Teema: Palun nõu kuidas toimida kooli suhtes

#3975340:

Mõned lapsed, kes olid temaga ühes ruumis on tema vastu läinud kaebama. Minu laps on rääkinud, et see tegelikult oli teisiti. Kõrvaltvaatajatele tundus see jälle teismoodi.

Ma muidugi saan aru, et ema asi on oma last uskuda, aga miks sa 100% kindel oled, et su laps ei valeta ja teised valetavad? Kui asi oleks lihtsalt arusaamatuses, siis ju selgitaksite kiirelt välja, mis tegelikult juhtus. Järelikult ikka pole arusaamatus, vaid mingi muu värk, keegi valetab.

Ei ole see kool nii hull koht ilmselt midagi, et muudkui süüdistab ilmaasjata. Räägi lapse klassijuhatajaga, ära mine rääkima rünnates, vaid objektiivselt – seega ära välista ka võimalust, et su laps ehk ongi süüdi ning valetas sulle. Siis on ka koolil konstruktiivsem tunne ning soov probleemi lahendada.

Saan aru, millest TA räägib, sest kahjuks on endal samalaadsed kogemused. Minule teeb kõige rohkem muret, kuidas osa õpetajaid küll tekitab suure probleemi õpilase väidetavast pahateost, ent samas ei vaevu need õpetajad üldse uurima ega süvenema, kas mingi pahategu üldse aset leidis või ei.

Üks näide paljudest: minu meilikasti ilmus kiri õppealajuhatajalt, kes kirjutas, et üks aineõpetaja oli temale rääkinud, et ilmselt minu laps suitsetab. Helistasin õppealajuhatajale kohe tagasi ja hakkasin pärima ning uurima, et mis ja kuidas? Siis selgus, aineõpetaja oli vahetunni ajal koridoris eemalt näinud, kuidas üks teine laps olevat andnud minu lapsele midagi kätte. Mis see oli, seda õpetaja silm kaugelt ei seletanud. Laps ise ütles õhtul kodus, et sõber oli andnud nätsu. Selmet minna juurde ja küsida, et mis te siin teete, mida sa andsid, ei ole õpetaja lastelt mitte midagi küsinud, ja läinud hoopis ise eemale. Küll aga oli õpetaja koolipäeva lõpul läinud õppealajuhataja juurde ja kaevanud seljataga mu lapse peale, teatades, et ilmselt oli tegemist suitsuga.

Kunagi varem ei ole mu laps koolis suitsetamisega vahele jäänud, sellega seoses pole olnud ühtki intsidenti.

Olime vanematena väga pahased selle õpetaja peale. Ütlesime õppealajuhatajale, et õpetaja oleks ju pidanud kohe laste juurde küsima minema, miks ta seda ei teinud?! Selle peale hakati keerutama, et nemad ei julgevat, et seadus keelavat neil lastele küsimusi esitada.

Küsisime siis vastu, et aga kas seadus lubab niiviisi levitada seljataga lapse mainet kahjustavaid kuulujutte? Niimoodi tagantjärgi midagi tõestada või ümber lükata on võimatu – ja seega jäävad kõik inetud kuulujutud jõusse, laps ei saa end mitte kuidagi kaitsta mainet kahjustavate kuulujuttude levitamise eest, mida teevad mõned õpetajad.

Sa ise ju süüdistad teisi, ainult sinu laps on see õige  kõik teised valetavad. Ära ole sellise hoiakuga, selgitavälja et kes nägi, et su laps suitsetas ja räägi õptetajaga nii et ka see suitsetamist näinud laps on juures.

#3975491:

Saan aru, millest TA räägib, sest kahjuks on endal samalaadsed kogemused. Minule teeb kõige rohkem muret, kuidas osa õpetajaid küll tekitab suure probleemi õpilase väidetavast pahateost, ent samas ei vaevu need õpetajad üldse uurima ega süvenema, kas mingi pahategu üldse aset leidis või ei.

Üks näide paljudest: minu meilikasti ilmus kiri õppealajuhatajalt, kes kirjutas, et üks aineõpetaja oli temale rääkinud, et ilmselt minu laps suitsetab. Helistasin õppealajuhatajale kohe tagasi ja hakkasin pärima ning uurima, et mis ja kuidas? Siis selgus, aineõpetaja oli vahetunni ajal koridoris eemalt näinud, kuidas üks teine laps olevat andnud minu lapsele midagi kätte. Mis see oli, seda õpetaja silm kaugelt ei seletanud. Laps ise ütles õhtul kodus, et sõber oli andnud nätsu. Selmet minna juurde ja küsida, et mis te siin teete, mida sa andsid, ei ole õpetaja lastelt mitte midagi küsinud, ja läinud hoopis ise eemale. Küll aga oli õpetaja koolipäeva lõpul läinud õppealajuhataja juurde ja kaevanud seljataga mu lapse peale, teatades, et ilmselt oli tegemist suitsuga.

