mõneks ajaks tuleb meie juurde 80-aastane ämm, kellel on diagnoositud parkinsoni tõbi.
ta liigub ise, aga vajab abi pesemisel, õhtuti tuleb mähkud igaks juhuks panna ja temaga väljas käia. haigus progresseerub iga aastaga, aegajalt esineb aga päris selgeid hetki, mil ilmub jälle välja särav ja terane inimene. järgmisel hetkel aga on tal peas jällegi sassis, kes on kes, kuidas riideid selga panna jne
nüüd küsingi nõu, millega tema päevi sisukamaks muuta, ise mõtlesin, et lappame albumeid, meenutame kes on piltidel, mängime lihtsamaid lauamänge, ümbermaailma reis näiteks, võtame ette mõned jalutuskäigud, lasen tal köögis harjumuspäraseid asju teha, näiteks aedvilju puhastada, muna vahustada.. kas teda kinno või kontserdile võib viia, selles ma pole kindel, tal võib paha hakata, uni peale tulla või ta võib tooli sisse “ära hanguda”. sellegipoolest tahaks talle mingeid elamusi pakkuda.
andke palun ideid, mida temaga ette võtta, et tema päevades rohkem värve oleks.
Teema: palun abi, kellel on kogemusi dementse vanainimesega
No kinod, kontserdid on kahtlane teema minuarust, ega nad sellistest asjadest ei huvitu enam väga kui haigused kallal ja vanus ka. Aga millele pead tõsist tähelepanu pöörama on järelvalve. Ta on võõras kohas, võib vabalt hakata kuskile kappi tuld tegema ( sest elas lapsena ahjuküttega majas), või uksest välja lipsata teadmata kus või kes ta on. Kui ei ole päris voodihaigega tegu, siis esineb ka füüsiliselt säravaid hetki. Meil pani kunagi üks 85 aastane memm üle 2 m aia, täiesti ilma liialdamata. Ma ei tea kuidas tal see õnnestus, aga lups ja läinud. Ise nägin, aga ei jõudnud temani, et takistada. Läksime kohe otsima ja leidsime üles ikka.
loe siit -http://www.parkinson.ee/parkinsoni_haigus_3.pdf
Lauamängud võivad keerulised olla, aga ta võib nautida seltskonda, mängijate ei pruugi temast olla. Mina olen oma emaga koos puslesid kokku pannud – lihtsaid ja selliseid, millel on tükid erineva kujuga.
Juhul, kui tal esineb ärevushooge, siis soovitan koju varuda ny Nervostrongi (taimne rahusti, apteegis käsimüügil) ja kohe anda ühe sisse, kui läheb rahutumaks, siis veel paar. See aitab ärevust leevendada, mis vähendab ka soovi see ärevus tegudesse panna.
Teater, kino jne sobivad siis, kui talle meeldis seal varem käia. Kui palju ta sellest kõigest hoomab, pole oluline – ta võib nautida nt seltskonda ja seda, et on “inimestega koos”. Võib ka niisama välja sööma minna.
Kuid – dementsed on erinevad, tuleb küsida tema põhihooldaja käest, mis sobib, mis mitte.
teatud hetkest muutub meenutamine tema jaoks raskeks kui albumeid vaatate ja siis võib see talle ainult ärevust tekitada. see täendab et peaksite nii albumeid vaatama et vaatate koos ja sina räägid kes seal on ilma et temal oleks kohustust midagi meenutada.
Parkinson õnneks pole Alzaimer, mälu kindlasti nii kiiresti ei tuhmu. Mul on vanaema juba 10 aastat Parkinsoniga elanud (84), mälu teravam kui paljudel noortel.
Kui dementne, siis pigem eakuse dementsus kui haigusest tulenev.
Kõige tähtsam: palju kannatust ja mõistmist. Inimene vajab ka nendel hetkedel, kui ta segaduses on, mõistmist ja valideerimist, et tema reaalsus on sama “päris” kui sinu oma. Kui ta räägib sulle lugusid, kus faktid kõik segamini või lausa fantaasiamaailmast pärit, siis ära hakka teda parandama. Või näiteks kui ta küsib: “millal me koju hakkame minema?”, on kõige halvem vastus: “mis sa ajad, sa juba oledki kodus.” Sel hetkel ei ole see tema kodu, vaid võõraks jäänud keskkond – ta igatseb taga tuttavat, turvalist. Kui keegi siis raiub, et see, mida tema tunneb, on kuidagi ekslik või vale, tekitab ainult ärevust ja potentsiaalselt ka agressiivsust.
