Teema: paljulapselised pered

No tegelikult on küsimus sotsiaalses toimetulekus. Ehk siis on neid kes oskavad elada ja neid kes ei oska. Minul on 3 last. valdacalt ostan lastele riideid läbi taaskasutuse, samuti ka jalanõusid. Ja lapsed näevad väga korralikud ja ilusad välja. Toidu püüan juurikate näol ise kasvatada, samuti marjad. Seda kõike seepärast et see on kõige puhtam toit, sh ka kõige odavam muidugi. Meil on peres 3 last, aga vabalt võiks olla ka 5-6 vähemalt, puudust nad ei kannataks. Me lihtsalt oskame sättida neid asju niimoodi.
St. laste arv ei ole niikohal üldse määrav, oskus elada ja majandada on 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]teate…ma ei ole iial arvanud, et ma olen vaene, kuna ei suuda reisidel käia perega puhkamas. Samas on lapsed riides, toit laual ja ka lõbustuseks jääb raha- kino, teater, vabaõhukontsert…
Kas oleme tõesti siis vaesed kuna ei suuda perega reisimas käia? tundub nii…kõik teised ju käivad.[/tsitaat]
Ei, ei ole vaesed, teil on lihtsalt teised prioriteedid :)Kui te ei käiks kinos, teatris ja vabaõhukontserditel nt, siis hoiaksite juba reisi raha kokku küll. Ja kes ütles et peab reisidel käima?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

see on päris veider siin jah. minu töökaaslasel, kel oli ka palju lapsi, aga kes ei suutnud lapsi ära elatada, võeti lapsed ära.
ei ole ikka nii et prioriteetide küsimus ja arutleme selle üle, paljajalu on tervislik elada. siiski on mingid piirid, millest edasi korilusest elamine ei ole enam normaalne.[/tsitaat]

Just nimelt. Lapsed kasvavad eeskuju najal. Neile jääbki mulje, et teised peavad nende peret ülal pidama.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

või hoopis näeksid eeskuju, et ühiskonnas (karjas) aidatakse üksteist.

siinsed hoiakud on veidralt kahetised ja silmakirjalikud.
ühelt poolt peetakse õigeks, et (minu)laste sõndimist riigi poolt toetatakse, teiselt poolt aga leiame veendunult, et mingid (teiste) lapsed on ülearused ja ei oleks üldse pidanud sündima.

sotsiaalselt vähevõimekate inimeste mahategemise asemel võiks need paremad ja targemad üheskoos midagi ette võtta, et kõikiddest lastest, võiks ja saaks kasvada toimetulevad täiskasvanud.
sellega aitaksite muuseas ka oma lapsi.
[/tsitaat]

Jah, ühiskonnas aidatakse üksteist, kui teine oootamatult hätta sattub, või siis aidatakse üksteist vastastikku. Aidatakse ikka mõnikord. Minu arust on äärmiselt imelik ja vastutustundetu kogu elukorraldus teiste abile rajada, kui on juba ette teada, et oma jõududega pole vähimatki lootust toime tulla. Igati normaalne on ka saada veidi abi lisaks oma tegevusele. Aga peredel, kellest siin juttu on, omaosalus on null! Sellised pered tihtipeale ei palu, vaid lausa nõuavad.
Tunnen ka toimetulevaid lasterikkaid peresid ja austan neid väga. Samuti aitan heameelega. Aga need pered ei vorbi ju ka last lapse järel, olles juba enne järgmist last 100%-lt ühiskonna ülalpidamisel!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

seega, kas sinust peab aru saama nii, et eestis sünnib liiga palju lapsi?
[/tsitaat]

Kuidas see teemaga seotud on? Ma sooviks ehk ka palju lapsi sünnitada, aga minu arust pole eetiline minu soovi teiste ülalpidamisele rajada.
Nendest titevabrikutest ei tule täisväärtuslikke ühiskonnaliikmeid, kui seda silmas pead! Osa lapsi on eriinternaatkoolis, teismelisena on lastel tited ja elavad ka toetustest jne.
Lihtsalt biomassi meie riik küll ei vaja.
Jällegi – jutt ei käi toimetulevatest lasterikastest peredest, keda kõik heameelega aitavad ja toetavad.

