Vajan kõrvaltvaadet tekkinud olukorrale. Meil on 3 last, neist 2 täiskasvanud, kodus elab vaid 16a tütar, kes lõpetas 10. klassi ja kooli ajal elab õpilaskodus. Murederohke teismeiga on kestnud 4 aastat, sinna on mahtunud liiklusavarii vastassuunas rulaga sõites, traumajärgne pikk haiglasolek, alaealiste asjade komisjon, ühiskonnakasulik töö, enese lõikumine, suitsetamine, alkohol, kanepi tarvitamine, öised kampadega hulkumised ja ööbimised ei tea kus, sagedased purjus olekud; alkoholi, kosmeetika jm vargused. Oleme otsinud abi: meie elus on olnud sotsiaaltöötajaid, psühholooge, psühhiaatreid, lasteabitöötajaid, politseinikke. Eelmise aasta trahvid olid 240 eurot. Tütrel on ATH diagnoos ja võtab ravimit Concerta 2a. Oleme olnud toetavad, toonud teda ebaadekvaatses olekus koju, politseist koju, ei ole riielnud, mitte kunagi löönud vms. Käime koos soojamaareisidel, suusareisidel, teatris, kinos, ostame talle meeldivaid nutiseadmeid, muusikariistu. Lubame tal end tätaoveerida, tal on üle 20 needi ja augu, oleme üritanud olla toetavad ja viimased 9 koolikuud on olnud rahulikud.
Eile leidsin ta toas mokatubaka karbi, 4 pakki selliseid tooteid
https://cbd.ee/toode/kanepiois-amnesia-cbd22/, lisaks pakid suitsudega. Avastasin, et 15.- eurosest nädala taskurahast ostab ta 3 pakki suitsu. Tütar ütles, et ei tule ööseks koju, kui me talle tema asju tagasi ei anna. Ei tulnudki. Ta on käinud mõned päevad tööl ja ilmselt otsustas teenitud sularaha kasutada erinevatele mõnuainetele, sest muu eest tasume ju meie.
Tütar ütleb, et teeb, mis tahab ja tema isiklikud asjad. Ma ise tunnen, et ei jaksa enam. Mida teie teeksite?
Teema: Palun nõu ja abi teismelise kasvatamisel ja mõistmisel
Väga raske olukord, tunnen sulle kaasa! Ühelt poolt õnn ja teisalt õnnetus, et tütar juba 16 täis. Seaduse ees sa ju ei vastuta enam tema eest. Ma ei tea, mida ma päriselt sinu asemel teeks. Aga teoreetiliselt, siis ma distantseeruks lapsest. Ta on 16, vastutab ise enda eest. Sul pole seaduslikku kohustust tema järele valvata. Ega sul midagi vist tema heaks ära teha ei õnnestu. Las saab oma vitsad. Ma teeks seda nii, et istuks maha, ütleks, et sa oled mind viimaste aastatega kohutavalt katki teinud ja ma enam ei jaksa. Ela nüüd nii, nagu tahad. Mina sinu järele enam ei valva. Elada võid siin edasi, aga hoolitse enda eest ise.
Mul on ühel tuttaval suht sarnane olukord sinuga. Olen kõrvalt näinud, mis see on vanematega teinud. Seda soovitaksin neile, aga nende laps ei ole veel 16 täis.