Kontserditele, näitustele, kinno võib proovida minna küll. Võib juhtuda, et inimene väsibki ja peate varem lahkuma – seda ei tasu võta läbikukkumisena, peab lihtsalt valmis olema, et temaga väljas käies tulebki olla paindlikum ja võtta üks hetk korraga. Nii nagu terved inimesed, on ka dementsusega inimesed erinevad – ühele sobib paremini üks asi, teisele teine. Peab lihtsalt proovima.
Minu dementsusega lähedane näiteks naudib kontserte väga – ka kodus koos muusika kuulamine ja sellest rääkimine töötab väga rahustavalt. Kinoga on raskem – tal on raske sisu jälgida, eriti kui on võõrkeelne film. Võib igav hakata. Paremini sobivad filmid, mida ta on palju kordi näinud (a la Kevade), aga selliseid on kinos raske leida. Siiski, kui on visuaalselt paeluv ja mitte liige rõhuva energiaga film, võib ka kinoskäik kenasti kulgeda.
Väga soovitan üritusi, mis on spetsiaalselt dementsusega inimestele mõeldud, näiteks:
https://www.facebook.com/events/633511217176326/
https://www.facebook.com/events/367504034164912/?event_time_id=367504040831578
Need on turvalised kohad, kus inimene ise ja sina tema lähedasena saate ennast tunda turvaliselt ja mugavalt.
Aa, see ka, et sageli lähedastel ongi üks raskemaid asju väljas käies ebamugavus ja häbi oma lähedase käitumise pärast. Püüa sellest varakult vabaneda – nagu väikeste lastegagi: alati ei saa ette ennustada, kuidas ta käitub. Mõnikord teeb ta asju, mis panevad võõraid kulmu kergitama või isegi häirivad teisi. See on elu – sina ei pea ennast süüdi tundma ega oma lähedase haigust häbenema. Kuni olukord ei nõua sekkumist tema või teiste turvalisuse pärast, lase minna, ära piira teda liiga palju ja ära tunne vajadust kohe teda koju peitu viia, kui kohmetuid situatsioone tekib.
pead arvestama, et tal tähelepanuvõimet rohkem kui 15min järjestikku enamasti pole
Mida see “mõneks ajaks” tähendab? Miks sina pead ainult temaga tegelema? Kus su mees on?
Väga armas sinust, et oled nõus oma koju dementse ämma võtma, aga minu sama kogemus näitas seda, et seitsmendaks kuuks olin valmis mööda seinu ise üles ronima. Seltsielu jäi ära, mehega eraelu jäi ära, koju ei tahtnud tullagi, vanuri matustele ka ei suutnud minna, sest ega siis keegi teine selge mõistusega pere liige, ammugi kaugem sugulane, enda juurde seda koormat ei soovinud võtta, aga minu tegevust arvustati väga alatult. Ise pääsesid nad 5-minutiste telefonikõnedega vanurile. Minu töö oli tunde iga päev.
Kas tõesti pole odavam palgata nii päevaks kui ööks palgaline abiline? Muidu kordub täielik klišee, naised panevad enda elu vanade hooldusega kinni. Mehed elavad tavapärast elu edasi. Sa ei saa ilmselt veel aru, kui hull su elu saab olema. Su jutt tundub väga armas ja läbinisti naiivne. Kui sa kahe kuu pärast veel oled valmis peale tööpäeva puzzlesid laduma ja iga poole tunni tagant võimlema uues asendis, siis anna siia teada. Ma võtan kogu oma sõnavõtu kummardusega tagasi.
Väga soovitan sul hoolitseda iseenda tervise eest. “Mõni aeg” peaks lõppema täpse kuupäeva ja aadressiga, kuhu ta järgmisena läheb. Lisaks peaks sul olema tasulised abilised, muidu oled siin paari kuu pärast tagasi puhtakujulise hala ja lahkumineku mõtetega. Mees peab sulle võimaldama hooldaja palga oma ema hooldamise eest, kas rahana või vaba ajana väljaspool hullarit. Vabanda, sinu kodu. See on puhtakujuline lisatöö, millega sa nõustunud oled, ma eeldan, et su mees ka eeldab, et see saab sulle kompenseeritud turu hinnaga, mitte et mees saab võimaluse koonerdada sinu närvikava arvelt.
