Logisin huvi pärast ka oma digilukku, et enda raseduse ajal surnud lapse kohta uurida ja mida ei ole, seda ei ole. Kodus on mul paberi peal haigusloo väljavõte, aga digiloos pole sõnagi. Laps suri ja sündis 2010 aprillis. Minul oli see kolmas rasedus, aga sellegipoolest ei osanud ma näha märke, et lapsega võiks midagi halvasti olla, äkilised hootised kõhuvalud panin gaaside ja soolte peristaltika süüks. Minuga käis haiglas vestlemas terve hulk igasugu spetsialiste, ma isegi ei teadnud, kes nad olid, sest suures segaduses ja leinas ei olnud mul mahti süveneda sellesse, kellega ma jälle räägin. Kõik vastused tulid automaatselt, nagu roboti suust.
Kõige hullem selle juures oli, et riigi poolt ei pakuta adekvaatset abi, sünnitad oma surnud lapse ära, kirjutad paberitele alla ja nägemist. Ei mingit kriisiabi, haigla psühholoog ei olnud piisavalt pädev, ei mingit järelnõustamist, põhimõtteliselt saadetakse vaimselt katkine ja enesetapu äärel inimene koju oma mõtete sisse marineerima.
Teemaalgatajal on tüüpiline posttraumaatiline stress, soovitan pöörduda vaimse tervise terapeudi poole. Alusta kasvõi http://www.peaasi ee lehelt nõu küsimisega, lisaks uuri võlanõustamise kohta. Eraisiku pankrotti ma ei soovita, tõmbad tulevikule kriipsu peale. Soovitan ka kogemusnõustaja poole pöörduda, nemad teavad täpselt, mida sa läbi oled elanud. Ja jumala eest, perekooli ära mitte mingil juhul pane oma nime, või muid andmeid, mille põhjal võib su isiku kindlaks teha, Eesti on väga väike, hulle väga palju ja inimesed on pigem hukka mõistvad kui mõistvad. Edu sulle!