Tütar käitub halvasti ja teie premeerite ja leiate, et see on toetamine? Kui ta saab täiskasvanuks, ta pannakse ju VANGI!!! kui ta eksib. Laps peab kogema, et tema teguviis on täiesti sobimatu. Kõik hüved tuleb ikkagi ärateenida või vähemalt anda OMA panus, et hüved oleksid võimalikud. Tema õõnestab kogu teie perekonda ja teie muudkui olete toetavad andes preemiat. Ilmselt reisidest ei jätaks ilma, aga mingeid häid nutiseadmeid ja liikumisvahendeid kui ei oska liigelda ja suhelda. Kui minu laps millega taolisega hakkama saaks, oleks tal esimese asjana KOHE nuppudega telefon. Kõik trahvid arvutaks temale kuluvast rahast maha. A-la 30 eurot kuus. Ei mingeid uusi riideid ega neete ja ma ei tea mida, mida MINA pean kinnimaksma ja tema tasub mulle ebameeldivustega. Miks mina pean ebameeldivusi premeerima – ei pea. Muideks osad lapsed ootavad, et vanemaid neid ometi märkaks ja hakkaks piire kehtestama. Vanemad on need, kes piiridega annavad teada, et nad armastavad last. Hetkel tundub, et laps ei peatu enne kui trellide taha jõuab. Nii et kõigelubamisega sillutate talle teed vanglasse.Ukse hoiaks lahti, süüa annaks, hädapärased riided ka, aga kõige ülejäänu eest tuleb tal ise tasuma hakata. Samuti oleksin nõus nõustamise eest tasuma, kui ta on valmis nõustaja juurde minema. Aga riiete ja ultimultinuti esemed unustagu ära. Lõpetaks kõik interneti lepingud, mis netti võimaldavad. Ainult helistamise jätaks.
// rasedusevastased vahendid on minu rahastada, kui ta leiab ,et neid vaja on.
Olin selline tytar. 16 ei ole iga, mille järgi last hinnata inimesena. Jäin 18a ootamatult rasedaks ja möistus tuli pähe. Suhted vanematega olid sassis, elasime lapsega algul söbranna juures kes aitas ka last hoida, läksin tööle praktiliselt paar kuud peale synnitust, töö vöimaldas koolitused ja karjääri, yyrisime lapsega oma korteri. Sellest on nyyd enam vähem 16 aastat ja suhted vanematega korras. Elame nenede majas. Korralik töö, korralik sissetulek. Paljud söbrad sellest ajast ei tulnud endaga välja ja näen neid veelgi tänavatel pudeleid korjamas. Emana sa ei saa midagi teha ega muuta kui laps läheb hulluks. Lihtsalt ei saa. Möistus tuleb, kui on mida tulla.
Viga on siin lõigus: “Oleme olnud toetavad, toonud teda ebaadekvaatses olekus koju, politseist koju, ei ole riielnud, mitte kunagi löönud vms. Käime koos soojamaareisidel, suusareisidel, teatris, kinos, ostame talle meeldivaid nutiseadmeid, muusikariistu. Lubame tal end tätaoveerida, tal on üle 20 needi ja augu, oleme üritanud olla toetavad ja viimased 9 koolikuud on olnud rahulikud.”
Lapsevanemad, kes arvavad, et toetamine tähendab seda, et mitte kunagi ei riielda, ei pahandata lastega, on juba eos läbi kukkunud. Järjest enam visatakse prügikasti kasvatusmeetodeid, kus räägitakse üksnes peegeldamisest, rahulikust seletamisest ja mittekaristamisest. Sest need meetodid ei toimi. Võibolla tõesti kellelegi toimib, aga siis ilmsel tongi lapsed rahulikuma natuuriga ja nagunii ei teekski teab-mis-hulle asju.
Lapsed vajavad, et vanemad suudaksid end kehtestada ja olukorda juhtida, mitte ainult seletada ja seletada ja seletada. Sinu tütar teab, et “mitte midagi nagunii ei juhtu”.
minu soovitus on lõpetada see liigne toetamine. Anna talle tema asjad tagasi, aga lõpeta talle igasuguste asjade ostmine – las läheb tööle ja ostab kõik asjad endale edaspidi oma raha eest. Las saab tunda vastutust. Reisidel käige edaspidi mehega kahekesi jne
teil käib nagu ajaga võidujooks. kas jõuad teda kaitsta tema enda eest seni, kuni mõistus talle pähe tuleb. võib ju mõelda küll, et mis sa sunnikust hellitad. aga kui keerata kõik kraanid kinni, tunneb ta et tast ei hoolita. kas see parandaks ta käitumist ja paneks mõtlema.