Mõnel on empaatiat, mõni aga näeb kõike vaid rahanumbrites. Päris huvitav, kuidas neil endil oma viimased eluaastad kujunevad.
Aawww…. Räägiks ehk siis, kui sa ise mõnda vanurit hooldanud oled? Ps! Ma teen kõik selleks, et oma vanaduses elada luksuslikus vanadekodus, mitte koormana oma laste seljas, oma laste pereelu õnnest üle lastes, abiliste palkamise arvelt koonerdades.
Sa võid ju seal luksuslikus vanadekodus oma aega veeta, kuid ega see veel ei tähenda, et seal sinusse ka luksuslikult suhtutakse. Ma ei imesta tänapäeval enam millegi üle, isegi mitte selle üle, et mõni võtab tasu ka haiglas külastamise eest.
Täpselt nii nagu tavainimene pole saanud hoolduskoolitust, täpselt nii nagu tavainimene pole saanud erivajadustega inimeste abistamise koolitust, tulebki sellesse suhtuda kui töösse, millega iga suvaline hakkama ei saa. Inimesed reaalselt põlevad läbi! Teemaalgataja mees saab hiljemalt aasta pärast kaks erivajadustega inimest endale kodus, hullu vanainimese ja närvilise, ebaseksika naise, kes ei armastagi tema emmekest, naise, kellest võiks lahku minna, sest iga teine naine mehe ümbruskonnas ju naeratab talle, oma naine enam mitte….
eemaalgataja mees saab hiljemalt aasta pärast kaks erivajadustega inimest endale kodus, hullu vanainimese ja närvilise, ebaseksika naise, kes ei armastagi tema emmekest, kellest võiks lahku minna, sest iga teine naine mehe ümbruskonnas ju naeratab talle, oma naine enam mitte….
Ma kahtlen sügavalt, kas ka ilma vanainimeseta need naised oma mehele pidevalt naeratavad, lausa nii kaua, kuni või veel suus sulab. Tänapäeval minnakse lahku juba paari kooselatud aastakese pärast ja ilma hooldatava vanainimesteta.
Ega nii võibki olla. Sellepärast ongi oluline, et mees saab aru, millise koorma ta oma armsamale tasuta selga laob, kui oma ema kodusele hooldusele võtab. Ilma abilisteta. Ma läheks kohe lahku mehest, kes sellest aru ei saa ja loodab minu arvelt kokkuhoidu enda kohustustest.
Ps! Lase mehel ise nädalaid jutti emaga puzzlesid laduda, wc-d pesta, mähkmeid vahetada ja pidevat laga koristada, siis leitakse kiirelt sobiv lahendus…
Oh, lootsin juba, et see teema jääb väikese südame ja väiklase hingega kägude poolt puutumata. Aga ikka tuli ära “miks mees ei hoolitse”, “mis sa sellest saad” “sa oled varsti hull valmis” jnejne. Muidugi oleks ma varsti hull kui omaksin sellist -mis ma vastu saan- suhtumist. Kas on raske uskuda, et ma hoolin sellest inimesest, ta on mulle nagu teine ema- kallis ja lähedane. Helgematel hetkedel on ta maailma huvitavaim kaaslane.
Ja miks meest siia teemasse tuua- äkki ämm ongi ainus, mis mul mehest jäänud on.
Väga tore oleks teada, kas sa kahe kuu pärast ka sama arvad. Kahjuks ma tunnen valdkonda rohkem kui keskmine inimene. See imeline illusioon kaob reaalis üsna kiirelt. Ära pahanda sellise tagasiside pärast, aga korralda palun ka enda taganemistee. Kui sul elus tõesti muid eesmärke pole (oma lapsed näiteks, lisaks pole sul laene, muid kohustusi vms, su tööandja on väga mõistev jms), siis ma tõesti saan aru sinust.
