Minu laps on täielikult käest ära läinud, ei kuula enam absoluutselt sõna. (P.S Meil ka kodus 2kuune beebi.) Tänasest hakkasin paha lapse tooli kasutama nagu suppernanny on õpetanud. Laps hakkas peeglit taguma ja korduvate keeldude peale see tegevus jätkus. Siis sai sinna paha lapse toolile pandud ning oli seal 2minutut kuni oli vabandamise aeg. Läksin sinna ja ütlesin, et palu vabandust. Laps vastas: \”EI\”. Ta ei tahtnud ära leppida!! Mida siis teha?? Seal suppernanny saates pärast 2minutut kõik lapsed ütlevad \”Sorry\” ja kallistavad. Aga minu laps on nii solvunud, et ei atha üldse leppida, vabandada ega kallistada. Kas ta peab siis seal igavesti istuma kuni ükskord vabandab?? Lapsest hakkab ju ka lõpuks kahju, ta nii õrnahingeline ja ülitundlik laps. Täna ta pidi juba 3x seal istuma : peegli tagumise eest, vatipükste jalast mitte võtmise eest ja hammaste pesemisest keeldumise tõttu.
Palun andke head nõu!!
Teema: paha lapse tool
Ma arvan, et sa ei peaks talle kohe lajatama PALU VABANDUST! Vaid seletama, mis ta valesti tegi, millised tagajärjed tema tegevusel olla võivad. Hea oleks, kui sina teeks otsa lahti ja laps mõtleks kaasa. Noh, mitte liiga pikalt muidugi, palju see 2-aastane kuulata jõuab. Mu meelest pole nii oluline, et ta vabandust palub, kui see, et ta mõistab, mis ei tohi teatud viisil käituda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] vatipükste jalast mitte võtmise eest ja hammaste pesemisest keeldumise tõttu.
[/tsitaat]
??????
nagu PÄRISELT saavad mõned lapsed sellise asja eest KARISTADA?????
jeesus… mis nende laste närvikavast saab?
MIS halba saab juhtuda vatipükste jalast võtmast keeldumisest? Isegi kui ta nendega ööunne läheks, rääkimata siis mõnda aega nende lihtsalt ringi käimisest? Mingi eriolukord, kus siseruumis rikub korralikud linnavatipüksid ära ja rohkem korralikke riideid pole ega osta ka saa? Või mis see põhjus siis olla võiks?
Ok, hambaid peab pesema, aga no keeldus ühel õhtul, ok ei olnud võimalik uneajast selgitustööd tegema hakata – lasknud ta siis see üks kord pesemata hammastega magama. Ja järgmisel päeval teinud kõva selgitustööd – veebis on ’ilusaid’ pilte väga katkiste hammaste kohta, neid saab lastele näidata (noh, võibolla pole väga pedagoogiline ja mõnel lapsel tekkivad õudusunenäod, aga eks iga lapsevanem võiks ka teada oma lapse piiri). Ja siis järgnevatel päevadel on võimalik lapsega arutades ka mingile kokkuleppele jõuda, selgitada näiteks, et kui hambaid ei pese, siis maiustusi ei saa vms Lemmikhambahari ja mõnusa maitsega lastehambapasta on ka abiks. Eeskuju samuti – ema, isa, õed, vennad ja muud sugulased. Ei ole ju kahju lapsele demoda, ega?
Lihtsalt ei suuda uskuda, et selliste asjade eest paha lapse tooli kasutama peaks. Selle tooli toime ju kahaneb megalt kui nii mõttetute põhjustega sinna istuma saadetakse.
Minu suurem poiss oli 2a2kuune kui sündis väiksem, seega kujutan veidi teie kodust elu hetkel ette:) Ma arvan, et sa hetkel ei saa suuremat kasvatada päris nii nagu sa oleks seda teha saanud-võinud sel ajal kui beebit ei olnud. Praegu on suurema lapse \”halb käitumine\” väga palju tingitud ka beebi sünnist. Lapsed õpivad väga kähku ära, kuidas tähelepanu võita ja enamasti kipub nii olema, et negatiivset tähelepanu on lihtsam saavutada kui positiivset. Seega miks mitte ajada oma jonni hambapesu teemal, riiete vahetuse teemal jne. Eks oma osa mängib ka vanus, kahesed ju üritavadki end kehtestada, olgu neil lisaks beebi või mitte:)
Kuna aga teil on hetkel ka pisike konkurent peres, siis ma püüaks selle paha lapse tooli asemel leebemaid meetmeid suurema lapsega suhtlemisel ning võimalusel ka järeleandmisi teha. No ei taha pükse jalast ära võtta, ärgu võtku. Las siis olla palav, kui õuest tulles on märjad, siis ma teeks reegli, et võid pükstes olla, aga esiku vaibast kaugemale ei tule:) Ei taha hambaid pesta, ma ei ei taha seega unejuttu lugeda. Ise veel meelitaks, et kurb küll, et jutt jääb lugemata, ma nii tahtsin teada, mis tänases jutus juhtub vms:)
Kaval peab olema, sellega jõuab kaugemale;)
Mõlemal eelmisel käol õigus. Sa ei pea iga lahingut võitma. Kui ta tahab istuda vatipükstes, lasku käia.
