Teema: Palliga näkku

Kõik ilmselt ei tule ühesugustest koolidest. Meie koolis olid näiteks gigantklassid ja laste hulgas igasuguseid. Ka selliseid lapsi, kes olid veidi kehvematest sotsiaalsetest tingimustest ja mis seal salata, kui laps saab kodus peksa, siis on ta harjunud sellega, et vägivald on elu normaalne osa. Ja just need poisid viskasid kõige tugevamini, mõnuga kohe ja ainus eesmärk oligi haigettegemine. Hiljem loopisid need samad poisid koolimajast väljujaid näiteks jääpallidega, lihtsalt lõbu pärast. Aga üldiselt tunnis kehkaõpsi ei huvitanud. Tema läks üldse kuskile eemale pingile istuma ja oma pabereid vahtima vms. Hea mugav oli lapsed ju kaelast ära saada, las mängivad palli, siis ei pea juhendama, tulemusi mõõtma ja üldse oma tööd tegema.

Minu põhitaktika oli samuti kiiresti riivekaga välja saada. Sain kah, aga paarist aeglasemast klassiõest oli ikka iga kord kahju, kes samuti iga kord nuttes platsilt lahkusid.

Olen nõus, et sellel mängul oleks veel pisutki mingi point, kui kasutada mingit hästi pehmet palli, millega ei ole lihtsalt võimalik haiget teha. Siis ei teki ka haigettegemise hasarti nendel metslastel.

#2979080:

Ega teised lapsed ei tea, et sinu oma lumehelbeke on. Mul tütar oskas juba enne kooli visata ja püüda, vettehüppeid oskas ka teha.

Tuli ära 😀

#2978523:

#2978459:

Selles mängus lõi koolikius eriti teravalt välja. Kohmakam mängija sai tunda tõrjutust, sest keegi ei tahtnud teda oma võistkonda valida ja vastumeelsust väljendati varjamatult. Platsil aga sai ta sõimata.

Tohoh, kius lõi teravamalt välja kui korvpallis või jalgpallis? Seal moodustati meeskonnad siis kuidagi teisiti?

Meil koolis mängitigi ainult rahvastepalli. Aga terve koolipäeva jooksul jõudis koolikius haripunkti kehalises kasvatuses, kui mängiti rahvaste palli. Korvpalli trenni sai ka proovitud, selles ei kiusanud lapsed, vaid ennasttäis nooruke õpetajapreilna.

See, kui sind ei taheta halva mänguoskuse pärast võistkonda valida, ei pruugi tõesti tingimata olla koolikius. Eelistataksegi osavamaid. Aga kui sind päevast-päeva terve päev tõrjutakse ja narritakse ja eriti veel pallimängimise ajal – siis on see juba kindlasti koolikius. Kõik ei ole tõesti koolikius, ent kui see siiski on, tuleb seda märgata ja sekkuda, mitte pead liiva alla peita. Aga see läheb juba siinsest rahvastepalli teemast pisut välja.

See lumehelbekese-jutt… kirjutasin siin enne, kuidas mina kooliajal rahvastepalli vihkasin. Küllap ma siis ise olengi lumehelbeke 🙂 Minu laps mängib koolis ka vahetunnil vabatahtlikult rahvastepalli, tema küll helbeke pole.
Vahe on aga selles, et mina olin ja olen loomu poolest kehva koordinatsioonga ja aeglase reaktsiooniga, Laps aga on selles osas minust täiesti erinev, kiire reaktsiooniga ja väle. Tuleks siiski aru saada, et lapsed on erinevad. Need lapsed ei ole ise süüdi, kes rahvastepallis ei suuda piisavalt kiirelt palli eest ära joosta ja seetõttu pidevalt haiget saavad. Ja neile ei saa ette heita, et nad sellest mängust rõõmu ei tunne ja pigem loodavad ruttu välja langeda.

Arusaamatu, miks need lapsed teil postina seisavad ja lasevad endale palliga näkku või kuhu iganes virutada.

