Teema: Paariteraapia

Oled kindel, et mees tahab üldse minna(enamus siiski ei taha)?

#3964090:

#3964089:

Oled kindel, et mees tahab üldse minna(enamus siiski ei taha)?

Muidugi ma olen kindel, muidu ma poleks seda kirjutanud. ????

Mees valigu ise, nagu soovitati, et ei tekiks kambaka tunnet. Kui ise valid, vali meesterahvas.

#3964095:

#3964092:

#3964090:

#3964089:

Oled kindel, et mees tahab üldse minna(enamus siiski ei taha)?

Muidugi ma olen kindel, muidu ma poleks seda kirjutanud. ????

Mees valigu ise, nagu soovitati, et ei tekiks kambaka tunnet. Kui ise valid, vali meesterahvas.

Ma ise eelistaks ka pigem meest.

Siis guugelda. Minu meelest reklaami tegemine koos nimega on suht kole lugu. Pealegi see, ked teistele sobis, võib teile kohe üldse mitte sobida.

#3964100:

#3964098:

#3964095:

#3964092:

#3964090:

#3964089:

Oled kindel, et mees tahab üldse minna(enamus siiski ei taha)?

Muidugi ma olen kindel, muidu ma poleks seda kirjutanud. ????

Mees valigu ise, nagu soovitati, et ei tekiks kambaka tunnet. Kui ise valid, vali meesterahvas.

Ma ise eelistaks ka pigem meest.

Siis guugelda. Minu meelest reklaami tegemine koos nimega on suht kole lugu. Pealegi see, ked teistele sobis, võib teile kohe üldse mitte sobida.

Miks? Siin on varemgi soovitatud psühholooge ja psühhiaatreid.

Pole näinud. Ei oska selgitada, lihtsalt inetu tundub, sest hinnangud on ju subjektiivsed psühholoogidele. Ohh, las soovitavad, mis mina ka tean.

#3964108:

#3964103:

#3964100:

#3964098:

Pole näinud. Ei oska selgitada, lihtsalt inetu tundub, sest hinnangud on ju subjektiivsed psühholoogidele. Ohh, las soovitavad, mis mina ka tean.

Inetu on tõesti kedagi soovitada ja kiita. Tõesti inetu.

Sa ikka tead, et on olemas selline leht, kus on arstide nimed ja erinevad patsiendid annavad oma hinnanguid – avalikult muide. Selle järgi saab vaadata, kas selle arsti juurde tasub minna või ei.

Antud teema on täiesti normaalne.

Ok ????

Täiesti mõttetu aja ja raha raiskamine. Tundub, et enamik “psühholooge”on vaid põhiharidusega ja netist seda umbluu jama õppinud.

Keegi teine ei saa suhet parandada. Kui pettis-jalaga tagumikku ja head teed! Kui nääklete, siis alustuseks vaata peeglisse ja küsi, mis põhjusel eelmine tüli oli. 90 % tõenäosusega TA alustas. Tuleb lubada endale emotsioone ja nende eest ka vastutada. See seanss oli tasuta. Kallil diivanil kuskil kesklinnas jõuaksid samale järeldusele.

#3963893:

Las mees valib nõustaja, siis on sellest ka kasu. Mees teadvustab sellega nii seda, et tahab suhet parandada kui seda, kuidas seda teha.

Soovitaksin ka mehel terapeut valida ja aeg kinni panna.

#3966524:

Meie valisime ühe Eesti parima kliinilise psühholoogi, olgu veel mainitud, et neid ei ole Eestis ülemäära palju

Kliiniline psühholoog ei pruugi parim valik olla, tema põhitöö on ilmselt tegelda haiglas olevate psühhoosis patsientidega.

Mul oli lähisugulane depressioonis, algul ei tahtnud seda tunnistada, lõpuks läks psühhiaatri juurde (esialgu valvearsti juurde Paldiski mnt, hiljem tasulisse). Psühhiaater soovitas talle ka psühholoogi juures hakata käima (no loogiline ju, lisaks ravimitele oleks vaja ka inimese mõtlemist veidi teistele alustele suunata). Samas keskuses töötava psühholoogi põhitöökoht oli kliiniline psühholoog ühes suuremas haiglas. No ja need paar visiiti olidki umbes sellised, et psühholoog ütles “rääkige”, sugulane ei osanud nagu midagi väga rääkida sellise käsu peale ja peale paari korda ütles psühholoog ka ise, et ei näe edasistel visiitidel mõtet. Kusjuures oma psühhiaatriga sai ta kõik suuremad mured ja probleemid läbi arutada.

