Kui kallid teie arvates võiks -peaks olema lapsele prilliraamid.Käisin täna prillipoes vaatamas ,laps 13 aastane ja müüja pakkus kohe raame mille hinnad olid alates 80 eurot,mulle tunduvad suht kallis pluss klaasid juurde,klaasid olid kaks tükki 155.-pluss siis raamid 80.-
Lapsel +4,5 ja +5,5 prillid.155 olid õhendatud klaasiga.
Kus Tartus saaks ok hinnaga prille lapsele.
Mul ühtki soodsamate raamide vihjet anda pole, aga tahtsin ise muljetada 13-aastase poisi prilliraamide ostmise kogemuse üle.
Olin ettenägelikult käinud selles poes juba eelmisel päeval, et teha selgeks, milline raamide valik seal on. Vaatasime abikaasaga just kenasid punase-mustakirjusid raame, kui müüja meie juurde müüma tõttas. Kui kuulis, et otsime raame poisslapsele, tegi märkuse, et raamid, mida just abikaasaga uudistasime, on tüdrukutele. Ütlesin talle naljatamisi, et meil pole sest midagi, meie otsime ilusaid raame ilusale lapsele ja see oli alles esimene riiul, mille juures seisatasime, küll jõuame kõik üle vaadata. Kuuldes, et me ei plaanigi sel korral midagi osta, lõikas ta vestluse kiiresti läbi ja ütles, et pole ju mõtet niisama uudistada, tulgu me ikka lapsega koos kui lapsele otsime. Pidasin seda märkust sel hetkel pigem praktiliseks vihjeks, et raiskame praegu lihtsalt enda aega,lapsega koos oleks asjal rohkem jumet. Mõistlik soovitus, muidugi.
Meil pole päris tavaline 13-aastane, autismi diagnoosi ei ole, aga päris pisikest peale on ta selline… omamoodi. Iseseisvalt ta peale arvutividinate ja mänguasjade ühtki ostu teinud ei ole, tal puudub muude praktilisemate asjade valimise vastu huvi ja vajadus. Prille ei ostnud me sel korral temaga esimest korda, see tähendab, et mul on varasematest kordadest kogemus, kuidas mu laps sellesse protsessi suhtub ja kui palju kaasa räägib.
Järgmisel päeval oli meil selles poes kõigepealt aeg optometristi juures. Kui optometrist oli enda töö lapsega poe tagaruumis ära teinud, suundusime lapsega koos uusi prilliraame valima. Viimaste ostmisest oli aasta möödunud, laps oli raamidest välja kasvanud ja selle aasta jooksul olin kuulnud lapsepoolseid kaebusi ja nurinat raamide puuduste kohta. Olin end selle teadmisega varustanud ja otsustanud, et vaatame/proovime seekord võimalikult rahulikult, välistame koheselt kõik raamid, mis vähimatki ebamugavust tõotavad ja maksku siis rohkem kui me tegelikult tahaks kulutada, kui vaid prillid ilusasti iga päev ees püsiksid.
