Ei tohi ju öelda, et õgis, peab ütlema, et ta sõi oma kalorinormi piires, aga ikkagi müstiliselt kaal kogunes. Tõsisemalt rääkides, uskumatu, kuidas inimesed viitsivad igasugu gruppidega liituda ja süstide ja ravimite eest maksta, ja ikka ei suuda endale põhitõdesid selgeks teha. Mõnda kommentaari olen näinud, kus inimene ütleb, et teab, et sõi liiga palju ja valesti ja tegeleb sellega, ülejäänud panevad kogu jõu eneseõigustamisse.
Mina olingi see, kes ütles, et enne sõi päev otsa ja korraga terve tordi ära. Mina olin ka see, kes ütles, et läbitud on kõik toitumiskavad, külastatud endokrinoloogi ja hulgaliselt toitumisnõustajaid.
Saa juba aru, et teadmine millestki ja võime seda ellu rakendada on kaks täiesti erinevat asja. Jah, ma tean, et sõin valesti. Jah, ma tean, et see hakkas tervisele. Ei, ma ei suutnud söömist omal jõul õiges kohas lõpetada. Jah, ma tean, et kui tabletid ära jätan, võib soov õgida tagasi tulla.
Ligi 40-se KMIga oli mul kolm reaalset valikut: a) bariaatriline operatsioon, b) semaglutiid, c) õgida end surnuks. Ma saan aru, et paljudele siin meeldiks, kui paksud viimase valiksid. Mina valisin semaglutiidi ja olen õnnelik ja rahul, et kilod kaovad. Ma olen täiesti nõus vajadusel seda elu lõpuni võtma, kui see mu aju mõjutab nii, et ma tänu sellele elus, terve ja normaalkaaluline olen ning ei õgi nagu loom. Köhi nüüd oma makrodest edasi, mul täiesti suva.