Kas nende täiskasvanud õe-venna juttu ka ei kuula, kui ema ja isa oma peale vilistab? Kas nemad ei saaks tütart mõjutada või pole nendega lähedasi suhteid?
See on võimuvõitlus. Kui pakid tagasi anda ilma mingite repressioonideta, tunneb tütar, et võitis ja ema kaotas. Mis annab talle julgust veel hullemaid asju teha. Kui annaks need pakid tagasi, siis teise käega võtaks ära midagi, mis talle meeldib. Ei ostaks talle enam asju. Kui tal nii palju raha, et raisata seda mokatubaka peale, siis ostku parem ise endale oma kosmeetika, needid, juuksuriteenus jms, mis pole eluks hädatarvilik, aga on talle oluline. Vanemate poolt tagaks ainult elementaarse söögi (st mitte maiustusi ega talle ekstra mingeid lemmiktoite) ja ihupesu. Ja ütleks ka talle, et nüüd on nii, et valid: kas hakkad meie käest edaspidi saama ainult elementaarset, aga saad oma tubaka tagasi. Või ei saa tubakat, aga saad ka edaspidi muid meeldivaid asju, mida oled harjunud saama.
Reisilt maha jätmisega on see häda, et siis ei tarvitse enam olla kodu, kuhu tagasi tulla. St see on ära lagastatud. Mitte segamini ja koristamata, vaid seal on käinud lakkamatu pidu ja pooled linna teismelised on seal laaberdanud. Ilma selle “lapseta” reisile julgeks minna ainult juhul, kui saab ta selleks ajaks kuhugi range järelevalvega asutusse hoiule anda.
Kas siis need psühholoogid ja psühhiaatrid ei paranda olukorda kuidagi? Kes kirjutas välja ATH ravimid? Tuleb selle tervishoiutöötaja poole pöörduda, et ravim ei toonud oodatuid tulemusi. Soovitan, et ka teie kui lapsevanemad läheksite psühholoogi juurde, sest probleem pole ainult tütres, vajate ka isiklikult abi, kuidas murest üle saada ja kuidas lahendada konflikte. Ega paraku enam need tavalised lapsekasvatusmeetodid, mida siingi mõni jagab, enam tulemust ei too. Teil pole tavaline kasvatatud laps, kes kardaks oma vanemaid või mingist privileegist ilma jäämist, seega selline kauplemine toob halvad tulemused. Sellest piirist olete üle läinud. Nüüd on vaja kuidagi hakata tervendama teid perega, teie tütart ja teid ennast. Mina pakuks välja mööndust, et kui laps käib korralikult psühholoogi juures, hoiab koolis mingit kokkulepitud, tema jaoks saavutatavat taset ja ei satu pahandustesse politseiga, siis võib tal olla suuremad vabadused kui teistel lastel, näiteks see cbd kasutus (see on legaalne ja tegelikult ei oma mingit narkootilist mõju, aga ärge lastele öelge, sest see on ju “lahe”). Esiteks muidugi minge ise (vanemad) psühholoogi juurde! Ja teiseks tuleb lapse ravimiskeem üle vaadata.
Lihtsalt, et teemaalataja teaks-Sa ei ole ainus sellise murega. See, et laps koolis käib on juba väga suur asi. Minu laps ei käi ja koolist rääkiminegi ajab ta endast välja (loe lõikuma ja muud moodi agressiivselt käituma).
Nendel vanematel, kellel reaalselt pole kokkupuudet selliste lastega on väga kahjulik siin nõu anda. See on väga ebaadekvaatne. Selliste laste puhul ei toimi tavalised nõuanded.
Olen nõus käoga, et jooksed võidu ajaga. Saad ainult last tema enda eest kaitsta. Aga ilmselt mitte kurjaga. Tegelikult on see vale foorumi alajaotus-õige oleks “erivajadustega laps”- sealt saab adekvaatsemat abi.