Mis mõlgub nende vanemate peas, kes tahavad iga päev oma nälgivaid lapsi vaadata? Justnimelt – TAHAVAD. Vähegi mõtlev inimene ju näeb oma reaalset hetkeolukorda ja veidi ettenägemis- ja vaagimisoskust omav lapsevanem peaks mõtlema \”aga mis siis, kui midagi juhtub?\”. Antud 3 viidatud artiklit kinnitavad mu arvamust suvalisusest, mõtlematusest, pohhuismist. See omakorda jälle viitab egoismile. Jumal tänatud, kui neist lastest arukamad kodanikud kasvavad, kui olid nende vanemad. Ühtehoidmistunne on ilus ja armastus laste vastu ka, aga kas armastuse suurus muutub, kui armastada kahte või kahteteist last?
Küsimus jääb hakkamasaamise kohta.
Minule ei jõua kohale, et elatakse maakl ja ollakse NII suures näljas? Olen peaagu 1000% kindel, et MINGISUGUNE maalapp on iga sellise maja juures. Kas maaviljelus suurperede puhul ei tuleks kõne alla? Korilus? Seemneid-mugulaid annavad kindlasti \”head inimesed\” küla pealt niisamagi, võibolla asja arenedes saab kevadel seapõrsagi võtta, kes jõuluks lauale ilmub. Kanad? Haned? Hoidistamine, ravimtaimede korjamine-kuivatamine-müük? Viimases artiklis jäi pereisa töötuks. Mida tema nagu vabal ajal teeb?

Ühesõnaga kaldun nende kilda, kes arvavad, et niigi rasket maj.olukorda uute laste näol veel hullemaks muuta on äärmiselt egoistlik ja järelemõtlematu. MIKS nii tehakse, teavad vist vaid asjaosalised ise.

[small]Swanni kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kallis teemaalgataja, ma ei soovi sind ka solvata, aga seleta mulle palun, kuidas 12-nda lapse sünnitamata jätmine tolle suure pere majanduslikku olukorda märkimisväärselt parandaks?
Mulle näiteks on segavalt silma jäänud, et kõik asjad lahterdatakse tasuvuse järgi. Pikapeale hakkab see juba väsitama ning tekib küsimus, et kas meil siis tõesti mitte mingeid muid väärtusi polegi kui ainult raha? Kuhu see rahajaht meid välja on viinud? Näed ise ju, et rahasse arvestatuna ei ole mitte midagi, mis ära tasuks – väikesed maakoolid ei tasu ära, postkontorid, pangaautomaadid, maaliinibussid jne jne. Paljudel on kahjuks selline tunne tekkinud, et elamine ei tasu üldse ära, sest kalliks läheb.
Ma ei ole kursis, millisele artiklile sa oma teemaalgatuses viitasid, aga ma pakun välja, et äkki sellel perel on teised väärtused. Äkki neid ei sega abirahadest elamine ning nad väärtustavad hoopis lähisuhteid? Teemat edasi arendades – mille poolest on 12-lapseline abirahadest elatuv perekond halvem üksikust abirahast elatuvast töövõimetuspensionärist (näiteks)?[/tsitaat]

Jättes kõrvale raha. Kuidas jõuab 12-lapselises peres ema ja isa pöörata igale lapsele individuaalset tähelepanu, et kasvaks emotsionaalselt ja tugeva psüühikaga laps. Kahjuks on lastel söögist, magamisasemest jms suhteliselt suva, kui peres ei jõuta lasteni emotsinaalselt. Seepärast ei saagi mõistlikud inimesed üle 3-4 lapse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina ei taha elada riigis, kus vaikimisi peetakse õigemaks (ja järeltulijatele paremaks) elu, mis on täis küllust, soojamaareise, kus pere igal täiskasvanul on oma liisinguauto, maja ja veel hulgaliselt kinnisvara mustemateks päevadeks…

Mina tahan elada riigis, kus kõik sünnivad võrdsetena. Võrdsus ei pea seisnema vanemate varakuses, nende positsioonis, intelligentsis, ärisoones. Võrdsus on minu jaoks igale sündinud lapsele antud võimalus saada kellekski. Iga laps, kes sünnib, on keegi. Ta on või tulevane prügisorteerija, kojamees, äkki kalakonservipakkija, aga ta on keegi. Juba sündides.

