Esileht Ilu ja tervis Palun aidake mind, kasvõi natukenegi

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 103 )

Teema: Palun aidake mind, kasvõi natukenegi

Postitas:
Kägu

Ei osanud rubriiki valida, kuid kuna tegemist on minu vaimse tervise ja psüühilise seisundiga, siis panin siia.

Ma lasksin eelmisel nädalal oma lemmiklooma magama panna (5-aastane koerake). Tal oli ravimatu haigus ja umbes viimane nädal ainult valud ja piin, valu ei allunud valuvaigistitele, viimasel päeval lõpuks lihtsalt karjus mul toas ja pissis tuppa ja roomas põrandal.

Elasime temaga kahekesi.

Palun öelge midagi. MIDAGIGI. Ükskõik mida. Ma reaalselt tahan surra. Ma ei saa kodus olla, ma ei julge õuest tuppa tulla, sest kodu on tühi, hiilin kikivarvul ja hinge kinni hoides nurgast nurka ja põletan tema lemmikkohtades küünlaid. Kõik tema esemed on juba likvideeritud, silma alt ära. Aga ta on kõikjal, absoluutselt kõikjal, igal toolil ja diivanil, mu voodis, oma söögikohas, oma pesas, minu süles, kardinate taga, garderoobikapis, vannitoa soojal põrandal, rõdul, esikus nurga taga luuramas.

Palun öelge midagi. Kõige jubedam on see, et surm ei tule, see valu ei rebi mu keha molekulideks, kuigi tunne selline on. Reaalselt seda aga ei toimu ja ma pean edasi elama.

Xanax on olemas, võtan.

+29
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Leina läbi ja see läheb üle. St meelde jääb ikka, vahepeal kurb on ka, aga kohaned.

Halb soovitus – st oleneb kuidas kellelegi, aga mõnikord tõesti aitab uue looma võtmine. Just see, et kodu pole tühi. Sa ei aenda üht looma teisega, nagu ka teise lapse saamine ei asenda esimest, vaid armastust jagub nii eelmisele kui uuele. Lihtsalt aitab valu üle elada, mõtted mujale viia jne.

+27
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mis haigus tal oli? Lemmikute eluiga ongi meist lühem, nii valus kui see ka poleks. Nutad oma nutmised ära, siis võtad uue kutsa – elu läheb edasi ALATI. Praegune periood läheb mööda. Seniks xanax aitab. Mul on olnud elu jooksul palju loomi – nii oma loomi kui ka hoiuloomi. Iga surm ja iga kaotatud lahing on oi kui valus, aga usu, see läheb üle. Ma luban.

+20
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See läheb üle, sa tuled sellest valust läbi. Praegu teebki ilmselt iga ärkvelolekuhetk haiget, aga sina lihtsalt hinga edasi, aeg läheb ise vaikselt sinust läbi ja mööda ja ühel hetkel tulevikus sa avastad, et enam polegi väljakannatamatult valus, vaid lihtsalt kurb. Ja siis ühel hetkel, et enam polegi kogu aeg kurb, vaid vahel nukker.
Lihtsalt hinga.
Kõik läheb mööda, head asjad ja halvad asjad ka.

+16
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

mõistan 110% … kaotasin aasta tagasi äkksurma läbi oma kassi. hommikul mängisime rõõmsalt, läksin tööle ja päeval laps helistas, et kass on surnult maas 🙁 koju joostes pidin korduvalt auto alla jääma … paar esimest päeva olin totaalselt zombie, isegi tööle ei läinud.

tean, et paljudele tundub see arusaamatu, aga mind aitas uue looma võtmine. kui sul on ikka üks karvane tegelane kodus, kes aega ja tähelepanu ootab, siis muremõtted tasapisi kaovad … loomulikult on kurb kui lahkunud loomake meelde tuleb, aga samas on ka rõõm suur kui uue lemmikuga sõbraks saad.

+19
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Palun öelge midagi. MIDAGIGI. Ükskõik mida. Ma reaalselt tahan surra.

