Nii käibki, ma käisin raseduse jooksul kolm korda EMOs ja hoopis teistsugune on siis epikriis, raseduse osas palju detailsem, just nii nagu välja tood.
Kusjuures üks vastuolu on veel. Kirjas on tarvitanud ka.. ja paar lauset edasi, et ravimeid ei tarvita. Kunagi nooremana kukkusin purjus peaga tänaval, enam püsti ei saanud ja möödujad kutsusid kiirabi, epikriis algas taolise sõnastusega, et tulin valudega seal ja seal, tarvitanud ka alkoholi.
Raseduse epikriisis on täpselt välja toodud, et rase naine (26+3) tuli emosse, määrimine tupest jne.
Sa ikka saad aru, et epikriisi täidavad erinevad arstid? Erinevad inimesed? Erinevad iniemsed, kes teevad seda vastavalt oma oskusele, väsimusele ja muule vastavalt? Miks sa võrdled enda suvalist joomapidu minu looga? Ma ausalt ei saa aru ja vabandan kui jälle kellelgi ülbe tundun, sest mis ma tegema pean? Laskma endale muudkui siin halvasti öelda?
Erinevalt küll, aga mitte sedavõrd ebaloogiliselt. Kui rase naine tuleb EMOsse või viiakse kiirabiga haiglasse, siis ei jäeta mingil juhul raseduse suurust märkimata ega kirjeldata, et rasedus UHs üle 30 nädala. UH ei pea pakkuma umbes, kui raseduse suurus on teada. Olgu arstide stiil epikriise kirjutada ükskõik kui erinev, teatav loogika siiski jääb. Sinu oma loogika ütleb, et raseduse suurus polnud teada.
Aga kui lugu on nii, nagu mina arvan, on mul ka sel juhul teemaalgatajast ääretult kahju, sest sellise süütunde puhul ongi edaspidi vaimselt väga raske.
Ma arvan, et teemaalgataja tarvitas kas alkoholi või narkootikume, rasedusega polnud arvel ja loode oli selle tagajärjel surnud. Ja seepärast tuli kogu see info talle täieliku šokina, ta sai meeletu vaimse trauma, et on põhjustanud oma lapse surma, ja nii see veerema hakkas. Seepärast rääkis temaga ka sotsiaaltöötaja. Tavaliselt räägib ämmaemand või raseduskriisi nõustaja, mitte sotsiaaltöötaja.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.12 22:02; 20.12 23:26;