Paariteraapia suhtes kahjuks soovitusi anda ei oska, loodetavasti on teemaalgataja mees ka teist ja kolmandat terapeuti nõus proovima, kui esimesega kontakti ei saa.

#3966537:

#3966524:

Meie valisime ühe Eesti parima kliinilise psühholoogi, olgu veel mainitud, et neid ei ole Eestis ülemäära palju

Kliiniline psühholoog ei pruugi parim valik olla, tema põhitöö on ilmselt tegelda haiglas olevate psühhoosis patsientidega.

Mul oli lähisugulane depressioonis, algul ei tahtnud seda tunnistada, lõpuks läks psühhiaatri juurde (esialgu valvearsti juurde Paldiski mnt, hiljem tasulisse). Psühhiaater soovitas talle ka psühholoogi juures hakata käima (no loogiline ju, lisaks ravimitele oleks vaja ka inimese mõtlemist veidi teistele alustele suunata). Samas keskuses töötava psühholoogi põhitöökoht oli kliiniline psühholoog ühes suuremas haiglas. No ja need paar visiiti olidki umbes sellised, et psühholoog ütles “rääkige”, sugulane ei osanud nagu midagi väga rääkida sellise käsu peale ja peale paari korda ütles psühholoog ka ise, et ei näe edasistel visiitidel mõtet. Kusjuures oma psühhiaatriga sai ta kõik suuremad mured ja probleemid läbi arutada.

Paariteraapia suhtes kahjuks soovitusi anda ei oska, loodetavasti on teemaalgataja mees ka teist ja kolmandat terapeuti nõus proovima, kui esimesega kontakti ei saa.

Olgu veel siis minu poolt ära mainitud, et tegemist on kliinilise psühholoogiga, kes on ka psühhoterapeut, sh pakub ka paariteraapia teenust ning on viimase teema kohta avaldanud ka mitmeid artikleid. Tema nime googeldades leiab päris mitmeid soovitajaid. Üldiselt inimesed ikka otsivad endale sellist teenust interneti kaudu ja justkui sattusin ideaalse inimese otse. Kahjuks ta minuga ei klappinud ja leidsin endale individuaalselt hoopis terapeudi kelle juures üksi nüüd käin ning kes samuti krimpsutas nägu, kui rääkisin, mida siis härra H. oli mulle/meile sessioonil öelnud. Kindlasti on inimesi, kes härra H-ga rahul. Härra H. saigi just valitud pikaajalise kogemuse poolest, sest ei soovinud noort, otse koolist, ilma kogemuseta (sh elukogemuseta) psühholoogi. Tegelikult kui guugeldada, siis päris paljud psühholoogid, kliinilised psühholoogid, kes töötavad psühhiaatriakliinikutes, töötavad lisaks ka mujal praksistes. Tegelikult ju nn hulluARST on hoopis psühhiaater, kes saab ka ravimeid välja kirjutada. Aga kindlasti leidub, siin foorumis inimesi, kes sellel alal pädevamad ja saavad need erisused välja kitjutada vajadusel.

Näiteks Kõnnussaare saade https://vikerraadio.err.ee/815315/peresaade-piirid-suhtes-1-osa

#3964426:

Elen Pikknurm.

Paariteraapiasse minek oli mehe idee, kui olime abielus olnud 10a ja läbi elanud suure kriisi. Käisime teraapias 1 aasta, alguses 2x kuus, hiljem 1x kuus.

Tavaliselt jõutakse teraapiasse 5a liiga hilja.

Inimesed jaotuvad kaheks: need kes tahavad oma abielu päästa ja need kes ei taha oma abielu päästa.

Meie arvasime, et midagi pole enam teha, aga nüüd saame paremini läbi kui iial varem. Armastust on rohkem, mõistmist on rohkem jne.

Meie terapeut andis nõu, jagas nippe, jälgis meie suhtlemist jnejnejne, juhtis tähelepanu… mille peale me ise ei oleks tulnud.

Peab arvestama pisaratega, viha ja muude emotsioonidega, aga see kõik on seda väärt.

Sisuliselt õppisime uuesti suhtlema ja tänu sellele saame üksteisest paremini aru, oleme parandanud vanad haavad ja tegelenud vanade armidega.

Soovitan kõigile paariteraapiat juba esimesel kooseluaastal, siis kui tundub, et kõik on “superhästi”(tegelikult ei ole hästi). Paariteraapias ei räägita ainult halbadest asjadest, seal õpitakse jälgima oma käitumismustreid ja kuidas iseennast muuta.