Kui sünnib 12-lapselisse perre kolmeteistkümnendaks, siis nii olgugi. Kui tema vanemad ei tule ise oma kolmeteistkümne lapse kasvatamise, toitmise ja katmisega toime, aitavad teised inimesed. Kui vaja, kasvavad nad lastekodus või vanavanemate juures, aga nad kasvavad. Neist kolmeteistkümnest võib-olla vaid üks lõpetab keskkooli, tal on ehk unistus saada arstiks või õpetajaks ja ta saavutab selle. Ülejäänutest võib-olla viis on igasuguste ambitsioonideta ja lõpetavad tehasetöölistena. Kaks võib-olla varisevad varakult manalasse alkoholismi läbi. Võimalusi on lõputult. Aga need on nende võimalused, nende valikud. Pidades endast erinevaid inimesi paariateks, halvustades nende (võib-olla isegi valesid) valikuid mõistab teemaalgataja end minu silmis vaimselt samale tasemele oma arvamusega teistest. Teised elavad sinu arvates ebanormaalselt, aga sina hoopis mõtled ebanormaalselt.

Mul on neli last ja enne esimese sündi arvasin, et võib-olla ühega tulen hädapärast toime. Ühega tulingi hädapärast toime, sest stiimul oli see üks üles kasvatada. Teise sündides oli stiimuliks kaks üles kasvatada. Praegu edenen karjääriredelil, minu ümber on õiged inimesed ja olukorrad ja ma ei tunne, et neli last mul üle jõu käiks. Ma ei ole veel pidanud seisma toimetulekutoetuse taotlemise järjekorras. Küll aga loen ma siit samast perekoolistki, kuidas ühe või kahe lapsega emad seda teed igakuiselt käima peavad. See ei ole muidugi häbiasi, aga mina ei saa seda endale lubada. Ilmselt ei pea selgitamagi, kuidas teemaalgataja-sarnased inimesed on süstemaatiliselt minu suhtumist võimaliku abi saamise võimalustesse kujundanud. Kui ei ole täidetud need, need ja veel need tingimused, siis ilmselgelt oled sa sopajoodik, ilma pealt lapsi kokku korjanud lits, sarisigija, kes ei oska või ei taha kasutada kondoomi.

Ma ei soovi kellelegi anda põhjust mind ja minu lapsi arvustada, arutleda selle üle, kas meie Anni oleks ikka tohtinud veel sündida või oleksin ma pidanud sel korral seksides kummi kasutama. Võib-olla olengi tegelikult alkohoolik, lits ja vastutustundetu sigija – aga kuidas see tegelikult teemaalgatajasse puutub?

Kõik lapsed, kes siia ilma sünnivad, sünnivad asja pärast. Ka Aafrikas sünnivad lapsed keset näljahädasid, sõdade ajal sünnivad lapsed häda ja viletsuse sisse – ja nad sünnivad selleks, et midagi muuta. Üks inimene ei muuda midagi, aga temast võib saada teerajaja, juht, et ühiselt muutma hakata. Paljud Suured Inimesed on sündinud pealtnäha lootusetusse ellu, kuid sünniga said nad oma elu esimese suure võimaluse! [/tsitaat]

Kuidagi naiivne teemapüstitus. Mina tahaks jällegi, et kõik minu lapsed saaksid vanematelt tähelepanu, mis on üheks tugevaks inimeseks kujunemise aluseks. 13-lapselises peres ei ole kohe kindlasti laste emotsinaalsed vajadused täidetud ja suure tõenäosusega saabki mõnest neist sopajoodik. Kas see peakski olema see suur asi, mille pärast sündida? Kui sa ise oleks tundnud viletsust, hoolimatust, siis mingist suurest võimalusest sündida poleks sa küll rääkinud. Ja siis mõni üksik, kes võibolla suudab need viletsa elu kompleksid unustada, saab näiliselt edukaks, aga sisimas on ikkagi õnnetu, sest pole tunda saanud vanemate hoolitsust. Vanemad võtke ometi vastutus oma laste elu ja käekäigu eest. Laps ei palunud teilt mingit suurt võimalust sündida.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

tegelikult justnimelt vajab! siis jääb ehk mõni kool sulgemata ja ühistransporti rohkem koomale ei tõmmata.
liiga vähese rahvaarvu juures muutub eraldi riik varsti võimatuks.[/tsitaat]

