Mul ei ole loomuldasa tõmmu jume, vaid olen üsna hele. Päevitun küll, aga selleks pean konkreetselt päikest võtma. Ja ka siis ei saavuta ma päris ühtlast jumet ning jään siiski üsna hele. Et mulle üldse kuuma käes vedelemine aga ei meeldi ja nahakahjustuste jutud ka hirmutavad, siis olengi tegelikult juba aastaid suviti valge. Isepruunistuva kreemiga ei ole minul õnnestunud veel veatut ja loomulikku tulemust saada, pealegi pole ju füüsiliselt võimalik end üle kere ühtlaselt kokku kreemitada.
Pean tunnistama, et päevitunud inimene näeb ikkagi tunduvalt atraktiivsem välja. Ma ei pea absoluutselt silma tumedaks kärssanud nahaga päikesenautlejaid – selline äärmus on veel koledam kui valge nahk. Aga selline parajalt jumekas nahk on ikka väga seksikas ja kena ning loob terve mulje. Räägin küll selle teema jutuks tulles, et ma ei hooli päevitamisest ja mulle meeldib valge, kahjustamata nahk, ning üritan sama jutuga lohutada ka oma teismelist poega, kes on minu moodi hele, aga tegelikult salaja kadestan kenasti päevitunud inimesi ja mõistan noorte soovi pruun olla. Olgem ausad, ei ole see valge nahk, kust sinakad veresooned läbi kumavad, kuigi apetiitne. Ja kõik nahavead on valgel nahal paraku oluliselt paremini märgata. Isegi heas vormis inimene ei näe valgena sama ilus välja kui mõõdukalt pruun.
Aga seletage, kuidas saavad inimesed nii ühtlaselt pruuniks, et ka põlveõndlad ja küünarnukkide esiküljed on kenasti päevitunud?