Kukkusid? Paariteraapia värskele paarile? Lollakas soovitus. No ma muidugi ei läheks ka 10. või 20. kooselu aastal sinna mingit enese muutmise jura kuulama. Esimesel kooselu aastal soovitan hoopis reisile minna, siis näete kas kaaslane sobib ka edasipidi.

Paariteraapia on mingi moodsa aja üks rahateenimise viise. Kõik see vaimne eneseotsing ja kristallid on üks soolapuhumine ning loogiline, et mehed ei taha sellega kaasa minna. Mina naisena ka ei taha ja kui minu mees tuleks mingist tasulisest paariteraapiast rääkima, siis oleks lahutus kohe päevakorral. Õnneks ta mind sellistesse asjadesse ei ürita segada. Muide ka igasuguseid enesearengu ja motivatsioonikoolitused jäävad minu rahast ilma. Lihtsalt ei kõneta.

#3967536:

#3964426:

Elen Pikknurm.

Paariteraapiasse minek oli mehe idee, kui olime abielus olnud 10a ja läbi elanud suure kriisi. Käisime teraapias 1 aasta, alguses 2x kuus, hiljem 1x kuus.

Tavaliselt jõutakse teraapiasse 5a liiga hilja.

Inimesed jaotuvad kaheks: need kes tahavad oma abielu päästa ja need kes ei taha oma abielu päästa.

Meie arvasime, et midagi pole enam teha, aga nüüd saame paremini läbi kui iial varem. Armastust on rohkem, mõistmist on rohkem jne.

Meie terapeut andis nõu, jagas nippe, jälgis meie suhtlemist jnejnejne, juhtis tähelepanu… mille peale me ise ei oleks tulnud.

Peab arvestama pisaratega, viha ja muude emotsioonidega, aga see kõik on seda väärt.

Sisuliselt õppisime uuesti suhtlema ja tänu sellele saame üksteisest paremini aru, oleme parandanud vanad haavad ja tegelenud vanade armidega.

Soovitan kõigile paariteraapiat juba esimesel kooseluaastal, siis kui tundub, et kõik on “superhästi”(tegelikult ei ole hästi). Paariteraapias ei räägita ainult halbadest asjadest, seal õpitakse jälgima oma käitumismustreid ja kuidas iseennast muuta.

Kukkusid? Paariteraapia värskele paarile? Lollakas soovitus. No ma muidugi ei läheks ka 10. või 20. kooselu aastal sinna mingit enese muutmise jura kuulama. Esimesel kooselu aastal soovitan hoopis reisile minna, siis näete kas kaaslane sobib ka edasipidi.

Paariteraapia on mingi moodsa aja üks rahateenimise viise. Kõik see vaimne eneseotsing ja kristallid on üks soolapuhumine ning loogiline, et mehed ei taha sellega kaasa minna. Mina naisena ka ei taha ja kui minu mees tuleks mingist tasulisest paariteraapiast rääkima, siis oleks lahutus kohe päevakorral. Õnneks ta mind sellistesse asjadesse ei ürita segada. Muide ka igasuguseid enesearengu ja motivatsioonikoolitused jäävad minu rahast ilma. Lihtsalt ei kõneta.

+1.

#3967551:

Hmm…et siis inimesed, kes käivad teraapias, raiskavad lihtsalt raha? Kliinilised terapeudid on siis kristalli inimesed. Huvitav nägemus asjadest. Ma kohe helistan oma psühholoogile ja tühistan aja! Ma olen lihtsalt pikalt soolapuhuja juures käinud oma lähisuhte traumaga. Aga palun aita siis mind, kuhu ma pöörduma peaks oma traumaga?

Ja vot, peadki sellest ise üle saama, ega siin muud tegelikku abi pole.

Nii mugav tänapäeval kujutada ette, et lähen aga mingi nõia või terapeudi (ühesugused on nad kõik!) juurde ja laon neile oma lahutuse mured selga – ja siis saabubki üks vägev ABI… Irw, ei saabu see midagi, ikka ise pead üle saama. Pole mingit vahet, kas räägid sellest psühholoogile, nõiale, jumalale või sõbrannale. Lihtsalt räägi ja seeläbi töötad selle trauma enda peas ümber ning õpid sellega toime tulema. Muud imenippi siin polegi.

#3966165:

Täiesti mõttetu aja ja raha raiskamine. Tundub, et enamik “psühholooge”on vaid põhiharidusega ja netist seda umbluu jama õppinud.

Kahju, et sa oma probleemidest üle saamiseks polegi abi leidnud.
Mina küll olen ja kinnitan omast kogemusest täiesti vastupidist – psühholoogist võib väga palju abi olla.