Haigused paraku käivad mööda inimesi ja loomi. Midagi ei ole teha. Mis kandi inimene, kindlasti peaksid konsulteerima arsti.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina olin ka sunnitud oma koera magama panema. Luuvähk oli. Minul aitas kaotusega leppida see, et ma reaalselt nägin, kui väga vaene loom valudes kannatas ja seetõttu väga soovisin, et tema vaevad kiiremini lõppeksid. Ja ka see aitas, et ma ise talle haua kaevasin (suur koer oli ja suur haud seega), ta tema lemmikteki sisse mässisin, tema mänguasjad ja toidunõud ja jalutusrihmad hauda kaasa panin ja lõpuks kollase roosi (kollast värvi koer oli) hauale istutasin.  Ühesõnaga – tegevust otsi endale. Sa saad sellest üle. Uue looma võtmisega ma siiski ei kiirustaks, lein peab olema läbi elatud. Sest uus loom on igal juhul uus loom, ta ei asenda kaotatud sõpra. Ta on uus sõber ja tuleb siis, kui selleks valmis oled.

+16
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pai sulle

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma tegin siia kunagi 7 aastat tagasi analoogse teema, kui mu koer suri. Minu oma oli mulle sõbraks ja kaaslaseks 13,5 aastat. Eks ta tänaseks on üle läinud muidugi. Uus koer on ka. Aga vana ei ole ära ununenud, ikka mõtlen ta peale päris sageli, nii väga hea koer oli oma iseloomult ja olemuselt. See ongi väga raske üle elada ja raske olukorraga leppida. Tunnen sulle kaasa.

+16
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

. Lemmiklooma surm on alati väga valus, olgu see rott, kass, koer – aga ta läheb kiiremini üle, kui ise oskad arvata.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui ma oma 17-aastase kassi magama panin, siis mind aitas väga üks kolleegi öeldud lause. Et oota 40 päeva, pärast seda hakkab kergem.

Reaalselt tekkis nagu valgus tunneli otsa seda kuuldes. Lugesin neid päevi ja oli  mingi eesmärk tulevikus, mida ootasin ja uskusin. See aitas kõige raskemast ajast üle. Ja tõepoolest takkajärgi ütleks, et esimene kuu aega oli kõige raskem. Edasi läks paremaks, äkki see 40 päeva usk aitas mind.

Lisaks aitas kui ühel päeval keset tänavat nutma purskasin ja nõudsin oma (surnud) emalt, et ta annaks teada unes, kuidas me kassil läheb. Seni polnud ma unes kassi näinud, kuigi ootasin. Tuli lihtsalt nõuda infot. Ja siis järgmine öö tuligi kass mu unenäkku ja ma rahunesin täiega maha, et kõik on hästi temaga seal.

Mina uut kassi ei võtnud, ei suudaks uuesti üle elada sellist valu.

+17
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma olen ka noore koera haiguse tõttu kaotanud.

Ma päriselt mõtlesin, et lähen hulluks, mul kadus isegi osaline mälu, ei suutnud lehti ega midagi lugeda ega vaadata, peas nagu kohises.
Nutsin nii palju, et pisarasoolasest veest hakkas nägu kestendama. See valu oli väljakannatamatu, kõige hullem oli 48h, siis nagu veel oli väga hull paar nädalat, aga tagantjärgi ma mõtlen, et iga päevaga läks tegelikult natukene kergemaks.
See 40 päeva kirjeldus oli hea, see ehk aitab.
Ma tahtsin kohe uut koera, aga polnud kuskilt võimalik võtta. Isegi selle tühjusega harjus.
Nüüd on uus koer, ta ei asenda eelmist, aga eriliselt armas on ikka.
Nagu ma ütlesin eelnevalt, ma mõtlesin, ma lähen hulluks ja valu oli väljakannatamatu – aga ma ei läinud siiski hulluks ja valu oli ka välja kannatatav.
Elu läheb edasi… Pai ja kalli.
+17
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mul tulid pisarad silma, kui seda lugesin, sest ma tean seda valu. Pea vastu. Aja möödudes läheb kergemaks, ma luban Sulle.

+15
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lemmiku kaotus ongi väga valus – aga see näitab seda, kui armastatud ta oli. Mina usun “vikerkaare taha minemist” – ja et sealt ta sind endiselt näeb ja ta ei taha, et sa oled õnnetu. Tal on ju nüüd parem.