Käime koos soojamaareisidel, suusareisidel, teatris, kinos, ostame talle meeldivaid nutiseadmeid, muusikariistu.
Jätke tütrele osad nendest talle meeldivatest asjadest ostmata. Las ostab enda teenitud raha eest, jääb vähem, mida suitsude jm mokatubaka peale kulutada.
Väga imelik teemaalgatus, kirjutasid kõik selle jutu ära ja päriselt ka ei saa aru, mis probleemi põhjuseks on? Sul ei ela ju tütar kodus, kui ta tegelikult suurema osa aastast internaadis elab. Ja siis imestad, et miks ta küll sinu sõna ei kuula, kui suvel paariks kuuks koju võetakse, sest muud ei jää ju üle. Huvitav küll, tõesti, miks. Su laps juba lõigub ennast ja sa lased tal ikkagi üksi kuskil ühikas elada? Nodi ostmise asemel ole oma lapsele emaks ometigi ja paku talle seda turvatunnet ja kodusoojust, mille puudumise tõttu ta selliseks muutunud on.
Väga imelik teemaalgatus, kirjutasid kõik selle jutu ära ja päriselt ka ei saa aru, mis probleemi põhjuseks on? Sul ei ela ju tütar kodus, kui ta tegelikult suurema osa aastast internaadis elab. Ja siis imestad, et miks ta küll sinu sõna ei kuula, kui suvel paariks kuuks koju võetakse, sest muud ei jää ju üle. Huvitav küll, tõesti, miks. Su laps juba lõigub ennast ja sa lased tal ikkagi üksi kuskil ühikas elada? Nodi ostmise asemel ole oma lapsele emaks ometigi ja paku talle seda turvatunnet ja kodusoojust, mille puudumise tõttu ta selliseks muutunud on.
Parem elagu kodus ja ärgu kooli mingu? Päriselt arvad, et ta lõbu pärast õpilaskodus elab?
Teemaalgatusest selgub, et pere saab lubada endale soojamaareise ja suusareise, raha antakse lapsele enese tätoveerimiseks (täiesti idiootne viis raha kulutamideks), ostetakse nutiseadmeid ja koguni muusikariistu (kõik mitmuses, st mitmekordselt kallis lõbu). Nii heal järjel perekond peaks küll suutma leida sobiva elukoha mõnes piirkonnas, kus asub ka kool, nii et laps saaks normaalselt kodus elada. Palun pange tähele, et tegu on diagnoosiga lapsega, kes tarbib ajutegevust mõjutavat retseptiravimit samaaegselt alkoholi ja narkootikumidega vanemate teadmisel. Ja sellises seisus noorelt inimeselt eeldatakse, et ta peaks olema võimeline veel gümnaasiumiharidust omandama?
Päriselt, kas te ise oma lapsel laseksite niisuguses olukorras kuskil omapäi elada, peaasi, et “koolis käiks”? Endal on diagnoos, mis tavaolukorraski õppimise keeruliseks teeb, aga tema veel lisaks joob, tõmbab kanepit ja öösel kolab kampades. Poevargused ja enese lõikumine on ju sulaselge appikarje, palun märgake mind ja aidake mind! Aga muidugi on lihtsam lükata laps kodust minema kuhugi ühikasse ja siis samal ajal südamerahustuseks ka psühholoogi ja sotstöötaja juurde, ostan talle mõne uue mänguasja ka, peaasi, et igapäevaselt kodus tätoveeritud hullukesega tegelema ei peaks.
Gümnaasiumiharidus ei ole meil kohustuslik. Jah, laps parem elagu kodus ja ärgu mingu kooli kuniks ta on tugivõrgustiku abil oma psüühilised probleemid lahendanud ning pärast seda omandagu (jällegi kodu toetusel) soovitud haridus.
