Mehega nüüdseks koos olnud 5 aastat. Suhte teisel aastal mees pettis mind. Otsustasime suhtega vaeva näha ja see toimis hästi. Julgen öelda, et olen õnnelik. Aeg läks ja suhe arenes ja nüüd siis 8 nädalat rasedust. Mõlemal eelmisest suhtest peaaegu täisealised tütred.
Rasedus on planeeritud ja väga oodatud. Ma olen üsnagi ratsionaalne ja tasakaalukas inimene, aga nüüd järsku tuleb kõik see petmine meelde, see kuidas ta 3 kuud valetas ja hoopis mind truudusetuses süüdistas. Ja ma tunnen, et ma ei usalda teda, kuigi põhjust üldse pole ja enne rasedust seda teemat polnudki. Ja nüüd on mul tagantjärgi nii valus ja nutuhood….kardan, et ta ikkagi ei pea vastu sellele, mida beebi teeb suhtega.
Materiaalselt oleme mõlemad kindlustatud st ma ei sõltuks ka mehest. Ja ma lihtsalt kardan…kardan ka seda, et saan lapse ja siis mees jätab maha ja siis äkki hakkan last vihkama….see on nii kurb ja õudne
Teema: Paanika ja ärevus raseduse ajal mehe truudusetuse pärast
see on jah kurb ja õudne.
Ega üle ei mõtle väheke? Kui enda naine hakkaks 3+ aastat hiljem inni ajama, kui enne said asjad sirgu aetud , mees ok, laps soovitud, siis tõsiselt mõtleks kas 200 kuus maksta oleks lihtsam, kui sellisega koos edasi elada, närvid maksavad ka midagi. Tõmba oma vaba aja ja peast rasedusega kõvasti tagasi, muidu oled ilma meheta varsti.
Ma poleks sellisega üldse last teinud, aga mis sest enam.
sul on eelmisest suhtest peaaegu täisealine tütar, kas sa ei leia, et oleks aeg ka endal lõpuks täiskasvanuks saada?
toeta oma jalad maha, sa oled ise oma elu peremees ja sinu õnn ei sõltu kellestki teisest. kontrolli oma mõtteid- kui tuleb jälle meelde, siis mõtled lihtsalt millelegi muule.
mida sa habised, et äkki mees ei pea vastu sellele, mida beebi võib suhtega teha. ükski normaalne mees ei peaks vastu sellele, mida sa ise teie suhtega praegu teed.
ei, see pole õigustus, et sa rase oled. ka rasedad saavad soovi korral end mõistlikult üleval peetud. küsimus on selles, et kas sa soovid. jube mõnus on ju mingit tragöödiat teha ja tähelepanu saada.
sa kardad,et hakkad äkki last vihkama??? kuule, sa oled juba ühe lapse ema, peaksid ju teadma, et sa ei hakka mingi vaimuga iseenda last vihkama. mingi 14-aastane oled või?
tõepoolest, sul on liiga palju vaba aega, äkki leiad endale mingi töö või midagi.
Pole ju esimene rasedus – ja ikka ei tule selle peale, et need on hormoonid, mis möllavad? Nii paljud naised lähevad raseduse ajal peast segi, mõni lihtsalt nutab iga asja peale, mõni on kord elevuses, kord masenduses ja mõni, nagu näha, hakkab meest kahtlustama. Katsu kuidagi vaos hoida seda värki ja ennast mõistusega reaalsuses hoida, muidu see mees läheb enne küll hulluks kui beebi sünnib. Edu ja õnne!
Just, need on hormoonid, sa oled normaalne. Nuta mõni peatäis, tee endale kummeliteed ja lõõgastavat vanni. Mõtle rohkem tulevikule selles võtmes, et mida sina vajad ja mida beebi vajab ja vähem minevikule ja kõigile koledustele, mis maailmas juhtuda võivad.
Aga mida arvata üldse sellisest mehest, kes rasedat naist petab terve raseduse vältel? Kas sellisega saab veel suhte korda? Mida üldse mõtlevad need mehed?
Aga mida arvata üldse sellisest mehest, kes rasedat naist petab terve raseduse vältel? Kas sellisega saab veel suhte korda? Mida üldse mõtlevad need mehed?
Mismoodi see korda saama peaks?
Mehega nüüdseks koos olnud 5 aastat. Suhte teisel aastal mees pettis mind. Otsustasime suhtega vaeva näha ja see toimis hästi. Julgen öelda, et olen õnnelik. Aeg läks ja suhe arenes ja nüüd siis 8 nädalat rasedust. Mõlemal eelmisest suhtest peaaegu täisealised tütred.
Rasedus on planeeritud ja väga oodatud. Ma olen üsnagi ratsionaalne ja tasakaalukas inimene, aga nüüd järsku tuleb kõik see petmine meelde, see kuidas ta 3 kuud valetas ja hoopis mind truudusetuses süüdistas. Ja ma tunnen, et ma ei usalda teda, kuigi põhjust üldse pole ja enne rasedust seda teemat polnudki. Ja nüüd on mul tagantjärgi nii valus ja nutuhood….kardan, et ta ikkagi ei pea vastu sellele, mida beebi teeb suhtega.