Tasub mõelda sellele, mida inimene on nooruses teinud js pakkuda kui vähegi võimalik, samalaadset tegevust turvalisel viisil. Mul üks tuttav tegeles dementsetega koduhoolduses, üks klient tal “õmbles” päevad läbi ilma niidita vana käsiõmblusmasinaga, teine “tegi puutööd” ehk nühkis iga päev liivapaberiga suvalisi klotse. Mõlema jaoks olid need käepärased ja lihasmälus olevad tegevused, mis tegid nad õnnelikuks. Ühel proual oli beebi nukk, kelle eest ta “hoolitses”, oli vist olnud terve elu olnud mingit lastega seotud tööd teinud ja “tegi” seda suure innuga ka dementsena tegi.
Need on muidugi sellised asjad, mis tulevad mängu siis, kui dementseid hetki on ikkagi päevast valdav osa juba.
Sa võid ju seal luksuslikus vanadekodus oma aega veeta, kuid ega see veel ei tähenda, et seal sinusse ka luksuslikult suhtutakse. Ma ei imesta tänapäeval enam millegi üle, isegi mitte selle üle, et mõni võtab tasu ka haiglas külastamise eest.
Täpselt nii nagu tavainimene pole saanud hoolduskoolitust, täpselt nii nagu tavainimene pole saanud erivajadustega inimeste abistamise koolitust, tulebki sellesse suhtuda kui töösse, millega iga suvaline hakkama ei saa. Inimesed reaalselt põlevad läbi! Teemaalgataja mees saab hiljemalt aasta pärast kaks erivajadustega inimest endale kodus, hullu vanainimese ja närvilise, ebaseksika naise, kes ei armastagi tema emmekest, naise, kellest võiks lahku minna, sest iga teine naine mehe ümbruskonnas ju naeratab talle, oma naine enam mitte….
Ühest küljest mõistan täiesti, et inimene, kellel hooldamise kogemus olemas, võib tunda, et enam teist korda ta seda läbi teha nõus ei ole. Keegi ei saa seda hukka mõista – see on tõesti raske ja kurnav töö. Eriti juhul, kui ei ole olnud võimalust endale põhjalikult haiguse olemus selgeks teha ja toimetulekustrateegiaid õppida.
Teisest küljest: Eestis on kahjuks sisuliselt võimatu leida inimesi, kellel oleks dementsusega inimese toetamiseks ja hooldamiseks professionaalne ettevalmistus. Ei ole neid koju palgata ega peaaegu mitte üheski hooldekodus ka mitte. Nii et lähedased, kes hoolivad, on lõhkise küna ees: kas võtta suur koormus enda peale või saata inimene üsna hulludesse tingimustesse hooldekodus, kus ta väga kiiresti ja valuliselt regresseerub ja hääbub.
Dementsusega inimesele endale on reeglina parim elada kodu turvalises keskkonnas lähedaste lähedal nii kaua kui võimalik. Rõhk ongi viimasel: nii kaua kui võimalik. On olukordi, kus lähedaste tervise säästmiseks või inimese enda turvalisuse pärast ei ole enam võimalik. Aga teemaalgataja puhul näib, et see olukord ei ole veel kätte jõudnud, nii et parem anda nõu kui visata tühje soovitusi, et palka hooldaja.
Muide kui keegi siin tõesti teab head hooldajat, kellel on ettevalmistus just dementsusega inimeste abistamiseks ja kes oleks huvitatud koduhooldaja-tugiisiku tööst Tallinna lähistel, siis võiks jätta kontakti. Oleksin väga tänulik.
Muide kui keegi siin tõesti teab head hooldajat, kellel on ettevalmistus just dementsusega inimeste abistamiseks ja kes oleks huvitatud koduhooldaja-tugiisiku tööst Tallinna lähistel, siis võiks jätta kontakti. Oleksin väga tänulik.
Mina ka.
Mis tal siis on, kas parkinson või dementsus või mõlemad? Parkinson jätab mõistuse puutumata, kuid muudavad inimese abituks. Muidugi parkinsoni ravimid võivad mõistust mõjutada, minu sugulane hakkas nägema asju, mida polnud.
Mis tal siis on, kas parkinson või dementsus või mõlemad? Parkinson jätab mõistuse puutumata, kuid muudavad inimese abituks. Muidugi parkinsoni ravimid võivad mõistust mõjutada, minu sugulane hakkas nägema asju, mida polnud.
