad kui minu ajal teismelised olid. Komplekse on vähem. Ise näljutasin end kogu teismeliseea, sest alati tundusin endale liiga paks. Ja nüüd siitki ju näeb, kui kibestunud mutid nendest seitsmekümnedatel sündinud tüdrukutest saanud on, küll jääb neile ette teiste kaal, jalad, lapsed mida iganes.

+5
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis paarikümne aasta tagust aega puudutab, siis vanadel piltidel on näha, et 44-46 suurus tänapäeva mõistes on isegi hästi. Polnud üldse haruldane ka oluliselt suuremaid naisi kohata. Mehi ka. Minu geograafia õpetaja ülekaal oli näiteks nii suur, et geogr. klass liigutati esimesele korrusele. Ilusad ja vormis nägid üldse vist kaks õpetajat välja. Üks oli liiga kõhn ja kuri, tema võib kolmandaks lisada.

Vene ajal olid keskealised naised tõesti ülekaalulised. Pigem võiks öelda, et mammid. Sporti tegid pigem sportlased. Regulaarset rahvasporti või tervisesporti naljalt ei tehtud. Sellist enese eest hoolitsemist – trenn, enda vormis hoidmine ei olnud. Enese eest hoolitsemine piirdus naistel sellega, et tehti keemilised lokid pähe ja värviti huuled ja silmad.

Pensionile said naised 55-aastaselt. Ja selleks ajaks oli naine just kui vana. Mõnel rätik peas, lõua alt kinni seotud.

Päris rasvunud inimesi oli pigem vähe, aga teatav korpulentsus oli daamide seas pigem loomulik, mitte midagi sellist, mille vastu võidelda.

Samas, mõtlen, et tselluliiti oli vist vähem kui tänapäeva naistel.  Mina olen väga sale. Kintsud on ka saledad, aga tselluliiti paistab pisut välja. Olen märganud, et ka teistel muidu saledatel ja vormis naistel kipub tselluliiti olema. Vene aja normkaalulistel vist sellist asja eriti ei olnud.

+8
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

No samas ma ei ütleks, et see seitsmekümnendate põlvkond nüüd üliõnnelik oleks või väga hea tervisega. Ise töötan teismelistega ja nad tunduvad igatahes rõõmsamad kui minu ajal teismelised olid. Komplekse on vähem. Ise näljutasin end kogu teismeliseea, sest alati tundusin endale liiga paks. Ja nüüd siitki ju näeb, kui kibestunud mutid nendest seitsmekümnedatel sündinud tüdrukutest saanud on, küll jääb neile ette teiste kaal, jalad, lapsed mida iganes.

Teismelised ei olegi veel üldjuhul kibestunud. Aga küll nad jõuavad. Me ju ei tea, millised on tänased teismelised 50-aastaselt.  Vaevalt, et pealekasvav põlvkond on veatu iseloomuga ning et nad ei õelutse mitte kunagi tulevikus.

Näiteks koolikiusu on tänapäeval samamoodi nagu oli vene ajal.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Samas, mõtlen, et tselluliiti oli vist vähem kui tänapäeva naistel.

On küll jah. Mul on vähe tselluliiti, aga ka olen vaadanud, et noortel naistel on paljudel väga tselluliidised jalad ja tagumik. Ilmselt toit on tänapäeval teistsugune. Kui käisin USA-s, siis seal oli kohe päris hull lugu. Üks asi on ülekaalulisus, aga isegi normaalkaalulised olid laialivalguvad, tselluliiti täis ja mitte pringid, vaid kuidagi sellised pehmed. Endal oli mul ameeriklasest peika ja tema oli ka selline. Et ei taha nagu puudutada, sest näpp vajub sisse, selline vedel ja pehme ihu. Siin on inimesed ikka nagu pringimad, isegi kui on paksukesed.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Samas, mõtlen, et tselluliiti oli vist vähem kui tänapäeva naistel.

On küll jah. Mul on vähe tselluliiti, aga ka olen vaadanud, et noortel naistel on paljudel väga tselluliidised jalad ja tagumik. Ilmselt toit on tänapäeval teistsugune. Kui käisin USA-s, siis seal oli kohe päris hull lugu. Üks asi on ülekaalulisus, aga isegi normaalkaalulised olid laialivalguvad, tselluliiti täis ja mitte pringid, vaid kuidagi sellised pehmed. Endal oli mul ameeriklasest peika ja tema oli ka selline. Et ei taha nagu puudutada, sest näpp vajub sisse, selline vedel ja pehme ihu. Siin on inimesed ikka nagu pringimad, isegi kui on paksukesed.

