Psühholoogid võivad aidata, kuid samahästi kahjuks võivad olukorra hoopiski veelgi hullemaks teha.
Praeguses psühholoogiavoolus valitseb uskumus, et inimene tuleb võimalikult suurelt “lahti võtta” – ehk teisisõnu tähendab see, et inimest pinnitakse senikaua, kuni ta hakkab oma mälusoppidest üles kaevama enda elu kõige kehvemaid mälestusi/sündmusi. Kui inimene, kes tuli kohale tegusa ja naeratavana, on nüüd saadud pisaraisse ja suunatud “tunnistama”, et “Kogu mu elu on olnud üksainus suur vale! siis peab nii mõnigi psühholoog seda justkui oma töövõiduks. Ja ta kiidab võidukalt, et “Näe, lõpuks ometigi julged tunnistada tõde!”
Ent see võib olla tõde… aga ei pruugi. Olgem ausad, psühholoog teab sinu elust vaid täpselt niipalju, kui sina ise temale räägid. Ja kuidas räägid. Ning selle alusel teeb väga põhjapanevad järeldused. Sind on ta näinud sinu elu jooksul ühtekokku 0,00001 protsenti ajast, mil oled olemas olnud ja iga päev tegutsenud. Psühholoog paneb sinu jutu ja põgusate kohtumisseansside jooksul oma peas kiiresti mingi pildi kokku, millest siis kinni hoiab. Ent inimese elu on märksa keerulisem.
Teiseks. Lahtikistud inimene tuleb nüüd ka uuesti kokku panna. Ei ole nii, et kisun ta lahti ja küll ta siis iseenesest uuesti kokku kasvab! Meist eranditult kõigil on aastakümnete jooksul elus kindlasti tekkinud keerulisi olukordi, me oleme elanud üle reetmisi, pettumusi, kogenud solvumisi ja alandust. Igal elusolendil on tegelikult olemas enesetervendamismehhanismid, nii ka inimese hingel: ta suudab enamikust tavaelus kogetud muredest välja tulla tervena ja kogemuse võrra rikkamana.
Ja nüüd kaevab psühholoog välja mingid 20 aasta tagused detailid, kus klassiõde olevat vaadanud sind põlgliku näoilmega või ema olevat jätnud sind ilma magustoidust, sunnib sind neid meenutama, kuni sa enam muule ei suudagi mõtelda ja need hakkavad tunduma sulle endalegi sinu elu tohutult mõjutavatena, takerdud neisse ja hakkad neid üha uuesti peas kerima. Selle arvelt jääb su praegune elu aga seisma, tekivad uued probleemid. Kellele seda vaja on?
Ehk siis – psühholoog/terapeut, kes hakkab inimestes urgitsema ja armastab neid kangesti “lahti võtta”, peaks suutma nad pärast seda ikka kokku panna ka! Paljud seda ei suuda, või siis teevad seda ebamõistlikult kaua.