Sain mõned päevad tagasi rasedustestile ootamatult 2 triipu. Laps ei olnud kohe mitte planeeritud ning esialgu valdas mind tohutu shokk.Nutsin üle keha värisedes tunde ning ei suutnud absoluutselt selle mõttega leppida.
Panin kiirkorras arsti juurde aja üleeilseks, tehti ka UH, mis ka kinnitas rasedust,seda alles umbes 3 – 4 nädalat ja ega miskit seal näha eriti ei ole,peale tumeda laigukese.
Lisaks olen ma selle 4 nädala jooksul mitmeid kordi tarbinud alkoholi, rummikokteile, õlut ja isegi suitsu teinud! Ma ei osanud arvatagi, et keegi minu sees pesa punub. Äkki olen teda juba pöördumatult kahjustanud? :'(
Esimene mõte oli muidugi peale neid mõtteid, abort ja hakkasin juba aegu panema ning erinevaid mooduseid uurima, kuid iga abordi viis tundub jube ja jõhker, lisaks kardan erinevaid tüsistusi,olen päevi uurinud ja lugenud, samas kardan sünnitust ka nagu tuld.
Arsti aja abordisooviga ning analüüsideks sain reedeks, aga mul on 5 päeva veel, et võtta vastu õige otsus…
Teiseks, mind teeb väga ebakindlaks eesootav aeg, koroona muudkui levib ja oleks naiivne arvata, et sellest kuidagi pääseb lõppude lõpuks. Kindlasti olen ja on rasedad sellele eriti vastuvõtlikud? Kui nakatun, sureb ehk mu laps kõhus, nakkushaigused ju alati väga ohtlikud rasedatele. Teine hirm on see, et arstiabi kaob, ainult koroona ja koroona. Iga palavikuga isegi täna juba abi ei saa, ole sa rase või mitte, kuidas saab sünnitama kevadel, äkki vaevlen lõpuks kusagil pöllu peal? Maailm on ju ebareaalne paik tänaseks.Kas sellisesse maailma oleks vaja uus hingeke kutsuda? Kas üldse normaalne súnnitamise võimalus siis olemas on? 9 kuud on pikk aeg. Kas mees saab kaasa,üksi ma seda enam läbi teha ei sooviks. Kodus on meil juba viiene laps olemas. Mul on tohutult hirme, kartusi ja ma ei oska kuidagi enam toime tulla. Nutan, nutan..
Mees ütleb, et ehk sa ise otsusta,aga no selline vaimselt katkine ja hullude mötetega rase naine-ma ei tea. Tunnen, end juba nii halvana, et abordi mõtet kaalun, kuid tõesti olukord on minu jaoks täiesti üle pea. Esimese lapse ootuse aeg oli tore, maailm oli parem paik, ajastus ja kõik oli ideaalne.
Palun, ma nii palun, et te räägiks minuga lohutuseks kaasa ja annaks mõtteainet lisaks.
/
Masenduses ema