Sa oled küll asjadest väga valesti aru saanud. Riik vajab maksumaksjaid, mitte veel rohkem toetatavaid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sa oled küll asjadest väga valesti aru saanud. Riik vajab maksumaksjaid, mitte veel rohkem toetatavaid.[/tsitaat]
paljulapselistes peredes kasvabki ju hulgaliselt tulevasi maksumaksjaid, sherlock.

Krt, söönud ja pestud ja ise söövad kiirnuudleid ja kiidab ka veel ennast. Inimeseks saamiseks on rohkem vaja kui söönud ja pestud. Ole siis õnnelik, et lepid nii vähesega. Loodetavasti lepivad sinu lapsed ka.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No ma olen nüüd kahe päeva jooksul jälginud ja korra ka kommenteerinud seda teemat ja mul hakkab õudne!

Siit selgub, et on väga konkreetsed parameetrid, millesse mahtudes tohib sündida:
*Sinu vanemad peavad olema jõukad. Ei pea olema rikkad, aga neil peab olema pütt või kaks sularasva külmaks talveks kõrvale pandud. Piltlikult siis. Orjaajal oli see inimeste arvates ikkagi tõsiseltvõetav varandus.
*Sinu vanemad peavad suutma enne sinu sündi garanteerida, et sa saad neilt sama palju jagamatut tähelepanu kui ühe või kahe lapsega peres.
*Sinu vanemad peavad suutma sind riietada ilusasti (midaiganes see tähendab). Et siis kulunud särgis käia ei tohi ja paljajalu supikööki ka ei lähe.
*Sinu vanemad peavad suutma sulle garanteerida kõrgema hariduse ja kõva palgaga ameti, sest sa ei tohi jääda riigile biomassiks.
*Supikööki minna või toimetulekutoetust taotlema võid minna vaid siis, kui sul on elus väga halvasti läinud.
*Sul ei ole õigust sündida, kui oleksid pere kuues laps. Sest viis last peres on absoluutselt viimane piir, sealt edasi on toimetulemine majandusime.
*Kui sa vastu kõiki neid eeldusi peaksid siiski sündida tahtma, PEAB sinust saama midagi paremat kui sinu vanemad.

Kas teil häbi ei ole?

Siin on juba korduvalt välja öeldud, et erinevatel inimestel on elus erinevad prioriteedid, erinevad arusaamad, erinevad eelistused ja vajadused.

Hüva, on üks naine saanud 12 last, need on näljas ja paljad, aga emal on ükskõik. Temale on näiteks oluline mõni võsaneeger sängi rebida, uue \”pooliku\” jaoks raha kokku varastada, kaduda naaberkülla peo peale. Ja kui nii on ja lapsed on hädas, siis aitavad need, kes suudavad. Reeglina sellised inimesed ei vali, keda aidata, sest tõeline abipakkuja ei küsi põhjust. Nad aitavad küsimatagi. Sest on vaja.

Erineva sissetulekuga inimesed näevad teisi erinevalt. Mina lähen poodi ja ostan 10 pakki kiirnuudleid, sealsamas aga oigab peen proua, et miks ma lastele ometi Fair Trade pastat ei osta. Kas ma siis ei tea, et nii on ju esiteks tervislikum ja teiseks edendab see arengumaade põllumeeste äritegevust. Miks ma ei osta, kas ma ei tea… Muidugi ostaks ja muidugi ma tean – aga minu jaoks ei ole see elementaarne. Mina valin selle asemel näiteks hoopis kogumiskonto nõudepesumasina soetamiseks. Paljulapselises peres osatakse seda ostu väga hinnata.

