See on väga tavapärane, et oma kitsa kogemuse (ja aja jooksul kahtlemata tuhmunud mälestuste) põhjal püütakse teha mingit tõsiväärtuslikku statistikat, tõestamaks oma väite õigsust. Vaatamata sellele, mis osale kägudest ajas tagasi vaadates tundub, on teaduslik, ametlikule statistikale tuginev fakt, et rahvastik on praegu ülekaalulisem kui oli 80ndatel-90ndatel ja see trend pole peatunud, vaid on süvenev (ehk siis muutume liigina jätkuvalt üha kogukamaks edasi).
Jah, väga pakse oli ka meie lapsepõlves ja mõned neist, oh õudu, töötasid puhvetis, garderoobis või õpetajana, aga enamik inimestest oli normaalkaalule lähemal kui nüüd. Lapsed olid märksa kõhnemad, sportlikumad ja liikuvamad kui praegu. Sellised “poolpehmed” lapsed, keda tänapäeval peame juba”paremate puudumisel” pigem enam-vähem normaalkaalulisteks, olidki tollal paksuks peetud, nad eristusid, sest enamik nende klassikaaslastest oli palju kõhnem kui praegu. Tänapäeval nad enam üldse niimoodi silma ei torkaks ja osa neist ei tunduks tõenäoliselt tänapäeva skaalal enam üldse paksud. Silm nimelt väga kiiresti harjub sellega, mis on, ja aju kohandab oma hinnanguskaalad sellele vastavalt ümber.
Eelnevale jutule vaatamata ei ole mingit põhjust suhtuda kergelt ülekaalulistesse inimestesse halvustavalt kui vastutustundetutesse, sest kerge ülekaal (kui see ei süvene) endast mingit erilist terviseriski ei kujuta ja esteetiline pool, noh, et kas on “ilus” või “kole”, on äärmiselt isiklik ja subjektiivne ega puutu kuidagi kõrvalseisjatesse.