Parkinsoniga kaasneb dementsus hilises faasis. Ja Parkinson ei paku immuunsust muude dementsust põhjustavate haiguste vastu.
Mul on ka see küsimus, et kas mees ise oma ema eest ei hoolitse või, miks see nii väga sinu tõmmelda on?
mõneks ajaks tuleb meie juurde 80-aastane ämm, kellel on diagnoositud parkinsoni tõbi.
ta liigub ise, aga vajab abi pesemisel, õhtuti tuleb mähkud igaks juhuks panna ja temaga väljas käia. haigus progresseerub iga aastaga, aegajalt esineb aga päris selgeid hetki, mil ilmub jälle välja särav ja terane inimene. järgmisel hetkel aga on tal peas jällegi sassis, kes on kes, kuidas riideid selga panna jne
nüüd küsingi nõu, millega tema päevi sisukamaks muuta, ise mõtlesin, et lappame albumeid, meenutame kes on piltidel, mängime lihtsamaid lauamänge, ümbermaailma reis näiteks, võtame ette mõned jalutuskäigud, lasen tal köögis harjumuspäraseid asju teha, näiteks aedvilju puhastada, muna vahustada.. kas teda kinno või kontserdile võib viia, selles ma pole kindel, tal võib paha hakata, uni peale tulla või ta võib tooli sisse “ära hanguda”. sellegipoolest tahaks talle mingeid elamusi pakkuda.
andke palun ideid, mida temaga ette võtta, et tema päevades rohkem värve oleks.
Ma ei loe välja, et ta oleks dementne. Parkinsonism on ju seotud värinatega?
Ämma hobide ja meelistegevuste kohta teab kõige paremini ikkagi tema laps ehk sinu mees.
Mul on ka see küsimus, et kas mees ise oma ema eest ei hoolitse või, miks see nii väga sinu tõmmelda on?
Kas te keegi ei loe teemaalgataja vastuseid? Ta ju ütles, et ämm on ainus, mis tal mehest jäänud on…
Olen ise samas seisus – olime 25a abielus olnud, kui mu mees väga noorelt suri ja kuna ta oli oma vanemate ainus laps ja tema isa ammu surnud, siis olen ka mina (ja minu lapsed) ainus, kellele pikaaegne ämm loodab. Seega ei ole elus kõik alati nii must-valge ja kõigil ei ole paraku alati võimalust kohustusi mehele delegeerida/mehega jagada.
Mul on ka see küsimus, et kas mees ise oma ema eest ei hoolitse või, miks see nii väga sinu tõmmelda on?
Kas te keegi ei loe teemaalgataja vastuseid? Ta ju ütles, et ämm on ainus, mis tal mehest jäänud on…
Olen ise samas seisus – olime 25a abielus olnud, kui mu mees väga noorelt suri ja kuna ta oli oma vanemate ainus laps ja tema isa ammu surnud, siis olen ka mina (ja minu lapsed) ainus, kellele pikaaegne ämm loodab. Seega ei ole elus kõik alati nii must-valge ja kõigil ei ole paraku alati võimalust kohustusi mehele delegeerida/mehega jagada.
Just. Must-valge pole ka siis, kui mõlemad abikaasad elus ja kohal. Miks peaks olema?
Minu abikaasa hoolitseb minu haige lähedase eest peaaegu sama palju kui mina. Kui minuga midagi juhtuks, hoolitseks ka minu asemel. Ja kui tema ema või isa ühel päeval vajab hoolt, siis on samamoodi – ei tuleks isegi pähe jagada, kes kelle laps… Abielludes ju tegime otsuse, et on meie pere, mitte minu pere ja tema pere (mitte et tingimata just ainult abielutunnistus seda otsust kinnitaks.)
Ma tõsiselt mõtleks järgi kas tahaks teha seda, mul ämma suguvõsas nii tema õde kui vend on dementsed, 80+ , ämm elab veel äiaga aga näha juba et dementeerub. Näiteks võib millegipärast mulle 5 korda helistada poole tunni jooksul. Mingit sõnumit ei jäta. Arusaadavalt ei saa alati vastu võtta.
Ausalt, olen mitu korda vihastanud. Mees ütleb et temale ei helista. Kui vastu võtan hakkab mingil isiklikul teemal halisema. Ma lihtsalt ei kujutaks ette ta sellises või hullemas staadiumis meie juurde koliks. Meil veel 2 teismelist kodus.