Keskkonnavahetus aitab – saad äkki väiksele reisile minna?  Paki pesad ja kannid kasti ja pane hoiule, jäta sõbrast vaid pilt, sellest piisab.  Äkki aitab sind nt varjupaiga koertega jalutamine, või mõne tuttava koeraga ajaveetmine?

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Need, kellel looma pole olnud, ei oska mõista seda valu. Mu töökaaslased vaatasid ka imelikult, kui 3 päeva puhkust küsisin peale koera surma. Õnneks ülemus sai väga hästi aru.

Pean ka tunnistama, et uue kutsika võtmine aitas. “Teadjad” jälle targutasid, et ära võta nii kiiresti, saa enne üle eelmisest jne jne. Bulls…t. Kohe peale uue karvakera majja tulekut läks elu rõõmsamaks.

+23
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei osanud rubriiki valida, kuid kuna tegemist on minu vaimse tervise ja psüühilise seisundiga, siis panin siia.

Ma lasksin eelmisel nädalal oma lemmiklooma magama panna (5-aastane koerake). Tal oli ravimatu haigus ja umbes viimane nädal ainult valud ja piin, valu ei allunud valuvaigistitele, viimasel päeval lõpuks lihtsalt karjus mul toas ja pissis tuppa ja roomas põrandal.

Elasime temaga kahekesi.

Palun öelge midagi. MIDAGIGI. Ükskõik mida. Ma reaalselt tahan surra. Ma ei saa kodus olla, ma ei julge õuest tuppa tulla, sest kodu on tühi, hiilin kikivarvul ja hinge kinni hoides nurgast nurka ja põletan tema lemmikkohtades küünlaid. Kõik tema esemed on juba likvideeritud, silma alt ära. Aga ta on kõikjal, absoluutselt kõikjal, igal toolil ja diivanil, mu voodis, oma söögikohas, oma pesas, minu süles, kardinate taga, garderoobikapis, vannitoa soojal põrandal, rõdul, esikus nurga taga luuramas.

Palun öelge midagi. Kõige jubedam on see, et surm ei tule, see valu ei rebi mu keha molekulideks, kuigi tunne selline on. Reaalselt seda aga ei toimu ja ma pean edasi elama.

Xanax on olemas, võtan.

pöördu  psyhiaatria emo osakonda.

mina alati mõtlen surmade puhul, et loom või inimene sai piinast vabaks, tal on nüüd parem olla.

+7
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kallis teemalgataja, keskendu ikkagi sellele faktile, et tegemist oli loomaga – ja loomade eluiga ongi inimese omast oluliselt lühem. Pealegi – ta oli haige, aga looma puhul oli sul reaalselt võimalik ta kannatused lõpetada, aidata tal piinadest pääseda – asi, mida meie ühiskond inimese puhul ei võimalda.

Soovin väga, et su meeletu lein leeveneks, kui olukord on ikkagi nii hull, nagu su kirjutise põhjal tundub, ei ole sugugi üleliigne arstile pöörduda.

+13
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma tegin siia kunagi 7 aastat tagasi analoogse teema, kui mu koer suri. Minu oma oli mulle sõbraks ja kaaslaseks 13,5 aastat. Eks ta tänaseks on üle läinud muidugi. Uus koer on ka. Aga vana ei ole ära ununenud, ikka mõtlen ta peale päris sageli, nii väga hea koer oli oma iseloomult ja olemuselt. See ongi väga raske üle elada ja raske olukorraga leppida. Tunnen sulle kaasa.

Sama siin. Minu esimene koer lahkus aastal 2005 16+aastasena. Minul läks 14 aastat, et olin valmis uue koera majja võtma, side eelmisega oli nii tugev.

Tänaseks mõtlen ikka tihti eelmisele koerale ja pisar tuleb silma, aga uus koer on samamoodi südame külge kasvanud ja 100% minukas. Tunnen ennast hästi, sest see koera hing ja vaib on jälle majas, jalutuskäigud. Suured koerad mõlemad.

Kui ikka tuleb kaissu ja viskab end lopsti kogu raskusega su otsa ja ohkab kergendatult – kogu maailm on korras.