Arvan, et sa oled kahest lapsest väsinud. Mõtle rahulikult, kas sa saad piisavalt puhata (noh, 2-aastasega ilmselt mitte) ja kas vanem laps saab piisavalt tähelepanu.
Paha lapse tool on abik siis, kui laps teeb midagi pahasti, ja 3-5x päevas on tõesti liiga palju, lõpuks ta leiab endale seal rahulikult muud tegevust ja kasvatuslik aspekt jääb ära. Ja 2-aastane ei peagi nööri mööda käima (tean, et see ajab hulluks) aga tema vastalisus on tema MINA arenguks vajalik. Peegli tagumine on küll kindel EI aga no iga asja ei pea ka karistama. Mu meelest seda ütles ka mingi nänni.
ta on sellisteks võteteks veel liiga väike, ei mõtle veel analüütiliselt ega näe sinu soovitud kujul põhjuse- tagajärje seost.
Nii väikese lapse hambaid peaksid kindlssti ise pesema, püksid võtad ka ise jalast ära. Ära tee tühjast tüli ja anna talle rohkem järele, sest tal on praegu väga raske aeg- sinu tähelepanu jagamine beebiga. Hetkel teed talle kohanemise ainulkt raskemaks ja tal tekib trots beebi vastu, kaob turvatunne ja nii nõutabki ta sinu tähelepanu selliste võtetega.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Mina olen aru saanud nii, et kui keelamisest välja ei tehta, siis on sellel tagajärg: paha lapse tool. [/tsitaat]
Kelle väitel on sõnakuulmatuse ainus ja parim ravi paha lapse tool?:)
Mina mõtlen, et toolil on mõtet siis, kui see on rahunemise koht. Nt laps muutub liiga tormakaks, teeb juba väikevennale-õele kuidagi liiga või diivanil hüppamise või suure jooksmisega võib kuidagi end vigastada, keeldu ei kuula, siis tooli mõte oleks võtta aeg maha, et rahuneda. Ja sel juhul minu jaoks omab veel tähtsust, kuidas see tooli idee on lahendatud. Kas laps seal toolil on kõigile näha nagu kirik kest küla ning see tekitab temas ebamugavust või on see järelemõtlemisekoht selline eraldatud, et laps saaks on paha tujuga veidike omaette olla. Meil nt on nii, et kui muudmoodi ei rahune, siis palun tal oma tuppa minna ja tulla tagasi siis, kui tuju on parem ja oskab teistega koos olla. Talle meeldib minna siis oma voodisse, võtab oma kaisuka kaenlasse ja pikutab seal veidi. Tuleb tagasi, teatab, et tal on nüüd tuju parem ja siis arutame, millest üldse riid alguse sai ja mis valesti läks.
Aga tõesti, tool või meil siis oma tuba on minu arust pigem rahunemiseks, mitte iga asja eest karistuseks. See kaotab niimoodi on otstarve. Ülejäänud asjade puhul kehtib meil küll tegu ja tagajärg süsteem. Nt ei taha sokke jalga panna, aga mina külmal põrandal paljajalu käia ei luba. Seega kui soovid ilma sokkideta olla, püsid kas diivanil või oma voodil. Kui maha tahad tulla, tuleb sokid panna. Laps saab valida, mis talle sobib. Minu pärast võib sokid ka ise valida või pangu üldse sussid. Tahad õuepükstes istuda, siis istu põrandal, radikal hakkab palav, kui ei sobi, võta püksid ära. Jälle saab valida. Selliste konfliktide puhul on tool justkui mingi võõrkeha, mille seosest antud olukorraga mina mõista ei suuda:)
Lugesin teemat ja mõtlesin, et see on mingi naljateema siin 🙂 Aga ei. Olen 100% nõus siin vastanutega. Ei saagi aru, miks topitakse 2 aastatst sinna tooli. Paha lapse tool on eelkõige rahunemiseks koht st kui laps on liiga pöörane ja laamendab ringi, siis saab ta seal hetke maha rahuneda vms. Iga asja eest ei ole mõtet last karistada, selgitustöö aitab tõepoolest. Aga kui majas tita, siis on see suurema lapse puhul \”täiesti loomulik\” käitumine.
Ja supernannyd ja kõik muu..tegelik elu kõib hoopis teistmoodi ja see, mida telekas näidatakse ei ole tavaelus üldse nii.
Kule, ta on sul 2, 3 kuud tagasi oli veel 1. Sa ootad temalt liiga palju korraliku, viisakat käitumist. Ta on veel väike, puhta titt. Kindlasti on tarvis temaga järjepidev olla ja enesekindel, kuid mitte ülearu piirav.
Vatipykste teemast ei saanud ma siiski aru, loodan et ta sul lasteaias ei käi, sest enamasti niivana seal ainult haige ongi.