Ma parem annaks poole oma rahast ära et keegi teda hooldaks. Mina ei suudaks lihtsalt ja mees ammugi mitte. See on üldse õudne probleem.
Meil elas pisut dementne vanaema, kes ka jõudumööda “muna vahustas” ehk üritas söögitegemisel abiks olla, klõpsis piidi ja ahju nuppe sisse, pani midagi põlema ja kõrvetas ära. Samuti oli tal kinnisidee koju minna, päevad läbi rääkis, et tema hakkab koju minema, korra õnnestus ka toatuhvlites majast välja pääseda, bussiga teise linna otsa sõita ja kellegi kaaslinlase majja sisse marssida, kuni teda politseiga otsisime. Mähkmeid ta ka ei armastanud, mähkmesisu seintele määrimise klassikat ei mäleta, kuid ära võttis need ikkagi ja need ei takistanud teda ise wc-s käimast. Kuna kinnisidee oli ise tualetis käia, siis korra öösel kukkus pea lõhki. Kuna ta oma kodus oli kuivkäimla, siis vesikloseti kasutamine oli samuti problemaatiline, õpeta ja näita või ära näita. Südantlõhestav nutmine, kuidas me ei lase tal koju minna oli igapäevane. Pakkiski asju ja riietus kojuminekuks iga päev. Istus voodil, barett peas ja ootas kojuminekut.
Meil elas pisut dementne vanaema, kes ka jõudumööda “muna vahustas” ehk üritas söögitegemisel abiks olla, klõpsis piidi ja ahju nuppe sisse, pani midagi põlema ja kõrvetas ära. Samuti oli tal kinnisidee koju minna, päevad läbi rääkis, et tema hakkab koju minema, korra õnnestus ka toatuhvlites majast välja pääseda, bussiga teise linna otsa sõita ja kellegi kaaslinlase majja sisse marssida, kuni teda politseiga otsisime. Mähkmeid ta ka ei armastanud, mähkmesisu seintele määrimise klassikat ei mäleta, kuid ära võttis need ikkagi ja need ei takistanud teda ise wc-s käimast. Kuna kinnisidee oli ise tualetis käia, siis korra öösel kukkus pea lõhki. Kuna ta oma kodus oli kuivkäimla, siis vesikloseti kasutamine oli samuti problemaatiline, õpeta ja näita või ära näita. Südantlõhestav nutmine, kuidas me ei lase tal koju minna oli igapäevane. Pakkiski asju ja riietus kojuminekuks iga päev. Istus voodil, barett peas ja ootas kojuminekut.
Väga kurb. Kindlasti tuleks selgeks teha, mis täpsemalt dementsust põhjustab. Enamus neist haigustest ei ole ravitavad, aga mõned on – nõiteks probleemid kilpnäärmega. Ja enamiku puhul – näiteks Alzheimer, on ravi ja käitumuslike võtetega võimalik dementsuse süvenemist aeglustada, inimese kannatusi vähendada ja ka lähedaste elu lihtsamaks teha.
Dementsusega inimesele on tohutult tähtis turvaline ja toetav keskkond ning ümbritsevate inimeste kannatlikkus, mõistmine ja positiivne suhtlemine. Lähedased, kes ei ole väga hästi haiguse olemust ja selle käitumuslikke sümptomeid mõistma õppinud, teevad tahtmatult olukorra kordades hullemaks. Nii haige kui iseenda jaoks.
Ma olin vist teismeline kui meie juurde tuli elama mu dementne vana-vanaisa. Tema kaaslane suri ja ta ei suutnud enam iseseisvalt elada. Mu vanemad otsustasid teda aidata, kuna keegi teine ei tahtnud.
Väga-väga raske oli. Tema oli ka selline, kes oli langenud sügavasse depressiooni ja rääkis ainult surmast. Karjus mu vanemate ja minu peale jne jne. Olime kannatlikud ja koristasime tema järgi kui ta otsustas lihtsalt kiusuks terve voodi täis sittuda.
Oli häid hetki kuid enamus siiski negatiivne. Ei tea kuidas mu ema ja isa vastu pidasid. Mingi hetk ta suri ja mäletan, et mu isa veel ütles, et jumal tänatud – oli ka aeg.