ATH diagnoosiga lapsed/noored on suur riskirühm. Niigi on impulsikontroll vilets ajukeemia tõttu, hormoonide möll keerab selle päris tuksi. Lisaks on tihti nende emotsionaalne arenga aasta või paar maas. Väga keeruline olukord. Võimuvõitlus ei aita. Ainult rääkimine. Ja võimalikult palju aega koos veeta selliste tegevustega, mis on pingevabad ja kuhu sõbrad ei sattu. Koos sportimine, kasvõi see sama rulasõit. Rulasõit ohutul viisil on väga mõnus lõõgastus. Mis teda huvitab? Prooviks aidata tal leida midagi, mis teda ennast köidab. Kui suhted on juba pingelised, siis on väga raske.. 16aastast enam ei kasvata keeldude-käskudega. Laps peab tundma, et armastate ja mõistate teda igal juhul. Ükskõik, millega ta ka hakkama ei saa. Sest ATH-ga inimene tegutseb enne kui mõtleb.
(ATH täiskasvanu, kellel õnnestus imekombel elusalt, tervelt ja haridusega teismeeast läbi tulla. Kuigi ohtlike olukordi oli väga palju. Istusin purjus võõraste inimeste autodesse, jõin ise pildituks ennast, kolasin öösel mööda linna, korraldasin kodus pidusid jne..)
Vajan kõrvaltvaadet tekkinud olukorrale. Meil on 3 last, neist 2 täiskasvanud, kodus elab vaid 16a tütar, kes lõpetas 10. klassi ja kooli ajal elab õpilaskodus. Murederohke teismeiga on kestnud 4 aastat, sinna on mahtunud liiklusavarii vastassuunas rulaga sõites, traumajärgne pikk haiglasolek, alaealiste asjade komisjon, ühiskonnakasulik töö, enese lõikumine, suitsetamine, alkohol, kanepi tarvitamine, öised kampadega hulkumised ja ööbimised ei tea kus, sagedased purjus olekud; alkoholi, kosmeetika jm vargused. Oleme otsinud abi: meie elus on olnud sotsiaaltöötajaid, psühholooge, psühhiaatreid, lasteabitöötajaid, politseinikke. Eelmise aasta trahvid olid 240 eurot. Tütrel on ATH diagnoos ja võtab ravimit Concerta 2a. Oleme olnud toetavad, toonud teda ebaadekvaatses olekus koju, politseist koju, ei ole riielnud, mitte kunagi löönud vms. Käime koos soojamaareisidel, suusareisidel, teatris, kinos, ostame talle meeldivaid nutiseadmeid, muusikariistu. Lubame tal end tätaoveerida, tal on üle 20 needi ja augu, oleme üritanud olla toetavad ja viimased 9 koolikuud on olnud rahulikud.
Eile leidsin ta toas mokatubaka karbi, 4 pakki selliseid tooteid
https://cbd.ee/toode/kanepiois-amnesia-cbd22/, lisaks pakid suitsudega. Avastasin, et 15.- eurosest nädala taskurahast ostab ta 3 pakki suitsu. Tütar ütles, et ei tule ööseks koju, kui me talle tema asju tagasi ei anna. Ei tulnudki. Ta on käinud mõned päevad tööl ja ilmselt otsustas teenitud sularaha kasutada erinevatele mõnuainetele, sest muu eest tasume ju meie.
Tütar ütleb, et teeb, mis tahab ja tema isiklikud asjad. Ma ise tunnen, et ei jaksa enam. Mida teie teeksite?
Pane silmad kinni ja palveta ning kannata hambad ristis kaks aastat – siis on 18-aastane ja sul puudub kohustus tema eest hoolitseda.
Midagi teha enam pole võimalik, sest tulekahi on liiga suur. Ja suure tõenäosusega ei muutunud su laps selliseks üleöö, vaid ikkagi pikkamööda ja sa tegid kusagil tõeliselt suured vead sisse, et ta selliseks muutus.