Mina olin kooli ajal ka selline prillidega, rahulik, tagasihoidlik nohiku tüüpi tüdruk, aga rahvastepall mulle väga meeldis, kuigi ma polnud seal kaugeltki mitte kõva tegija. Meeldis ka korvpall, ka peale seda meeldis, kui mängus luumurru sain palli püüdes, samuti jalgpall. Meeldisid ka kõik muud kehalise tunnis tehtavad alad, nagu kitsehüpped jms. Vaid pikamaajooks oli liiga igav. Aga samas ma polnud kunagi mingi sportlane, kuigi kehaline oli 5 alati. Täna täiskasvanuna mängin 80% meeste seltskonnaga võrkpalli, olen väga rahul ja üldse pole hirmus ????
Inimesed ongi erinevad, osadele pallimängud sobivad, osadele mitte. See ei sõltu kuidagi mingist stereotüüpsest vastavast iseloomust, agressiivsusest vms.

Kehalise kasvatuse tunnis on palju võimalusi, kuidas laps saab haiget, sõltumata vanusest.

1. joostes komistab ja kukub
2. teatejooksus läheb pulga üleandmispunktis rüseluseks
3. kaugushüppes maandub valetsi ja väänab jala
4. üle kitse hüpates läheb midagi nihu ja kukub mattidest mööda pea ees põrandale
5. köiest ronides kukub alla (tegelt ka, see ju päriselt ohtlik, me pidime ikka lae alla ronima 😀 )
6. Rahvaste pallis saab päris kõva laksu kuhu iganes, sh noormehed õrna piirkonda (teismeeas tüdrukutel ka päris valus vastu rindasid saada)
7. jalgpallis lendab väravavaht palli püüdes peaga vastu posti (reaalsed juhtumis võistlustelt ju)
8. ujumises upub keegi ära
9. korvpallis põrkab pall korvist tagasi vastu pead, teismelised tüdrukud kriimustavad üksteist oma küüntega (kogemata)
10. kangid jmt kukuvad varbale (alles oli ka meedias juhtum, kus keegi tegi nalja ja tõmbas mingi tugipingi tagant ära ja poiss sai tõsise vigastuse).

Ma ise sain 12aastaselt pesapallikurikaga vastu vahtimist nii, et terve mokk oli verine. Kuidas? sest ma olin taga püüdja aga enamus lapsi kui pallile olid pihta saanud, ei osanud kurikast lihtsalt lahti lasta vaid sedakurikat oli vaja hooga visata 20 m kaugusele…pärast seda ei olnud ma enam kordagi taga püüdja, alati platsil või viskaja.

Mis me sellest järeldame?

#2990820:

Ma ei saa aru, kas te oma lasteaiaealiste lastega palli ei mängi? Kas te pole neid palli püüdma ja viskama õpetanud? Korra võib haiget saada juhuse tõttu, kuid kui koguaeg saab, siis järelikult pole tal mingitki pallitunnetust.

Võimalik, et ma elan oma maailmas, aga minu jaoks on elementaarne, et laps oskab enne kooli nii jalgrattaga sõita, palli mängida, puu otsas turnida, joosta, enda omad õpetasin ka suusatama, uisutama, rulluiskudega sõitma ja nüüd ka lainelauaga sõitma. Lastele on liikumine omane ja nad haaravad kõike mängult, hilisemas eas on palju raskem neile uusi asju õpetada.

Teoorias võib see ju õige olla, aga lapsed on väga erinevad. Mina nt olin lapsena (ja olen siiani) täiesti lootusetult arg nii suuskadel, kelgul, uiskudel kui ronimises. Kartin palliga pihta saada, kukkuda, haiget saada. Ujumine, jooksmine ja rattasõit olid ok.
See füüsilises mõttes arg olemine pole mitte kuidagi seganud mu täiskasvanuelu. Täiskasvanuna saad õnneks vältida tegevusi, mis ei meeldi, või vähemalt teha neid omas rütmis ilma kellegi utsitamiseta. Tantsin, kõnnin, sõidan rattaga, isegi suusatan vahel siledal maal. Ja tänan õnne, et ei pea enam koolispordiga tegelema…

Kui laps oli väike, käisin tihti mänguväljakul ja siis oli juhuseid, kui lapse kukkumise peale tormas kohale ema-vanaema ja kukkus ahhetama, issand, mis juhtus jne. Teine vanem läks ligi, naeratas julgustavalt ning aitas lapse püsti. Nii kasvavadki erinevad lapsed – ühe jaoks on palli pihta saamine juba draama, teise jaoks aga osa mängust.
Tegelikult on lapsed nõrgukesteks jäänud – ise jooksime paljajalu maal ringi, nüüd ka oma lapsed vinguvad – kaste on märg või käbid teravad.