Jah, ongi nii, et nii palju kui on inimesi on ka erinevaid suhtumisi. Mina pean oluliseks, et mu lapsed oleksid söönud ja pestud, teine ema aga näiteks näpistab toidulaualt, et lastele firmamärkidega riideid osta. Või siis ei pööra lastele üldse tähelepanu. Või ei oska märgata, et lapsed on kriimud ja kõhnad.

Räägin siis teisest vaatenurgast veel:
Mina isiklikult näiteks ei mõista igasuguste koertekasvatajate vajalikkust. Terve maailm on täis nälgivaid ja hädas koeri, aga miljonid inimesed produtseerivad uusi pesakondade kaupa juurde. Kes paberitega ja elitaarselt, kes põranda all varjatult. No mille krdi pärast on neid krantse nii palju vaja? Ühes otsas hukatakse ja teises otsas tehakse juurde!
Vot ja nüüd siis võtavad \”koeraarmastajatest koerakasvatajad\” end kokku ja seletavad mulle ka ära, miks inimeste kohta on OK nii arvata, aga koerte kohta mitte! Seda enam, et ka koerte populatsiooni saavad (ja peavad) inimesed ise kontrollima. Tuld!
[/tsitaat]

Mina pole absoluutselt midagi sellist siit teemast välja lugenud. Jõukuse ja lausnälja vahele jääb hulk maad. Jutt käib sellest viimasest.
Kust lugesid, et kui pole kõrgharidust, siis on biomass?
Keegi pole seadnud mingit piir laste arvule – kui saate hakkama, saage või 20. Kui aga kummalgi vanemal pole tööd ja enanstki toita-katta ei suuda, on ka üks laps liiast.
Keegi pole rääkinud firmamärkidega riietest. Aga üldse võiksid jope ja saapad ikka külmal ajal olemas olla, eks ole?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Peredest, kus lapsed pole iial näinud oma vanemaid makse maksmas, paraku mitte. Arusaam, et teised peavad sind elu aeg ülal pidama, kasvab paraku väga kõvasti sisse.[/tsitaat]mina, 6-lapse emana, olen ka riigile minimaalselt TM maksnud, st enamuse sellest, mis makstud, olen deklariga tagasi saanud, aga see ei tähenda sugugi, et mu lapsed ei ole tublid töötegijad. tegelikult on asi pigem nii, et endistel tööandjatel on nende tel nr tagataskus tallel, et siis vajadusel appi kutsuda või ka mõnele tuttavale soovitada.
käibemaks- eks seda ikka maksan, kuna täielikult naturaalmajandusel ikka hakkama ei saa,
aktsiisiga on samuti suht kehvad lood, sest suitsu ei osta ma üldse ja alkoholi ka minimaalselt. bensiini pealt riik veidi ikka teenib 😀
ühesõnaga, ei maksa üldistada, see palju vanemad riigile makse on maksnud, ei näita veel laste tublidust/saamatust

kas siin ei voha võltposittivsus, siin perekoolis.
ajaviites on teema majandusanoreksiast. inimene ei raatsi endale süüa osta. saab palka 680e ja tahab raisata söögile vaid 100 euri. täiskasvanud inimene. hurjutatakse, et tervise pealt ei maksa kokku hoida, osta ikka 200eest.
kui peres on 8 last ja 2 täiskasvanut. ja isa ema teeniks kokku 1200e. millest maksta vee lmaksud, arved. palju siis söögile jääks 10le inimesele?
kas 100euri eest inimesele süüa osta kuus on ikka väga hästi ja hurjutus ilma asjata või elavad need pered ikka poolnäljas koguaeg ja ei saa kulutada söögile küll.

[small]Swanni kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas sulle oma lauset üle lugedes ei tundu, et toimetulevate lasterikaste perede toetamine on nagu karkude pakkumine kahe terve jalaga inimesele? Eelistad toetada toimetulijaid, samas teed maani maha need, kes hakkama ei saa? [/tsitaat]

Jah, said tõesti õigesti aru. Tõesti eelistan toetada neid, kes midagigi ise toimetulemiseks teevad. Olen viinud makarone 6 lapsega perele, kellle lapsed näljast nõrgad olid. Paari kuu pärast teatas pereema rõõmsalt – sügisel saame veel ühe lapse! No mida? Söötke olemasolevatel kõht täis, kurat võtaks!