+13
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu isa on jahimees, ettevõtte juht, tugev isiksus, aga kui tuli teha otsus panna magama pere lemmik, väike toakoer (koer oli 16, kasvajaid täis)  ja isa pidi koera kliinikusse viima – siis nuttis minu nähes esimest korda elus. Kusjuures isa oli väga koera võtmise vastu, kui koerake haigestus ja oli vaja kiiresti viia arstile, jättis isa oma olulise töökoosoleku pooleli ja kihutas koju. Niivõrd oli koer isale armsaks saanud. Emast ei maksa üldse rääkida ning koera matused/peied olid väga väärikad. Kõik lapsed ja lapselapsed tulid kohale. Ausalt, endalegi tuli pisar seda meenutades silma.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas sul läheb, teemaalgataja?

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas sul läheb, teemaalgataja?

Olen TA.

Noh, ma ei tea, mida vastata. Ilmselt läheb nii, nagu peabki minema. Hull on. Ma olen kodus, kusagil ei käi (kuigi soovitatakse, aga ma ei jõua/taha midagi teha), ma ei söö, nutan hooti. Vahepeal olen rahulik ja tuim, siis nutan jälle. Koristasin alles täna tolmuimejaga, et ma ei näeks igal pool tema karvu, ta oli suur karvapuistaja. Enne ei suutnud koristada kui alles täna. Kirjutan talle pidevalt mingit pikka kirja, nagu järjejutt, kirjutan kõike, mida talle öelda tahan, kirjutan käsitsi paberite peale. Piinan ennast mõtetega sellest viimasest päevast ja nende mälupiltidega. Lugesin, et tuleb proovida olla tänulik ja keskenduda armastusele, mitte kaotusvalule ja ilmajäämise valule, sest need viimased tekitavad viha ja tapavad armastuse, mida tunnen tema vastu. Püüan keskenduda sellele ilusale, mis meil oli ja et ta oli minuga ehk õnnelik. Igatsen näha vikerkaart, sest siis näen teda, aga vihma pole sadanud ja vikerkaart ei ole olnud, muidu ma mõnikord suvel vihma ja päikesega olen just oma aknast õhtuti näinud.

Ikka väga hull on. Ilmselt loomulik asi ja tuleb ennast sellest läbi närida. Väga hirmus on. Täna on 8. päev. Ma imestan, et mul üldse silmad veel midagi näevad ja et ma veel pimedaks pole jäänud.

Aga ma tänan kõiki vastajaid südamest. See on esimene kord, kus ma olen Perekoolist reaalselt tõelist abi saanud, olen siis olnud 20 aastat.  Tänan teid kõiki ja pusin edasi.

+19
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina saan aru sest nii et sul polnud kedagi teist lähedast kui see koer, ei lapsi, ei meest ei teisi lähedasi,  ja kõik su allasurutud  tunde, läksid temale üle. Ja siis kandsidki kõik oma tunded temale üle, aga sul on uus võimalus, leida keegi, keda hakata taas armastama

0
-9
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Olen korduvalt selle läbi elanud ja tõesti ainus, mis aitab, on uue lemmiku võtmine. Uus loom pole eelmisele asenduseks, aga see tühjus kaob, päevadesse tuleb jälle valgus. Mul on alati lein niimoodi kohe üle läinud. Peale esimese koera surma venitasin uue koera võtmisega pikalt, kuna pidasin seda reetmiseks ja mõned ütlesid, et eelmisest peals enne üle saama jne. See oli agoonia! Ma ei saanudki üle ja ei saagi üle. Aga selle tühimiku saab täita. Edaspidi ma pole enam oodanud ja see on mind päästnud.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen korduvalt selle läbi elanud ja tõesti ainus, mis aitab, on uue lemmiku võtmine. Uus loom pole eelmisele asenduseks, aga see tühjus kaob, päevadesse tuleb jälle valgus. Mul on alati lein niimoodi kohe üle läinud. Peale esimese koera surma venitasin uue koera võtmisega pikalt, kuna pidasin seda reetmiseks ja mõned ütlesid, et eelmisest peals enne üle saama jne. See oli agoonia! Ma ei saanudki üle ja ei saagi üle. Aga selle tühimiku saab täita. Edaspidi ma pole enam oodanud ja see on mind päästnud.