Kunagi varem ei ole mu laps koolis suitsetamisega vahele jäänud, sellega seoses pole olnud ühtki intsidenti.

Olime vanematena väga pahased selle õpetaja peale. Ütlesime õppealajuhatajale, et õpetaja oleks ju pidanud kohe laste juurde küsima minema, miks ta seda ei teinud?! Selle peale hakati keerutama, et nemad ei julgevat, et seadus keelavat neil lastele küsimusi esitada.

Küsisime siis vastu, et aga kas seadus lubab niiviisi levitada seljataga lapse mainet kahjustavaid kuulujutte? Niimoodi tagantjärgi midagi tõestada või ümber lükata on võimatu – ja seega jäävad kõik inetud kuulujutud jõusse, laps ei saa end mitte kuidagi kaitsta mainet kahjustavate kuulujuttude levitamise eest, mida teevad mõned õpetajad.

Kui õpetajal on kasvõi kahtlusi, siis ta läheb ja räägibki mõne kõrgemal positsioonil oleva isikuga, kes selle teemaga edasi tegeleb ja asjaolud välja selgitab. Võib-olla alguses õpetaja mõtles juhtunu mööda lasta, et ehk sai asjast valesti aru, aga jäi ikka kripeldama ja otsustas kellelegi kahtlusest teada anda. See ei ole “kuulujuttude levitamine”, vaid ta täitis oma kohust. Ole õnnelik, et sinu lapse koolis on tähelepanelikud ja hoolivad õpetajad, kes laste pärast muret tunnevad.

#3975624:

Aga olukorras, kus tõesti oled 100% kindel, et sinu laps ei saanud teha seda, milles süüdistatakse, pead olema lapse poolel. Samas mitte agressiivselt ja ründavalt. Mitte mingil juhul ei tohi hakata õpetajaid ründama ja süüdistama.

Väga hea postitus on sul. Mina, Kägu 20:57, tahtsin tegelikult just sama öelda, kuigi ei osanud nii neutraalselt, minu postitus läks agressiivseks. Vabandan selle eest.

Mul on kaks juhust, kus vanemad raiusid nagu rauda, et minu laps ei suitseta, olid väga vihased, kui seda räägiti. Neil olid  ka väga lähedased suhted . Läks mõni aeg mööda – kui selgus, et  lapsed ikkagi suitsetavad (tüdrukud mõlemad). Ma ise ka suitsetasin keskkoolis, mul oli samuti emaga väga lähedane suhe – aga kui ema oleks küsinud – oleks kohe väitnud, et see on vale ja ma ei ole iial suitsu teinudki. Seega vaid sellele tugineda, et laps ütleb, et tema ei suitseta, ei ole piisav.

#3975587:

Kui õpetajal on kasvõi kahtlusi, siis ta läheb ja räägibki mõne kõrgemal positsioonil oleva isikuga, kes selle teemaga edasi tegeleb ja asjaolud välja selgitab. Võib-olla alguses õpetaja mõtles juhtunu mööda lasta, et ehk sai asjast valesti aru, aga jäi ikka kripeldama ja otsustas kellelegi kahtlusest teada anda. See ei ole “kuulujuttude levitamine”, vaid ta täitis oma kohust. Ole õnnelik, et sinu lapse koolis on tähelepanelikud ja hoolivad õpetajad, kes laste pärast muret tunnevad.

Kui õpetajal on kahtlusi, siis ta kõigepealt suhtleb asjaosaliste endiga. Astub rahulikult ligi ja uurib, millega te siin tegelete. Kui aga õpetaja ainult piilub eemalt, ligi ei astu, kuid hiljem läheb ja kannab “kõrgemale poole” ette, siis on ju “jälg” ammugi jahtunud ja mitte midagi enam tõestada ei saa. Jääbki alles üksnes inetu kahtlus ilma, et oleks võimalust asjaolusid enam välja selgitada.

#3975562:

Loe ennast kõrvalt. Kõik on sinu ja su lapse vastu, teised lapsed valetavad, õpetajad kiusavad ja vassivad, keegi ei mõista ja sinu laps ja sina olete ohvrid. Elukogemus ütleb, et siin on midagi mäda.