Ja siis langes meie ilusa plaani peale prillipoe müüja tume vari. See oli seesama, kes meid eelmisel päeval hurjutas. Ta mäletas meid eelmisest päevast. Tõttas meist ette, blokeeris ligipääsu riiulitele enda kehaga ja hakkas lapse kätte suruma üht kallima otsa raami teise järel. Proovi seda, nüüd seda, kuidas meeldib? Laps vahtis ehmunult mulle otsa, hoidis peos sinna surutud raame ja ei teadnud, kuhu poole joosta. Püüdsin korduvalt müüjale seletada, et tema sekkumine on ebavajalik ja pigem segab meid, küll me ta üles leiame kui küsimusi tekib, kuid see ei takistanud müüjat jätkuvalt mind füüsiliselt eemale puksimast, et end lapsele lähemale suruda. Aina tänitas, et need on lapse prillid, las laps otsustab! Laps taganes, sattus veelgi enam segadusse ja ma nägin, et sellest poeskäigust on kujunemas katastroof. Kui olin juba kolm korda müüjale märkuse teinud, et mu laps ei vali endale ise raame, ta ei märka end isegi peeglist vaadata, ta tahab siit lihtsalt ruttu koju tagasi minna, siis neljanda korra jaoks mul enam närvi ei jätkunud. Röögatasin müüjale, et MINA ostan raamid ja MINA aitan oma lapsel neid valida, astugu eemale! Müüja maigutas veidi suud, soovides ilmselgelt midagi veel öelda, aga otsustas õnneks siiski taanduda. Minul oli vererõhk laes, laps oli segaduses ja abikaasa püüdis tulutult meid mõlemaid rahustada, et saaksime lõpuks ometi oma ostule keskenduda. Meil võttis oma 10 minutit, et end üldse uuesti enam-vähem käima saada, kogu proovimise ja ostuprotsess oli täiesti rikutud. Laps aina kiirustas mind, et lähme koju ja mina aina palusin, et ta leiaks veidi veel kannatust. Lõppes see käik meile 200-euroste raamidega (+klaasid), sest ei mul ega lapsel ei jätkunud enam jõudu, et rahulikult odavamate hulgast samaväärselt hästi istuvaid otsida. Valik oli poes suur, aga piirdusime vaid ühe riiuliga. See käik oli nii mokas kui mokas. Eks müüja saavutas enda eesmärgi – müüa võimalikult kallist kaupa – ent meie pere selles poes rohkem oste ei tee.
Poleks meil olnud optometristi aega selles poes, poleks meie lapse eriliste prilliklaaside tellimisaeg 10 päeva (ja kooli alguseni 2 nädalat), poleks me sinna jäänud. Lapse ette valmistamine järgmise poe jaoks oleks võtnud aega, eriti peale säärast kogemust. Sellest on nüüd 3 nädalat ja ma pole ikka veel üle saanud sellest vastikusest, mida ma tundsin enda vastu müüja peale karjudes ja piinlikkustundest enda lapse ja abikaasa ees. Ma ei tulnud enne seda kogemust selle pealegi, et niisugust müügitaktikat kasutatakse ja et see minus niisuguse külje välja toob.
Ebameeldiv kogemus muidugi, ma arvan, et sa võiks seda kogemust poe juhatajaga jagada, pole normaalne, et teenindajad on nagu saagi ootel kiskjad, eks nende palk sõltub sellest ja nad peavad tooteid valvama, aga see pole ok. Minu arvates väga tubli, et ennast kasvõi nii kehtestasid, vähemalt ei lasknud teenindustankil lõplikult üle sõita. Maailm on täis kummalisi inimesi, pole mõtet ärrituda, ainult imestada.
Sellist müüja poolset käitumist ma kliendina heaks ei kiida.
Kuid oma ülemuse käest saab ta ilmselt kiita ning tuuakse eeskujuks ka teistele. Üks ja see sama klient prille just iga päev ei osta. Ja selleks ajaks, kui tekib vajadus uusi prille osta, on müüja ammu kusagil mujal ja võib-olla pole enam seda poodigi. Nii et mis käes, see käes (pean silmas kliendi raha).
Ma arvestan laste prillidele alati 150-200 eurot. Hind pole õnneks viimastel aastatel tõusnud, aga vanema lapse miinus on nii suureks läinud, et on vaja korralikku õhendamist, nii et nüüd on valikus natuke kallimad variandid. Abikaasa prillid on tavaliselt 300 euro kanti.
Plastraamid on odavamad. Meie eelistame alati metallraame, aga need on kallimad. Metallraame saab parandada ja seda on meil teha tulnud. Lapsed lihtsalt ei oska niimoodi elada, et prill mõnikord kuhugi eest ei kuku või korralikku obadust ei saa.
