Sain lapse 25-aastaselt, kui olin veel abiõe staažis 1,0 kohaga Vanemahüvitis 760 eurot. Kui maksan sellest kommunaalmaksed, laenud ja teleka-, telefoniarved, siis elamiseks jääb 200 eurot. Õnneks aitab elukaaslane toidurahaga. Hetkel meil mõlemal kehv seis, kuna tema 1100 palgast läheb samamoodi maha oma kodulaen, 400 eurot kuus, õnneks saab see varsti makstud. Samuti hoolitseb tema kütuse ja auto korrashoiu eest.
Mõnes mõttes ootan juba tagasi tööle minekut, siis saan teenida 1200 netos 1,0 kohaga oma vanal töökohal, kuna lõpetasin veidi enne sünnitust kooli ning diplom käes. 🙂 siis peaks elu jälle veidi lahedamaks minema.
Süües kasvab isu. Kui läksin esimest korda abiõena tööle, oli 800 eurot minu jaoks nii suur raha. Nüüd mõtlen, et see 800 võib kaduda nagu tina tuhka, kui on vaja nt uut välisust vms asja kodu jaoks.. Õppisin seda remonti tehes.
Samas mõtlen kurva meelega nt enda ema peale, kes on töötu ning saab hakkama abirahadega. Kui uuesti võimalus tekib, tahan ka teda toetada, kuna ta on IKKAGI kuidagi oma tasu juures suutnud mulle täiesti nullis seisus leida 10 eurot (mitte, et ma küsinud oleks, ta lihtsalt kandis mulle ülekandena, nö kingituseks). Ja sellistel hetkedel tunnen, et ma olen nagu vastik inimene ja piinlik hakkab, kui mõtlen oma eelnenud kulutustele – vanasti sai ikka koju toitu tellitud korra kuus ja paar uut hilpu ostetud.