Mure seoses kohe kolmekuuseks saava beebiga. Oleme teinud une valdkonnas häid edasiminekuid. Laps magab peaaegu kõik uned oma voodis, va kui ise tahame kärutama või autoga sõitma minna. Vahepeal oli üks imeline nädal, mil laps läks ilusti magama kell 19-20 paiku, sõi öösel kaks korda (umbes kell 1 ja kell 4-5) ja siis magas hommikul kella 7ni. Nüüd aga on mingi põrgu lahti. Päeval magab üha paremini – kui vahepeal suutis oma voodis teha vaid 40 minutilisi uinakuid, siis nüüd sageli magab ka 1,5-2 tundi. Seega päeval peaks olema hästi välja puhanud. Hoian teda üldjuhul üleval max 1h15 min-1,5 tundi, kui näen, et jääb uniseks, panen kohe magama. Seega teeb päevaunesid üldjuhul hommikul 8.30-10, 11-13 ja 15-17. No nii umbkaudu. Nagu ütlesin, see kõik toimis imeliselt umbes nädapäevad.
Nüüd aga on nädal aega öösiti üsna kehv olukord. Laps jääb endiselt magama 19 paiku, aga ärkab peaaegu iga kahe või maksimaalselt 3 tunni järel. Annan iga kord rinda, aga mulle tundub küll, et väga näljane ta pole, sest natukene aega imeb ja siis üsna kiirelt vajub ära ja kui tagasin võrekasse tõstan magab nagu nott. Aga kahe tunni pärast on jälle üleval ja seda suure kisaga. Lihtsalt voodist väljavõtmine ja kussutamine ei rahusta, lutt rahustab natukeseks ajaks, aga pikemalt (ehk siis kaheks tunniks) saab rahu ikkagi ainult rinda andes.
Ühesõnaga – kuidas ma tean, kas ta on tõesti näljane või tekitan talle iga ärkamise peale rinda andes halva harjumuse? Kas ärkamiste põhjus võib olla juba mingisugune uneregressioon? Kuidas sellega toime tulla – kas läheb lihtsalt ise mööda? Äkki magab päeval ikkagi liiga palju? (kuigi ta lihtsalt ei suuda mu meelest kauem üleval püsida, läheb kohe virilaks). Mis võib lahti olla, et vahepeal nii hästi maganud beebi nüüd jälle palju sagedamini öösel ärkab?