Käime juba aastaid Eesti Optikus, sest seal on hea teenindus. Midagi peale pole seal poes kunagi surutud, on arvestatud eelistustega ja hinnaklassiga. Hinna osas ei teagi, võibolla saaks mujalt natuke odavamalt? Aga võibolla on mujal hoopis kallim? Kuigi kui niisama olen muudes prillipoodides käinud, tunduvad hinnad igal pool sarnased.
Sellist müüja poolset käitumist ma kliendina heaks ei kiida.
Kuid oma ülemuse käest saab ta ilmselt kiita ning tuuakse eeskujuks ka teistele. Üks ja see sama klient prille just iga päev ei osta. Ja selleks ajaks, kui tekib vajadus uusi prille osta, on müüja ammu kusagil mujal ja võib-olla pole enam seda poodigi. Nii et mis käes, see käes (pean silmas kliendi raha).
Kui peres on prillikandjaid rohkem, siis võib taoline käitumine terve rea potentsiaalseid kliente minema peletada. Meie näiteks ostame igal aastal vähemalt ühed prillid.
Minu arvates väga tubli, et ennast kasvõi nii kehtestasid, vähemalt ei lasknud teenindustankil lõplikult üle sõita
Minu arust lasi küll endast üle sõita, et ostis 200 eurot maksvad raamid, mida tegelikult ei soovinud osta.
Just ostsin oma 17-aastasele uued prillid, sest oli vanadest välja kasvanud. Kokku maksid tiba üle 300€, kusjuures klaasid rohkem kui raamid. Poisil olid eelnevalt RayBani plastraamid, mis olid rohkem kui 3 aastat igapäevases kasutuses (korra ka klaasid vahetatud). Oleks käinud veel, aga raamid jäid tiba väikseks lõpuks. RayBaniga on mul ainult head kogemused.
Aga kui võrdlen oma multifokaalsete prillidega, siis kõik muud prillihinnad tunduvad köki-möki.
Pereoptikal on näiteks mingid soodsamad paketid kindla firma raamidega koos ostes, kui tollest valikust midagi meeldib ja sobib, siis saab suht ok hinnaga.
Mu poeg sai esimesed prillid kümnekuuselt, hetkel on 14. Jah, prillid maksavadki praegu umbes 200 eurot. Teismelisega on keerulisem valida. Meil on mitu paari prille pärast ostmist ka seisma jäänud, sest kätte saades ei tundu need lapsele enam piisavalt ilusad või mugavad. Nii et mitusada eurot vastu taevast. Praegu käib viis aastat vanade ja ammu nõrgaks jäänud prillidega, sest aasta eest ostetud ei sobivat. Raam on väikseks jäänud ka. Metallraame pole siiani proovinud, aga nüüd vist tuleb vaatama hakata. Need kipuvad vist kõveraks minema.
Meil oli kogemus Tallinna lastepolikliinikus olevast prillipoest. Kaks last, mõlemad prillikandjad, mõlemal muutus nägemine lausa kuude jooksul, nii et juba 2,5 kuu möödudes tekkis vajadus uued prillid osta. Kuna eelmised raamid olid veel tugevad ja täiesti korralikud, palusime müüjat, et ostame seekord ainult uued prilliklaasid sinna sisse. Müüja aga ütles, et ei, te peate ostma uued raamid ka. Kui nõudsin põhjendust, siis ütles, et prilliraamid olla viltu. Palusin näidata, kust viltu, no vaatasin mis vaatasin, ei saanud küll midagi aru. Mul selline vaikne rahulik tüdruk ka.
Jäin endale kindlaks ja nõudsin ikkagi ainult klaaside vahetamist. Müüja hakkas ähvardama, et prillid pidavat ära lagunema selliste raamide sees. Mina ei kuulanud, sest tõesti polnud rahaga laiata. Lõpuks jäädi nõusse, vahetati klaasid. Klaasid istusid raamide sees ilusti, ei mingit muret.
