Teema: Päevade algamine, positiivseks jäämine ja vabalt võtmine

Mul küll 9s kuu proovimist aga püüan mitte võtta seda kinnisideena. Kuskil esimesed nii 5 kuud olin ka täiesti kinni selles (ma arvan, et paljud triibupüüdjad samastuvad). Tsüklid venisid vahepeal mammuttsükliks, meeleolu oli mõru koguaeg, et miks ei jää. Nagu ikka.
Kuid siis mõtlesin ümber kõik endale, kasutan seda aega mil ma rase veel ei ole ja mõtlen, et küll ta tuleb kui arvab, et on paras aeg. Võtan võimalikult vabalt seda aega hetkel.
Eks vahel on ikka mõni päev kus mõtlen, et issand varsti tiksub aasta täis ja ma ei jää rasedaks. Siis mõtlen neile kes on püüdnud aastaid juba ja siiani tulutult, ning see toob maapeale tagasi, et küll tuleb.
Eks ikka punaste alguses meel kurb aga positiivne on selle juures see, et saab uuesti proovima hakata. Aga eks ta igaleühele ole raske kui proovid ja proovid ja ei jää.
Lihtsalt ei tohi kinnisideena võtta ja tuleb ennast vabaks lasta. Igal asjal on oma aeg. Iga asi juhtub just siis kui kõige vähem seda ootad.

Pea püsti ja kiireid triipe sulle 🙂

Mul vist ka staaži paar aastat. Vanus ka suht kõrge.
Täna algavad vist päevad… Lootust oli see tsükkel omajagu, OV tuvastatud UH-s, limakest paras jne. Mitu Olin ootust täis, kuna mitu tsüklit olid jamad, küll ei toimunud OV-d, küll tekitas stimulatsioon jamasid… Ja ikka ja jälle on tulemus ümmargune 0.
Järjest enam tahaks käega lüüa. Kogu see mõõtmine, tablettide söömine, vahekorra ajastamine, pettumine. Olen väsinud sellest kõigest.
Aga LAP-i aeg on paigas ja seal peaks ära käima.

Oi kui tuttav teema. Ise üritasin 1,3 aastat kui lõpuks ōnnestus ja see ka tänu ravimitele.
Kōige raskemad olid vist esimesed 6 kuid kuna pärast pillide lopetamist oli tsükkel lootusetult sassis ja ka see tekitas lisastressi. Siis sain Duphastoni peale ja see pani tsükli normaalselt käima, siis oli edasi sellevõrra lootus suurem kuid ikka ei midagi.. paar kuud oli ikka nii, et ma olin omadega ikka päris masenduses, päevade algamine muserdas täielikult, reaalselt tundsin viha inimeste vastu kes lapsi ei soovinud aga kellel oli see oli onnestunud, ei suutnud moista miks nemad saavad ja mina ei saa. Mingi hetk otsustasin et aitab küll, tuleb siis kui tuleb, elu läheb kkka samas joones edasi, keskendusin tööle ja muudele asjadele ja sain sellest üle, kuni tiksuski aasta tâis, siis otsustasin et lähen gûnekoloogi juurde, tuvastas mul
PCO ja saatis viljatuskliinikusse. Seal kinnitati PCO-d ja kirjutati valja OV-d stimuleerivad ravimid, pärast esimest kuuri jäingi rasedaks. Vahetult enne rasedaks jäämist jõudsin veel korra sõbrannale muret kurta ja ta ōlul nutta et miks ometigi ei ōnnestu, aga läks hoopis nii 🙂 Ma tean, et minul läks kergemalt kui mõnel teisel aga lootust ei tohi kaotada, ükskōik kui kaua ka ei läheks, see väike lootuskiir tegelikult aitab ka veidi kergemini sellist asja lâbi teha. Ja kui probleem on, siis kindlasti tuleb esimesel voimalusel arsti külastada, mitte lihtsalt uritada mitu aastat niisama.