Olen ühe lasteringi juhendaja. Grupis on kaheksa-aastane aspergerist poiss. Mul ei ole erivajadustega lastega mingit kogemust ega koolitust ja tunnen, et vahel jään hätta. Kui lapsi on vähe, õhkkond rahulik ja poisile midagi vastu ei hakka, teeb ta kenasti kaasa ja on väga tubli. Kui aga midagi ta välja vihastab, läheb ta nii turri ja ägedaks, et hakkab lööma, koledasti ütlema, puhiseb ja pahiseb vihast ja on kohe näha, et ei tule oma tunnetega toime. Põhjus võib olla imepisike. Olen kogu aeg juures ja näen, et keegi ei kiusa ega narri teda. Lihtsalt lapsed on erinevad ja kõik need erinevused ajavad teda totaalselt endast välja. Saan aru, et ta ei ole selles süüdi ja ma ei süüdistagi teda, aga pean kuidagi tunniga edasi minema ja olukorda ohjeldama.
Kui palju võib aspergeri korrale kutsuda, kui ta lubamatult käitub?
Mida on korrale kutsumiseks kõige tõhusam öelda või teha?
Kui teie aspergerist laps käib trennis või ringis, kas eeldate, et õpetaja ootab temalt enam-vähemgi sama käitumist kui teistelt või ootate, et talle peabki järeleandmisi tegema?
Tunnen end kui kahe tule vahel. Ühelt poolt saan aru, et laps on ise ka endaga hädas, et ta ei ole paha laps, vaid asperger. Teisalt ei saa teha ka teiste lastega tundi, kui üks ütleb üks kõik mida ja lööb teisi. Teised lapsed ei tea tema diagnoosi ega peagi minu meelest teadma – ja seepärast ei saa ma teiste laste ees näidata, et ühele on kõik lubatud.
Aga milline on tõhus ja hooliv viis aspergeri ohjeldada? See ei aita, et ema või isa kaasas käiks, sest siis ta on veelgi hullem. Lõpuks hakkab laps isa lööma ja nad lähevad poole tunni pealt minema.
Paluda üldse enam mitte tulla ma ka ei tahaks, sest see pole poisi enda jaoks ju lahendus.
Teema: Palun abi aspergeride emadelt
ma soovitaks Sul tulla ka omamoodi.noh.ee foorumise, sealt leiaksid kindlasti häid nõuandeid
Minul on poeg 6-aastane ja oskan ainult rääkida seda, kuidas mina teda kodus “vaos” hoian. Olen katse-eksituse-meetodil selleni jõudnud.
*ma ei võta enam isiklikult, et pean talle iga päev otsast peale rääkima ja 10 korda kauem, et teistel on tunded, vajadused jms ja et ta peab nendega arvestama.
*kui tekib mingi olukord (noh neid tekib ikka pea iga tund 😉 , proovin leida pärast aja, kus istume koos, ja jutustan selle situatsiooni läbi ja toonitan, kuidas oleks olnud õigem käituda (ütleme nii, et see on põhjus, miks ma kodus suurt mitte midagi toimetatud ei saa: ma muudkui “tõlgin” ja selgitan….)
*kui võimalik (see on väga väsitav!) jälgin pidevalt, kuidas olukordi ennetada, õigel hetkel (täpselt sekund enne vihapurset) küsin nt süütult tema mingi viimase lemmikhobi kohta ja hakkan huvitatult kuulama. Või viskan mingi nalja (jumal hoidku mitte tema kohta! 😀 ) või hakkan ise midagi huvitavat rääkima, ikka tähelepanu eemalejuhtimiseks 🙂
*jälle väga raske kinni pidada, aga esimese eesootava jama ilmingu kohta ütlen naeratava, sõbraliku, pigem vaikse ja väga konkreetse häälega (jumal hoidku, kui peaks kasutama kas nämmutavat või ründavat tooni :D) hoiatuse: kui sa seda tegevust jätkad (ütled kaaslasele veel halva lause või võtad veel korra kaaslaselt selle asja ära vms), katkestame me siin hetkeks tegevuse, ma viin su akna all istuma (või teise tuppa või 2 meetrit eemale või…..) Kahjuks kõige paremini sobib see taktika, et muutud ka tema kehaks, seega kõnnid kaasa, istud koos temaga, oled kontaktis, ise samal ajal nt eemalt teisi see üks minut edasi juhendamas. No ja kui ta ei tee, mida sa palud?
– vahel peab valima lahinguid, võib-olla otsustad sa kiiresti mõttes, et see hetk pole väärt võitlust, draamat, pisaraid, füüsilist ärakiskumist või mida kõike muud….keerad asja naljaks- kui sa ta naerma saad, on vihapurske oht ju möödas ja sa ikkagi said soovitud tulemuse.
-samas tean oma kõikide laste kasvatamisest, et peab (kas või teesklema), et sina oled otsustaja. Nt mul sõbranna väidab, et tema väikelapsed jooksevad tänaval eest ära ja ei kuula sõna, ei käi kõrval jne. Ta juhtus hiljuti nägema, kuidas ma esimest korda lasin oma aasta kaheksakuusel lapsel vankrist välja tulla ja lihtsalt kõnniteel kõndida. Ainus tingimus oli, et ta peab vankrist kinni hoidma. Me seisime 15 min paigal, sest laps keeldus vankrist kinni hoidmast ja mina keeldusin edasi minemast, sest soovisin, et ta hoiaks kinni. Ühesõnaga, see aeg, mis sa algul panustad mingitesse lihtsatesse reeglitesse, tundub meeletult pikk, aga see tasub end ära, kui järjekindlaks jääda.