See olenebki inimesest jah, ma olen ka täielik loomaainimene ja loom peab kodus olema – muidu on nukker, tühi, vaikne, kõhe. Matnud praeguseks 3 koera ja ühe esimese neist lapsena, koer kes oli minuga sünnist ja kellega ma olin täiesti kokku kasvanud. Ajaga on ka lein läinud leebemaks – noh, tegelikult lihtsalt pidanud vahepeal niipalju inimesi leinama, et oskasin ka selle leinaga paremini hakkama saada. Aga tühi ja kurb on alati, ükski järgmine loom ei asenda teist – ei peagi.
Nagu kõik inimesed elus toovad looma ellu teistsuguseid kogemusi, õppetunde, rõõmu – mõtlen nii, et tore kogeda ja olen mälestustele tänulik.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas sul läheb, teemaalgataja?

Olen TA.

Noh, ma ei tea, mida vastata. Ilmselt läheb nii, nagu peabki minema. Hull on. Ma olen kodus, kusagil ei käi (kuigi soovitatakse, aga ma ei jõua/taha midagi teha), ma ei söö, nutan hooti. Vahepeal olen rahulik ja tuim, siis nutan jälle. Koristasin alles täna tolmuimejaga, et ma ei näeks igal pool tema karvu, ta oli suur karvapuistaja. Enne ei suutnud koristada kui alles täna. Kirjutan talle pidevalt mingit pikka kirja, nagu järjejutt, kirjutan kõike, mida talle öelda tahan, kirjutan käsitsi paberite peale. Piinan ennast mõtetega sellest viimasest päevast ja nende mälupiltidega. Lugesin, et tuleb proovida olla tänulik ja keskenduda armastusele, mitte kaotusvalule ja ilmajäämise valule, sest need viimased tekitavad viha ja tapavad armastuse, mida tunnen tema vastu. Püüan keskenduda sellele ilusale, mis meil oli ja et ta oli minuga ehk õnnelik. Igatsen näha vikerkaart, sest siis näen teda, aga vihma pole sadanud ja vikerkaart ei ole olnud, muidu ma mõnikord suvel vihma ja päikesega olen just oma aknast õhtuti näinud.

Ikka väga hull on. Ilmselt loomulik asi ja tuleb ennast sellest läbi närida. Väga hirmus on. Täna on 8. päev. Ma imestan, et mul üldse silmad veel midagi näevad ja et ma veel pimedaks pole jäänud.

Aga ma tänan kõiki vastajaid südamest. See on esimene kord, kus ma olen Perekoolist reaalselt tõelist abi saanud, olen siis olnud 20 aastat. Tänan teid kõiki ja pusin edasi.

Igaühel ikka oma loomake kõige armsam, kuid siiski, kaastunne. Jutt, et surmaga leppimine lihtne, kui ümber on suur pere, võib selles suhtes aidata, et saan teistega rääkida sellest haigusest, surmast.

Minul on olnud kaks lemmiklooma, keda küll magama ei pannud, aga usu, veterinaar on palju õppinud spetsialist ja teeb sinu loomale parima, mis võimalik selles olukorras. Kuigi olen ise kuulnud jutte, et algselt tuntakse süüdi, et tapsid looma ära, aga see pole nii. See on arsti otsus, mitte omaniku, arst vaatab fakte.