Kohutav kui harimatu on meie ühiskond sellel teemal veel! Ja mida peab tundma lapsevanem 🙁 Terve lapse ema ei kujuta sellise lapse kasvatamist ette. Lihtne on anda nõuandeid, mis tekitavad teemaalgatajas veel suuremat läbikukkumise ja süütunnet. Tal on ju kaks tervet täiskasvanud last ka-ta on ju edukalt nad suureks kasvatanud.
Selliste diagnoosidega lapsed vajavad sageli kindlat distsipliini, see annab neile turvatunde. Kodus on neid piire aga lihtne ületada ja seetõttu võib olla õpilaskodu mõistlikum valik.
Erivajadustega lapse teemas andiski üks ema oma reaalsest kogemusest nõu-eemalduda emotsionaalselt. Muidu oled ise nii läbi omadega, et ei suuda puht olmeliste asjadega toime tulla. Minu laps näiteks tunneb tulenevalt oma häirest vajadust halvasti öelda. Ja teismeline tabab ära täpselt selle inimese õrna koha, kellele on vaja haiget teha. Sellega viib ta minu tasakaalust välja ja paneb mind “valesti” käituma. See tähendab, et tekitabki lumepalli efekti-tahan kasutada tavalapse peal toimivaid meetoideod-vähendada taskuraha, piirata õigusi jne. Aga see ei toimi! Pigem toimib see, et ta näeb, et olen emotsionaalselt tugevam, jään jalgadele. See annab talle turvatunde. Ilmslet saab ka teemaalgataja pakkuda lapsele turvatunnet, mida ta on ka teinud. Ükskõik kui halvasti pole-lapsel on tagala.
Kuulge, kes te siin kõik õigustasite – kas te lugesite ka teemaalgatuse läbi, mida on vanem teinud selleks, et last kontrollida? mitte midagi! Lihtne on pugeda lapse diagnoosi taha, ise midagi tegemata. lapsevanem käib arstide vahet ja loodab imet, aga ise last ei kasvata.
Miks peab nii jõuka pere laps elama õpilaskodus? kas kool asub kaugel? kolige koolile lähemale! Meie külas on väga palju erivajadusega lastega peresid just seetõttu, et küla lähedal asub vastav kool. Lapsevanemal on mõistlikum kolida, kui et saata laps kodunt minema.
Kõik need ATH diagnoosid – no tõesti, vanasti öeldi selle kohta kasvatamatus, tänapäeval on iga halvasti käitumise joaks diagnoos. Antud juhul lapsevanem ainutl soodustab seda kõike, annab veel alko raha ka. Lapsevanemad pole siin ju lapsele mitte kunagi mitte midagi keelanud – lapsel on meeletu tähelepanupuudus, mida lapsevanemad on üritanud asjadega leevendada. kahe vanema lapsega läks õnneks, aga nooremaga mitte, tema ongi koguaeg saanud kõige vähem tähelepanu.
Antud loos peab lapsevanem tõsiselt vaatama peeglisse ja esmalt oma käitumist ja suhtumist muutma. Lõpetama enda diagnoosi taha peitmise, endale vabanduste otsimise ja kardinaalselt kõike muutma, sh vajadusel kolima.
ja kes ei julge last soojamaareisi ajaks koju jätta – siis lihtsalt ei lähe üldse reisile! See ongi osa vastutusest, mida lapsevanem võtab, et kui lapse käitumine ei luba premeerida, siis tuleb ka ise loobuda. Umbes sama, kui laps peab olema dieedil, siis ju ka lapsevanem kõrval ei söö torti.
Kui teemaalgataja lõpetab ise laps olemise ja ohkimise ja õpib lapse eest pärisel tvastutama, siis ehk saab lapsest ka asja.
Teemaalgataja!
