Sa õpetad oma lastele priviligeeritust. Kas sa arvad, et su lapsed ei viska seda teistele koolis nina peale-mina ei pea koolis käima, kui ei taha, sa loll. Mida tähendab korras õppimine? Kõik on alati viied?
Privilegeeritus on see sõna, mida soovisid kasutada.
Aga üldiselt – ei, ma ei nõustu sinuga. Kui sa just ei trolli, siis arvan, et sul on oma lapsepõlvest mingi teema üles jäänud kas ülirangete vanematega või lihtsalt sellega seoses, et sind ei usaldatud ja tajusid seda ebaõiglasena. Sulle teeb millegipärast haiget, et teistel võivad olla teistsugused põhimõtted, väärtused ja kogemused. Päris kindlasti ei tasu sul end aga alaväärsena või, nagu väljendusid, lollina tunda, et sinul nt ei lubatud aeg-ajalt koolist puududa, aga ühtedel täiesti võõrastel teismelistel lubatakse. Päris kindlasti ei pea ka minu lapsed kedagi, kes aeg-ajalt puududa ei saa, lolliks, enamasti ei teatagi ju täpselt, millisel põhjusel keegi kooliaasta jooksul puudub või ei puudu. Ammugi ei lähe nad oma harvade puudumistega kellegi ees kelkima – väikeses koolis tuleks see kohe välja ja just seda me oma lastele olemegi õpetada püüdnud: et see, kuidas sinuga käitutakse või milliseid privileege sulle lubatakse, sõltub ainuüksi sinu enese käitumisest, suhtumisest ja välja teenitud usalduse määrast. Kui usaldust kuritarvitada, siis kaob ka sellega seni kaasnenud hüve.
Piisavalt korras hinded on meie pere jaoks “neljad” ja “viied”, aga kui jooksvatesse hinnetesse tekib veerandi jooksul ka mõni “kolm”, siis pole seegi maailma lõpp. Kuid enamasti on jah mu lapsed siiani “viielised” olnud – mina näiteks viiendas ja seitsmendas klassis, kus mu omad käivad, enam nii hea õpilane polnud, aga hea õpilane olin siiski ja minulegi võimaldati kodus vahel nn popipäevi. See tekitas üksnes tänulikkust ja usalduslikkust oma vanemate suhtes, mitte mingil juhul ülbust või laiskust köis lohisema jätta.