Mõistan sinu karvatuustide muret, esimeselt loomalt võtsin mälestuseks tuustid purki, teine loom kahjuks suri vihma käes ja ma ei hakanud talt miskit lõikama, kuid rätikud karvadega on siiani alles, kammid ka. Vabandust, kuid uriinihaisuline lina oli samuti kaua pesemata, sest käisin seda korduvalt nuusutamas ja sealt ka kassi lõhna otsimas. Kuid, lein möödub. Kuid tuleb läbi teha, aju ütleb sulle mis on sulle sel hetkel parim. Kas soovid kohe koristada ja asjad ära pakkida või mitte, ära tee seda, mis teised ütlevad, toimi nii, nagu sina tunned, see õige. Mind aitas tänavakasside toitmine, jootmine, kuigi avastasi, et see seadusega keelatud ja pigem ei soovita. Nüüd on ammu külmkapil lemmiku pilt ja mälestan, mõtlen vahel ta peale, aga ei kurvasta. Äkki tõesti aitab varjupaigale annetamine hoopis ja uue koerakese võtmine.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina saan aru sest nii et sul polnud kedagi teist lähedast kui see koer, ei lapsi, ei meest ei teisi lähedasi, ja kõik su allasurutud tunde, läksid temale üle. Ja siis kandsidki kõik oma tunded temale üle, aga sul on uus võimalus, leida keegi, keda hakata taas armastama

Tead, käi perse, päriselt. Ma ei ole TA, mul on nii mees kui lapsed kui muud lähedased, aga kui mu kass ära suri, siis sain elu esimese paanikahoo. Kõõksusin nii kõvasti nutta, et ei saanud enam hingata, ma reaalselt kartsin, et suren maha. Kui lõpuks rahunema hakkasin, siis tükk aega veel käis pea ringi. Kaks kuud pidin kodukontoris töötama, sest inimeste sisse ei saanud minna, kui suvalistel hetkedel lihtsalt nutma puhkesin.

Ma saan aru, et sina pole kunagi kedagi armastanud ja keegi ei armasta sind, aga palun hoia kasvõi ühes teemas oma loll suu kinni.

+15
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tead, käi perse, päriselt. Ma ei ole TA, mul on nii mees kui lapsed kui muud lähedased, aga kui mu kass ära suri, siis sain elu esimese paanikahoo. Kõõksusin nii kõvasti nutta, et ei saanud enam hingata, ma reaalselt kartsin, et suren maha. Kui lõpuks rahunema hakkasin, siis tükk aega veel käis pea ringi. Kaks kuud pidin kodukontoris töötama, sest inimeste sisse ei saanud minna, kui suvalistel hetkedel lihtsalt nutma puhkesin.

Ma saan aru, et sina pole kunagi kedagi armastanud ja keegi ei armasta sind, aga palun hoia kasvõi ühes teemas oma loll suu kinni.

Mulle ütles juba õpetaja koolis, et ah, sul suri kass ära või, mis asja, see pole midagi ju. Pidin veel põhikooli eksami tegema samal päeval, kui kass suri. Nii et, see on õel kommentaar, too juba eakas õpetaja on sama kiduuss täna, mis oli siis, nii olen kuulnud.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Väga kurb lugeda.

Kirjutad, et xanax on olemas aga kas antidepressante ka võtad? Kui ei siis võiks mõelda selle peale, oleks ehk natukenegi kergem sellest üle saada.

Aeg parandab selle haava ja jäävad vaid head mälestused temaga veedetud ajast, pea vastu!

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lugedes seda teemat sain aru et paljud ei ole tegelikult üldse aru saanud, mida nad õieti vastasid, läks lihtsalt sõdimiseks või enda õigustamiseks ja paljud puistasid kaasatundvaid võltse sõnu, ilma et nad oleksid tegelikult kaasa tundnud.  Teemaalgatajal soovitan mitte siinset foorumit tõsiselt võtta.

0
-14
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Lugedes seda teemat sain aru et paljud ei ole tegelikult üldse aru saanud, mida nad õieti vastasid, läks lihtsalt sõdimiseks või enda õigustamiseks ja paljud puistasid kaasatundvaid võltse sõnu, ilma et nad oleksid tegelikult kaasa tundnud. Teemaalgatajal soovitan mitte siinset foorumit tõsiselt võtta.

Kuidas võltse sõnu? Iga inimese lein on tema oma ja tema läbi teha. Kuidas saame, nüüd pean kahjuks selle kurikuulsa perekoolika sõnu kasutama, teise kehasse (ajju) pääsema ja teadma, mida kaastundeks lausuda? Matustel, inimeste omal, oled käinud? Seal käiakse kirstu ümber ja enne soovitakse lähedastele kaastunnet. Kõik ja ongi.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 103 )


Esileht Ilu ja tervis Palun aidake mind, kasvõi natukenegi