Siin on ilmselt suur roll supertöödeldud toitudel (ERR peal oli ka hiljuti film sellest). Mul oli just nooremana tselluliit (kuigi olin sale), aga siis oli ka toitumine rohkem lappes. Kui küpsised, koogikesed, jäätis jms menüüst kadus, siis pole ka tõesti tselluliiti eriti enam, kuigi vanus tugevas keskeas.

Vene ajale mõeldes, siis nt naisõpetajatest olid meie koolis tänapäeva mõistes saledad tõesti vaid kehalise ja matemaatika õpetajad. Viimased siiski ilmselt seetõttu, et peale koolipäeva andsid nad erinevaid tantsutunde jms 🙂

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja nüüd siitki ju näeb, kui kibestunud mutid nendest seitsmekümnedatel sündinud tüdrukutest saanud on, küll jääb neile ette teiste kaal, jalad, lapsed mida iganes.

Nii imelik kommentaar! Ei mõista suhtumist, et elevant on toas, aga teeme nägu nagu seda seal ei ole.

Arvad tõsiselt, et kui probleemi ignoreerida või koguni eitada, siis seda ei ole olemas? Et ärme ütle asju, mis on valesti, kõva häälega välja – siis me oleme head inimesed?

Keegi ei olegi ju ühtegi last personaalselt kommenteerinud. Jutt käib üldmuljest, suurest pildist, mitte ei mõnitata siin kedagi konkreetset isikut. Seega, täiesti arusaamatu viide kibestumisele ja õelusele

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seega, täiesti arusaamatu viide kibestumisele ja õelusele

See ei puuduta ainult laste kehakaalu kommenteerimist, vaid üleüldist vingumist, millest ei ole vähimatki kasu. Lisaks toimub see tihtipeale selles võtmes, et küll mina olen tubli, aga teised kõik nõmedad. Siin teemastki on seda tunda. Algas ju ühe viiekümnendates tädikese õelutsemisega teemaalgataja pihta, kes ennast siin pidevalt upitab, kuidas ta on eluaeg olnud sale, kuigi on samal ajal ka depressioonis ja ärevuses. Igas paksuteemas on seesama õelutseja platsis ja ta pole ainuke.

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kusjuures see tselluliidi teema on küll jah. Juba väikestel lasteaialastel on see. Saledatel. Töötan lasteaias ja näen. Enda laste pealt samuti näinud. Samuti enda sugulaste laste pealt. 3-4a juba tuleb. Laps täesti kriips, aga pepu peal kobrutab. Ise olin noorena 172/58kg , +/- paar kg ja isegi kui tagumiku sisse tõmbasin polnud ühtki märki tselluliidist. See tekkis oluliselt hiljem. See jah ilmselt sellest, et toidu kvaliteet muutunud.

Olen see Kägu, kelle laste klassides ja sõprade hulgas pole ülekaalulisi lapsi peaaegu üldse. Selgitan, milline minu silmis ülekaaluline laps on. Kuna ma nende kaalu ei tea, siis saan vaid silmaga hinnata. Kui tundub, et neil saaks kusagilt niimoodi kinni võtta pekist, et see jääb sõrmede vahele, siis vajaks asi sekkumist. Sealjuures välja jätta istudes tekkiv väikene kõhunahk, kuna see tekib ka kõige alakaalulisemal. Olen selle õnge ise noorena läinud ja üritanud vabaneda suurest “pekist” mis mul kõhul, kuigi tegelikult mul püsti seistes olid kõhulihased veidi näha.
Üks asi veel mida tänapäeva noortel olen täheldanud, on see et tagumikud on suuremad neidudel. Minu nooruses oli kehaehitus veidi teine.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

3-4a juba tuleb. Laps täesti kriips, aga pepu peal kobrutab.

Päris haige lasteaiakasvataja, kelle arust on kolmeaastasel pepu peal tselluliit.

+1
-5
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 241 kuni 270 (kokku 275 )


Esileht Ilu ja tervis Ozempic süstid kaalulangetuseks