Aga hambaid peate te veel mehega vähemalt 2 aastat tema ees pesema (ja ta on ise alles 2!!), et ta aru saaks kui loomulik ja vajalik toiming see on.
Vabanduse nõudmine on lapse endale allutamine. Ma arvan ka, et niivana laps ei saa kogu konfliktist niipalju aru, et seda vabandust välja rääkida.
Soovitan telekat vähem ning rohkem raamatut (Tark lapsevanem ja keegi Jesper Juul on ka). Võta vabamalt ja jälgi kuidas laps kasvab ja areneb. Go with a flow?!
MUL EI OLE SÕNU!!!!
APPI!!!
Öelge, et see on libateema!
Päris õudne, kutsuksin sotsiaaltöötaja Sulle, kui nad vaid tegeleksid selliste teemadega. Ja Eesti emade vaimustus supernanny vastu on mulle alati imelik tundunud. Muide, isegi supernanny ei krista last selle eest, et laps on laps.
Muide, Sa ei taha ju ise ka sellist last, kes:
– vabandab mitte siiralt, vaid sõnakõlksuks
– vabandab hirmust Sinu ees.
Mul ka pole sõnu, väga kahju on lapsest.
Sooviksin seda pisikest endale võtta ja pakkuda talle armastust, mida ta kahjuks ei saa.
Palun, teemaalgataja, ära vaata telekat, vaid loe raamatu, mille autorid on lapsesõbralikud!
Laps pole süüdi, et sul pole tema jaoks enam piisavalt aega ja armastust pisikese beebi kõrval.
Laps pole ROOBOT, kes peab kõike tegema, nii nagu ema käskib, vaid tal on ka oma iseloom, nõudmised ja vajadused! ta on ka inimene! jube lihtsalt, ma paneksin selle ema ise paha ema toolile, et ta mõtleks kasvõi natuke mida ta teeb.
Mis te nüüd paanitsete (kairit69, organza). Jeekim, inimene pani lapse paha-laste-toolile, mitte ei andnud vitsa-laksu.
Ema ei öelnud, et ta oma last ei armasta. Ju oli kuulnud-näinud, et nii tehakse ja püüdis lahendada olukorda nii. Ka emaks olemine tuleb läbi kogemuse, kõik me ei sünni ideaalseks emaks ja ei tea, mida kohe teha.
Teie kommentaare lugedes tekib tunne nagu ta oleks oma lapse vaeseomaks peksnud 😀 😀 😀
Ja üldse – kuidas te oma lastega suudate rahulikuks jääda kui mingi suvalise teema peale endast nii jubedalt välja lähete ????
Aga mina soovitan Sul kulla teemaalgataja siinsed nõuanded kõrvataha panna ja lisaks …
püüa selliseid olukordi vältida, nende ennetamisega. Laps katsetab Su piire, ning lahe on see EI ütlemine, ja nõuab tähelepanu ka muidugi. Püüa lapse huvi ntx vatipükstelt mujale saada … \”võtame püksid ära ja hakkame raamatut vaatama\”. \”Kuidas oleks ühe eriti laheda AUTO raamatuga?\” Siis kui püksid on jalast, kiida ka, et kui tubli laps ta on. Kui oskab ise, kiida seda ISE tegevust, kui vajab abi, siis õppige koos, kuidas pükse ära võtta.
EI pea päris nii nagu mina kirja panin, Sul on kindlasti oma stiil, mis toob hea lahenduse.
Mina püüan kõikide asjadega nii, et kui üeldakse \”EI TEE!!!\”, siis püüan teisiti. Karmus üldiselt viib ainult jonnini ja kui teevadki kästut, siis pigem sellepärast, et tekkis uus huvi, mitte sellepärast, et ema-isa seda ütleb.
Samas konkreetsus peab jääma, siin osas ei ole ühtset ja ainuõiget lahendit.
Kui beebi majas, siis püüa suuremat suunata Sind aitama. Toon lihtsalt näited:
*Palun suuremal mähkme prügikasti viia,
*palun tal vannitoa tule põlema panna,
*lähme koos beebi peput pesema, suurem toob meile rätiku.
*palun jälle suuremal tuli kustu panna.
Alati kiidan teda. Juba ette mõtlen, mida ma saaks anda suuremale teha, et ka tema saaks olla OSALINE. Laps ei tunne ennast nagu täiskasvanu, et talle määritakse mõni töö kaela, laps tahab osa võtta. Kui Sina suudad seda kolm sammu ette mõelda, siis jäävad üldiselt ka suured armukadetsemised ära.
Tool jäta kordadeks kui laps hoolimata Sinu püüdlustest ikka jääb jonnipunniks 😀 või on mõne totaalse sigadusega hakkama saanud.
Kahjuks meil lapse isa ei taha seda teooriat kuulata ja siis on ainult nutt ja kisa kui isa kodus (ei lase suuremal mitte midagi kaasa teha, ainult \”ei tohi\”, \”ära tee\”, \”ära kisu\”, \”ei saa praegu sülle\”) ning kohe on näha, et armukadedus on lihtsalt jube ja karmus annab ainult hüsteerilise lapse.
Jõudu!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