Olin ise probleemne teismeline ja üks asi, mida sa pead mõistma: selline korduv riskikäitumine, enesele haiget tegemine jne tähendab, et kõige raskem on sinu lapsel endal. Ta pole veel leidnud maailmas kohta, kuhu ta kuulub. Mõnikord võib olla väga hea kodu, aga inimesel on vaja midagi muud ja teismeline ei tea ise, mida. Sellepärast ta otsibki ja otsib meeleheitlikult, tehes vigu, pannes ennast ja teisi ohtu, sattudes kahtlastesse kampadesse jne. Emana on sul raske aru saada, et sinu laps lihtsalt ei oska sulle öelda, mida ta vajab – tal ei ole selleks elukogemust. Siis tekibki frustratsioon: oleme talle kõike võimaldanud, igasugust abi pakkunud, aga kasu ei midagi. Tekib tunne, et ta on üks tänamatu purikas, kes nagu tahakski sind kiusata…
Üks asi, mis sinu kirjast silma jäi: ütled, et “meie elus on olnud sotsiaaltöötajaid, psühholooge, psühhiaatreid, lasteabitöötajaid, politseinikke”. See võib ise olla probleem.
Eestis ongi väga raske leida head psühholoogi/ terapeuti, kes tõesti mõtestatult töötaks inimesega pika aja vältel – palju kuid või pigem mitu aastat. Pahatihti juhtubki, et käitumishäiretega last solgutatakse ühe “spetsialisti” juurest teise juurde, kes teda paari-kolme kohtumisega tundma õppida ei jõua ja kes nii jagavad ainult pealiskaudseid manitsusi ja õpetusi, mida laps juba niigi proovinud on, aga ebaõnnestunult. See võib kasu asemel kahju tuua – iga järjekordne kogemus niinimetatud eksperdiga, kes last aidata ei suuda, tekitab temas tunde, et ta on lootusetu juhtum, et tal ei olegi abi loota.
Oleks suureks abiks, kui leiaksite psühhoterapeudi, kellega teie lapsel tõesti tekib klapp. See ei ole lihtne – siin on oluline ka isiklik sobivus. Arutage pere keskis läbi ja kinnitage ka lapsele, et on täiesti ok, kui esimene, teine, kolmas spetsialist talle siiski ei sobi. Leppige kokku, et ta käib valitud terapeudi juures vähemalt kolm korda ja siis otsustab, kas soovib jätkata või hakkate otsima uut. Ja kui selgub, et laps soovib terapeuti vahetada, ei tohiks see käia mingite pettunud ohete saatel, vaid ka sina pead seda mõistma kui normaalset protsessi osa. Tähtis on, et ta annaks terapeudile võimaluse – st rohkem kui ühte kohtumist isegi siis, kui esimene kord on rabe – aga sama tähtis on, et ta teaks, et ka temal on võimalus loobuda ja leida sobivam. Kui ta ühel päeval saab konstruktiivse kogemuse ja tunneb, et keegi mõistab teda, oskab kuulata ja suunata, siis tunneb ta selle ära ja on valmis jätkama.
Loodan, et olukord läheb paremaks!
Pedagoogina soovitan – otsi ka ise abi. Mitte lapse, vaid endaga toimetulekuks. Selline nelja aastaga kuhjunud abitusetunne tekitab terve müriaadi negatiivseid tundeid, mis ei ole vähimalgi määral konstruktiivsed, ja hakkavad Su enda tervisele, rääkimata kahjulikust mõjust peresuhetele. Ühtlasi saad loodetavasti piirid paika (ennekõike oma vastutuse piiri enda mõtetes – see on arvatavasti sama emotsionaalne distantseerimine, millest eespool kõneldi).
Liitu võimalusel ATH laste vanemate tugigrupiga, erinevate Facebooki gruppide ja foorumitega. Tavalaste vanemad ei suuda sind mõista, vajalikul viisil toetada ja adekvaatset nõu anda. Nende tegelik teadmatus ATH olemusest teeb pigem kahju kui kasu.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