Ei ole TA, aga selle sinu “mäda” nimi on muideks süütuse presumptsioon. Mitte kedagi ei tohiks süüdistada ilma tõenditeta. Praegu pole küsimus üldse selles, kas laps suitsetab ja kas ema üritab pead liiva alla peita. Vaid küsimus on, et paar õpilast koolis väidavad midagi eemalt näinud olevat, on mingisugune kahtlus – see on kõik. Ja kui ema soovib kutsuda kooliga kohtumisele kohale ka tunnistajad, siis kool keeldub. Kuidas teie lahendaksite sellise olukorra?

Ma ei ole TA, aga minul endal aastakümneid tagasi oli koolis sama intsident. Kusjuures minuga ei rääkinud üldse keegi. Ega võetud ühendust ka minu emaga. Lihtsalt, mingil hetkel sain kätte 8. klassi lõputunnistuse, kust avastasin, et minu viimase veerandi käitumishindeks on “kolm”. Muidu olin eeskujulik õpilane, sestap üllatus suur. Läksin õpetaja juurde küsima, too vaid muigas ja vastas: “Eks sa ise tead.” Tõesti ei teadnud. Ema siis tuli kooli, mitte ründama ega süüdistama, vaid küsima, et mis juhtus. Temaga vesteldi kinnise ukse taga, mind sinna ei lastud. Kui ta välja tuli ja me koos koju läksime, selgitas ema, et õpetajale olevat paar õpilast kaebama läinud, et mina suitsetavat. Kuna ei õpetaja ega mu ema seda intsidenti pealt polnud näinud, siis vaikimisi automaatselt see õpetaja uskus pealekaebajaid, mu ema aga jäi pigem äraootavale seisukohale.

Läksin siis ise õpetaja jutule ja palusin nende tüdrukute nimesid, õpetaja keeldus neid ütlemast, ja nii see kõik jäi.

Fakt on aga see, et praeguse seisuga (olen 40+ vanuses) ei ole mina mitte iialgi elus ühtegi sigaretti ega sigaretiga sarnanevat asja endale kordagi suhu pannud. No lihtsalt pole olnud tahtmist. Ka teismeeas ei katsetanud ma kordagi. See on tegelik tõde. Kooliajal toimunud ebaõiglasest pealekaebamisest (ilmselt kadedusest) on siiani okas hinges.

#3975696:

Olen teemaalgataja. Aitäh kõigile kes on kaasa rääkinud. Loomulikult ma ei ole enda arvates rind kummis iga hinna eest oma last õigustamas vaid kaine ja konstruktiivselt mõtlev lapsevanem. Vaatlen, kuulan ja hindan olukorda. Ma näen kui mu laps valetab ja see tuleb nii ehk naa ristküsitluses välja. Aga kui ta räägib mitukümmend korda ühte ja sama juttu ja samadele küsimustele vastab samu asju siis kuidas saab veel tõde teada? Mina pole küll kuulnud muid meetodeid. Kui ka kool sellist taktitat tunnistajate puhul kasutab siis vist nii käibki.

Minu küsimus oligi et kuidas seda sõna sõna vastu võtta veel teada kontrollida ja tõestada saab?

Milleks üldse kontrollida ja tõestada, seda enam, kui tunnistajaid kohale ei kutsuta. Ütled rahulikult ja konkreetselt, et  oma last tundes oled sa kindel, et ta ei ole suitsetanud ning sellega on teie poolt lugu lõpetatud, kui koolil mingeid konkreetseid tõendeid esitada ei ole.  Soovid ilusat päeva ja lähed lapsega koju.

#3975942:

#3975780:

Ei ole TA, aga selle sinu “mäda” nimi on muideks süütuse presumptsioon. Mitte kedagi ei tohiks süüdistada ilma tõenditeta.

Nõus, aga mu mõte oli selles, et väga tõenäoline on, et midagi räägitakse siin kallutatult, mittetäielikult. Ikka väga tihti on nii, et kui tuleb juttu, et mõnel lapsevanemal on lapse lasteaia/kooli/huviringiga tohutult probleeme, siis pärast selgub, et ka lapse/lapsevanema poolt on olnud mingeid probleeme, millest ta esialgu loomulikult vaikis. Tõenäosus, et leidub selline totaalselt usse täis (kaasõpilastest ja klassijuhatajast kuni direktorini välja kõik ussid) kool, kus lapsi järjepidevalt kiusatakse, mingeid süüdlasi süütute hulgast otsitakse ning ilmaasjata karistatakse, on väiksem kui tõenäosus, et lapsevanema vaade on natuke kaldu. Seda ma pidasin silmas.

