Kuidas sul läheb, teemaalgataja?
Olen TA.
Noh, ma ei tea, mida vastata. Ilmselt läheb nii, nagu peabki minema. Hull on. Ma olen kodus, kusagil ei käi (kuigi soovitatakse, aga ma ei jõua/taha midagi teha), ma ei söö, nutan hooti. Vahepeal olen rahulik ja tuim, siis nutan jälle. Koristasin alles täna tolmuimejaga, et ma ei näeks igal pool tema karvu, ta oli suur karvapuistaja. Enne ei suutnud koristada kui alles täna. Kirjutan talle pidevalt mingit pikka kirja, nagu järjejutt, kirjutan kõike, mida talle öelda tahan, kirjutan käsitsi paberite peale. Piinan ennast mõtetega sellest viimasest päevast ja nende mälupiltidega. Lugesin, et tuleb proovida olla tänulik ja keskenduda armastusele, mitte kaotusvalule ja ilmajäämise valule, sest need viimased tekitavad viha ja tapavad armastuse, mida tunnen tema vastu. Püüan keskenduda sellele ilusale, mis meil oli ja et ta oli minuga ehk õnnelik. Igatsen näha vikerkaart, sest siis näen teda, aga vihma pole sadanud ja vikerkaart ei ole olnud, muidu ma mõnikord suvel vihma ja päikesega olen just oma aknast õhtuti näinud.
Ikka väga hull on. Ilmselt loomulik asi ja tuleb ennast sellest läbi närida. Väga hirmus on. Täna on 8. päev. Ma imestan, et mul üldse silmad veel midagi näevad ja et ma veel pimedaks pole jäänud.
Aga ma tänan kõiki vastajaid südamest. See on esimene kord, kus ma olen Perekoolist reaalselt tõelist abi saanud, olen siis olnud 20 aastat. Tänan teid kõiki ja pusin edasi.
Igaühel ikka oma loomake kõige armsam, kuid siiski, kaastunne. Jutt, et surmaga leppimine lihtne, kui ümber on suur pere, võib selles suhtes aidata, et saan teistega rääkida sellest haigusest, surmast.
Minul on olnud kaks lemmiklooma, keda küll magama ei pannud, aga usu, veterinaar on palju õppinud spetsialist ja teeb sinu loomale parima, mis võimalik selles olukorras. Kuigi olen ise kuulnud jutte, et algselt tuntakse süüdi, et tapsid looma ära, aga see pole nii. See on arsti otsus, mitte omaniku, arst vaatab fakte.
Mõistan sinu karvatuustide muret, esimeselt loomalt võtsin mälestuseks tuustid purki, teine loom kahjuks suri vihma käes ja ma ei hakanud talt miskit lõikama, kuid rätikud karvadega on siiani alles, kammid ka. Vabandust, kuid uriinihaisuline lina oli samuti kaua pesemata, sest käisin seda korduvalt nuusutamas ja sealt ka kassi lõhna otsimas. Kuid, lein möödub. Kuid tuleb läbi teha, aju ütleb sulle mis on sulle sel hetkel parim. Kas soovid kohe koristada ja asjad ära pakkida või mitte, ära tee seda, mis teised ütlevad, toimi nii, nagu sina tunned, see õige. Mind aitas tänavakasside toitmine, jootmine, kuigi avastasi, et see seadusega keelatud ja pigem ei soovita. Nüüd on ammu külmkapil lemmiku pilt ja mälestan, mõtlen vahel ta peale, aga ei kurvasta. Äkki tõesti aitab varjupaigale annetamine hoopis ja uue koerakese võtmine.