Materiaalselt oleme mõlemad kindlustatud st ma ei sõltuks ka mehest. Ja ma lihtsalt kardan…kardan ka seda, et saan lapse ja siis mees jätab maha ja siis äkki hakkan last vihkama….see on nii kurb ja õudne
Kui leiad, et hirmust on abi, siis karda edasi. Mis abi sa hirmust loodad saada? Kas see aitab sind kuidagi edasi? Ilmselt see petmine ikkagi puudutas sind nii sügavalt ja sa ei andestanud talle päriselt. Ilmselt andestasid hirmust üksinduse ees ja nüüd koos rasedusega tuleb see probleem uuesti üles. Suhte on paratamatult kahe inimese lugu, üksi keegi suhtes olla ei saa. Nii et kui hetkel mingeid märke sellest pole, et mees sind petaks või muul viisil sulle kahjulikult toimiks, siis lähtu sellest, mis on. Hetkel tuleks mõelda lapsele. Mida nutuhood lapsega teevad? Mis signaali sa hetkel lapsele saadad. Nii et korja end kokku ja kui mehest on ükskõik, siis mõtle lapsepeale, kelle on ema ja kellel on hetkel ka isa. See ,kas sa hakkad last vihkama, see sõltub sinust ja ainult sinust. Ja näita hetkel lapsele üles austust ja seda, et ei vihka teda juba praegu. Ehk siis lõpeta nutmine ja panusta Elule.
Naiivne lootus ja mehe kaunid sõnad ühelt poolt, teiselt poolt karmid faktid ja reaalne tegelikkus. Kahtlustan pisut rohkemat kui ühte korda oma mehe poolt. Samas praegu on ju kõik hästi…milleks seda kõike rikkuda?!
Kõik siin ütlevad, et tobedad rasedamõtted ja hormoonid. Minu meelest väga loomulikud mõtted. Petmise üle elanud suhe ei ole ju sama mis suhe, kus mees vaid oma naist algusest peale kätel kandnud. Ja ma saan aru, et see polnud mitte ühekordne ups peatmine, vaid 3 kuud varjamist, valetamist ja sinu süüdistamist veel takkapihta (klassika).
Ja lapse tulek seob teid kui mitte igaveseks, siis vähemalt 18-ks aastaks. Meest, kes ka varem kõrvalt võtnud, võib lapse olemasolu muretumaks teha, kuna sa oled tugevamalt ta küljes kinni.
Seega minu meelest täiesti loomulikud mõtted kõik. Petmist on raske unustada ka ilma rasedaks jäämata. Loodan, et sul läheb hästi.
Mulle oli mu abikaasa juures raseduse ajal kõik vastik. Nutsin tihti. Õnneks oli mul sõbranna, kes ei väsinud kordamast, et need on hormoonid. Olidki. Taevale tänu, et mul see sõbranna oli, mul on väga hea mees.
Mehed on tõesti kõiges halvas süüdi, kui naine on rase. Täiesti loomulikud mõtted. Ürgses mõttes sul pole mehga tõesti enam lähedust vaja, sest laps on juba hakkama pandud ja mehe suhtes võibki vastikust tunda. Samas võiksid ikka natuke lähituleviule mõeldes pea selge hoida ja vähemalt need järgnevad 3 aastat kui veel rase ja edaspidi kui laps veel väike ja teisegi vanema hoolitsus ja toetus nii emale kui lapsele vajalik, veel vastu pidada…
Selle kolme aasta jooksul läheb ka ehk kehakeemia (hormoonid) jälle paika ja näed selgemini, kas ikka koos või eraldi edasi.
Alternatiiv on muidugi leida endale usaldusisik, terapeut või psühholoog, kellele oma mõtteid peegeldada. Mees sellisteks vestlusteks hetkel ei sobi – emotsioonid/hormoonid tema suunal liiga tugevad ja hirmutad veel vaesekese lõplikult ära-
Meenub, et keegi süüdistas meest selles, et tõi talle raseduse ajal vale jäätise, et piisas selleks, et kisa tõsta.
Seega – võta rahulikult, sul on hormoonid täiega laes ja mõtled ennast üle.
Minu mees pettis ka ja jäime kokku. Ei mõtle isegi sellele ja tean, et kui see kordub- enam ei andesta. Selle teadmisega on lihtne elada, sest siis on teada, mis saab – ei mingeid kahtlemisi enam. Enam isegi ei mõtle sellele, mööda on üle 9 aasta ka.
No ega naise peas ei saa ka kõik korras olla. Näed ammu ,et suhe on lörris ja ikka saad lapse. Milles laps süüdi et vanemad ullikesed.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