#3975986:

#3975696:

Olen teemaalgataja. Aitäh kõigile kes on kaasa rääkinud. Loomulikult ma ei ole enda arvates rind kummis iga hinna eest oma last õigustamas vaid kaine ja konstruktiivselt mõtlev lapsevanem. Vaatlen, kuulan ja hindan olukorda. Ma näen kui mu laps valetab ja see tuleb nii ehk naa ristküsitluses välja. Aga kui ta räägib mitukümmend korda ühte ja sama juttu ja samadele küsimustele vastab samu asju siis kuidas saab veel tõde teada? Mina pole küll kuulnud muid meetodeid. Kui ka kool sellist taktitat tunnistajate puhul kasutab siis vist nii käibki.

Minu küsimus oligi et kuidas seda sõna sõna vastu võtta veel teada kontrollida ja tõestada saab?

Milleks üldse kontrollida ja tõestada, seda enam, kui tunnistajaid kohale ei kutsuta. Ütled rahulikult ja konkreetselt, et oma last tundes oled sa kindel, et ta ei ole suitsetanud ning sellega on teie poolt lugu lõpetatud, kui koolil mingeid konkreetseid tõendeid esitada ei ole. Soovid ilusat päeva ja lähed lapsega koju.

Suitsetamise, veipimise, mokatubaka jms puhul piisab siis tõesti, kui õpetaja lapsevanemat informeerib. Eks edasi on siis vanema enda asi, keda ta usub või mida ta selle teadmisega edasi teeb.

#3976062:

#3976043:

Mis sa sonid? Kust sa seda kõike TA kirjadest välja loed? TA ei ole ju kirjutanud mitte kui midagi lasteaiast, koolist ega huviringidest ega seal esinevatest “tohututest” probleemidest, miks sa talle selliseid sõnu suhu paned?

Kirjutab, kuidas selliselt on tema last varemgi süüdistatud (“On eelnevaid kogemusi ka kus minu last süüdistatakse kooli personali poolt aga pärast tuleb välja, et on süüdi olnud keegi teine.”) ja et õpetajad tihti otsivad süüdlasi taga (“Kuna koolil endal puuduvad oskused või ressursid päriselt tõe välja selgitamiseks, siis on tehtud ka nii, et ühe intsidendi raames süüdistatakse kõiki lapsi, et mingigi tõde välja tuleks.”) ning et teiste laste vastu on ka alusetuid süüdistusi olnud (“Või näiteks olen ka teadlik, et selliseid pilduvaid süüdistusi on paisatud ka teiste laste peale kui on koolis mingi intsident toimunud.”). Ning ühtlasi kool (sealhulgas siis ilmselt ka õppealajuhataja ja direktor?) keeldub probleemi rohkem uurimast (“Kooli personal ka kes ei näinud otsest sündmust usub pealtnägijaid aga keeldutakse tõe väljaselgitamiseks kooli kutsumast neid nö tunnistajaid koos nende vanematega”). Kuidagi liiga palju ja liiga õudne ühe kooli kohta, et tõsi olla.

Ei ole võimalik, ei ole olemas, kuna on liiga õudne? Ukraina sõda pole ka olemas, kuna seegi on liiga õudne, eks. Naiivik! Võimaliku koolikiusamisega tuleks tegelda, mitte pead liiva alla peita.

#3975696:

Minu küsimus oligi et kuidas seda sõna sõna vastu võtta veel teada kontrollida ja tõestada saab?

Kui koolis ei ole nn õpetajast detektiivi, kes oskab tõde välja selgitada, siis mina pöörduksin politseisse. Paluksin mõnel uurijal asja lahendama tulla. Mitteametlikult või siis ka ametlikult. Profid tunnevad valetaja kaugelt ära.

Kui ise kunagi põhikoolis käisin, siis oli matemaatikaõpetaja, kes oma julgete ja otseste küsimustega valetajad paljastas.

#3976148:

#3975696:

Minu küsimus oligi et kuidas seda sõna sõna vastu võtta veel teada kontrollida ja tõestada saab?

Kui koolis ei ole nn õpetajast detektiivi, kes oskab tõde välja selgitada, siis mina pöörduksin politseisse. Paluksin mõnel uurijal asja lahendama tulla. Mitteametlikult või siis ka ametlikult. Profid tunnevad valetaja kaugelt ära.

Kui ise kunagi põhikoolis käisin, siis oli matemaatikaõpetaja, kes oma julgete ja otseste küsimustega valetajad paljastas.

Reeeglina lapsevanem ikka tunneb oma last. Minu poeg suutis oma pahandusi nii veenvalt ja süütute silmadega eitada ning seletada, et ainult kivist südamega inimene võinuks selles kahelda. Minule emana oli aga selge, et sellisel juhul on ta absoluutselt ja kindlasti süüdi. Kui poeg tõepoolest süüdi ei olnud, oli ta alusetust süüdistusest nii solvunud, et hakkas kohe nutma ega suutnud midagi selgitada.