*Teatud asjad on nulltolerantsiga: ei lööda teisi, ei lõhuta asju, ei öelda halvasti. Meil oli see periood varem ära, kus seda sai välja harjutatud. Aga kui ta hakkab seda tegema: kohe reageerida, kohe taunida seda ja peab järgnema mingi karistus: võib-olla talle meeldis hetkel see tegevus, mis ta tegi, aga sina oled ta pärast teistkordset hoiatamist eemale viinud järele mõtlema.
*Minu lapsel on tohutu vahe, millal ta on hea laps ja millal hullumeelne. Seega ma lapsevanemana sätin kõik oma tegemised hommikupoolikusse ja õhtul ei toimu muud midagi (ei mingeid rahvaüritusi ühesõnaga) kui vaikne olemine: koos toimetamine, raamatute lugemine. Noh vähemalt ideaalis on nii, kuhupoole ma püüdlen.
*Tegelikult peavad diagnoosiga lapsed käituma täpselt samamoodi nagu diagnoosita lapsed: viisakalt. Lihtsalt autistlikud peavad 10 korda rohkem selle nimel vaeva nägema (vot see teema ajab mind vahel nutma, samamoodi ju näen, et laps pole ise süüdi, et tunnetemöllu ei suuda peatada).
*Ise kasutan ikka neid lauseid ka pidevalt: Ma näen, et sa oled vihane, sest… . Ma näen, et sa oled väga kurb…. . Ja muud ei ütlegi, annan lihtsalt tema emotsioonile sõna.
*Vahel näen, et kisub õdede-vendadega tühjast tüli, siis ka “tõlgin”: ma näen, et sa oled nii väsinud, et hakkad teistele halvasti ütlema. kas sa tahad üksi oma toas puhata või tahad natuke emme süles olla? ja kui ta siis emme süles istub, hakkab ta nutma ja nutab oma päeva nördimused välja, mina paitan lihtsalt selga…. ja kiidan, kui tubli ja tugev ta on!
*Ma ise olen tohutult tänulik, et saan ja võin oma lapse õpetajate-kasvatajate-treeneritega ausalt rääkida. Seega olengi kõik täpselt ära rääkinud, mis nipid meil kodus toimivad, et aidata: ehk toimivad need ka väljaspool kod teiste inimestega. Seega: sinu võti on selle lapse vanemad: nemad tunnevad teda ja saavad nõu anda.
(aga ma kordan veelkord, et üks asi on, kui mingi täiesti tavaline laps jäetakse vanemate poolt vabakasvatada, siis on kahju ikka väike; aga kui hüpi või aspi vanemad otsustavad, et nende laps on ise targem dikteerimaks, mida ta tahab süüa, millal arvutis olla, millal õppida, kus käia vms, siis on asi ikka väga hull!)
*Mina lähtun deviisist: kiida lolli! 😉 St minu laps saab (siiralt) kiita väga paljude selliste asjade eest, mille peale ei tuleks, kui tavalast kiidad (laps käis õigel ajal potil- ei tulnudki püksi- super ju!; laps märkas, et õde on kurb- fantastiline ju! jne), seega ole toetav, märka tema väga paljusid häid külgi, nii muudad sa ennast ikkagi sõbraks, keda võib usaldada, mitte sa ei ole täiskasvanu, kes vaid keelab.
Nojah kaua võib siin jahuda 🙂
Oled suure südamega, et abi otsid ja üritad! Pea vastu!
olen aspergerite õpetaja. Sa pead tõepoolest teda kogu aeg jälgima ja nii kui olukord hakkab teravaks kiskuma, küsid kibekähku mingi küsimuse hoopis teisest ooperist nende kahe osapoole käest, nt kas selle aspergeri või siis teise poisi käest, et mis nädalavahetusel tegite või milline jäätis teile meeldib kõige rohkem. Siis võib loota, et nad unustavad konfliktolukorra ära.
Teistele lastele aspergeri tõttu halva mulje jätmise pärast ära muretse, nad on sellist käitumist oma elus näinud küll ja küll. Ütle, et see ei ole ilus käitumine lihtsalt.
Ja sellist küsimust a la kui kehvasti käitud, kas lähed koju, ära küsi, pärast panebki sul ringitunnist minema ja siis otsid teda üksi linna pealt.
Ära lase aspergeril lihtsalt nii väga tunni ajal vestlusi alustada-tekitada, sisusta tund huvitavalt, seisa kasvõi pea peal, kriitilisel hetkel juhi tähelepanu kõrvale ja eks neid konflikte tekib ka siis, aga usu, kui ka sina ta oma ringist ära saadad, on tema elu jälle kurvem ja üksluisem ning ta jääb sotsiaalsete oskuste arendamisest nii ka ilma. Peab ju kunagi ta hakkama saama ühiskonnas.
Soovitan teemaalgatajale ja kõigile teistele autismiga/aspergeriga laste õpetajatele või vanematele seda raamatut: http://www.apollo.ee/viis-kusimust-praktiline-juhend-autismiga-lapse-kasvatamiseks.html
Siin on palju praktilisi näpunäiteid selle kohta, kuidas autismiga lapsega igapäevaelus hakkama saada.
Ise lugesin läbi ja leidsin nippe, mis isegi minu täiesti mitteautistliku lapse puhul imeliselt töötasid. 🙂
kägu 28.09. kell 23.42! Aitäh Sulle!
Palju asjalikke mõtteid! Ehk oled valmis veel kogemusi jagama ja jätma oma meili-aadressi? Mina 9 a aspipoisi ema ja probleeme meil jagub…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
