Olen nii vihane enda peale, sest juba ammuilma vihkan vaatepilti, mis peeglist vastu vaatab, aga tahtejõudu end muuta ei ole. Juba umbes 10 aastat olen kaalunud rohkem, kui mulle meeldib, põhimõtteliselt olen kaunid 40ndad veetnud enesega rahul olemata ja see teeb mind tujutuks ja enda peale lausa kurjaks.
Olen 17o cm pikk ja kaalu on 73 kg, seega vähemasti 10 kg liiga palju. Jah, ma ei ole ülipaks, aga näen välja lihtsalt nagu vormitu mutt, mis teeb mind kohe vanemaks kui vaja. Ja ilma riieteta olen üldse kole ja lödi. Et olin kuni 40. eluaastani pingutamata sale, ei olnud mul harjumust, et peaks hea kehakaalu nimel kuidagi vaeva nägema. Kui aga see iseeneslik saledus vanuse kasvades kaduma hakkas, hakkasingi järjest kosuma.
Olen küll nende 10 aasta jooksul aeg-ajalt üritanud end kätte võtta, aga kui 3-4 kg alla läksid suure pingutusega, sai tahtejõud otsa ja hakkasin jälle magusaga patustama ning tulidki need kilod jälle tagasi. Minu probleem on just magus, rämpstoitu ma ei söö, karastusjooke ei joo. Aga mul on nii meeletult raske ilma magusata elada, lihtsalt maitseb ja tahaks kohe palju, ei suuda piiri pidada. Sporti ka ei armasta, no ei ole ma veel kordagi oma trennidega jõudnud sellele tasemele, mil hakkab toimima spordisõprade lubadus, et “harjud ära, tekib sõltuvus ja enam ilma ei saa”. Lodev ja laisk olen. Ja õnnetu.
