Teema: Palun kogemusi kaksikute emadelt

Kus sünnitasite, kogemused?
Kohalikus väikeses haiglas nagu ka 3 eelmist üksikut last.
Kuidas kulges rasedus?
Hästi. Kahjuks ei saa vaagna vm valude osas kaasa rääkida ja bandaaži ei kasutanud.
Mitmendast nädalast alates läks olemine raskeks?
Hmm…kuum suvi oli, see pisut piinas ja u 7.kuust oli raske magamisasendit valida(magan kõhuli) aga muidu polnud midagi.
Millised olid vaevused?
Polnud.No ok kingapaelu poleks vist lõpus ise kinni saanud. Aga kõik aiatööd said tehtud st selline oli enesetunne.
Kui kaua käisite tööl?
Kuna meil on kollektiivpuhkus, siis korraline puhkus alates 25.juuni kuni 31.august ja edasi dekreeti 35p enne tähtaega(polnud mõtet pilli lõhki ajada ja 1.-5.sept tunde anda, las alustas kohe asendaja)
Mitmendal nädalal kaksikud sündisid?
40+

Palju õnne kahe lisanduva põnni puhul!

Minu jaoks oli kahe beebi ootamine psühholoogiliselt raske – just mure, kas kõik on korras ja läheb nii nagu peab. Käisin UH-s iga kahe nädala tagant, lõpus tihedamalt. Mureks oli puudulik kaaluiive ja kohati nabaväädis verevoolu kehvad näitajad. Kaksikud tulid ilmale keisrilõikega 37+1. Valida ei antud, sest kaksikud olid ise sünnitamiseks ebasoodsas asendis. Lapsi pärast keisrilõiget rinnale ei saanud, viidi pärast sissepakkimist ära. Mõlemad vajasid abi kehasooja ja veresuhkru normis hoidmisel. Haiglasse jäime 10. päevaks.

Ise võtsin raseduse ajal kaalus juurde 30 kilo, mis on ülemõistuse palju, arvestades kui vähe kaalusid lapsed. Sellest hoolimata mul mingeid erilisi vaevusi ei olnud. Keisrilõikest taastumine polnud mõnus, kuid mingeid komplikatsioone ka tegelikult ei olnud.

Räägin ka oma saja-aasta tagustest sündmustest.
Mina sain kaksikud peale seda, kui olin ühe loomulikul teel ilma toonud.
Ütleme nii, et novembris oli tähtaeg, aga juba augustis oli mul kõht nagu maakera ja tunne seuke, et lähen iga kell lõhki. Mulle räägiti kogu aeg ikka loomulikust sünnitusest. Aga ma olin lõpuks nii suur ja väljaveninud, et sünnitegevus ei hakanud pihta ka mitte. Ühesõnaga, ma kandsin oma lapsed üle ja veelkord üle. Siis sitsisin Pärnu vanas haiglas sängiveerel, kuni arstitädi otsustas, et tuleb need beebid mu kehast eemaldada. Arstitädi oli imetore – Lilleste oli ta nimi.
Muidu mul raseduse kohta etteheiteid ei ole. Peale selle, et olin ikka megasuur, nagu kosmos.
Aga keisrijärgselt oli küll sitt olla. 🙁 Nagu langeks kogu skelett kokku. Käiagi ei saanud. Jube.