Ooo jaaa, ma tean, mida tunned! Meil on ka palju seda, et kui ma külas olevatele naabripoistele teatan, et teil on nüüd aeg koju minna, siis teatakse, et “emme lubas x-kellani olla.” Oma lastele olen selgeks teinud, et kui külas öeldakse, et tuleb koju minna, tuleb seda teha. Punkt.
Lapsed ei ütle tere! Vahel on tunne, et olen ainus, kes seda oma lastele õpetanud on. Lihtsalt marsitakse sisse. Ja tihti ei vastata ka minu terele mitte midagi!
Samuti olen õpetanud, et kui kõht tühjaks läheb, tulgu koju. Aga kui lahkelt pakutakse, et võivad seal süüa, siis mina luban ka. Kuna lapsed on suure söömaga (no tõesti söövad kõike ja suured portsud (7 ja 10 on vanused), olen ka öelnud, et ärge teist portsu juurde küsige (no ei ole ju meeldiv, kui võõrad lapsed järgmise päeva lõunaks plaanitud ülejäägi sisse pugivad).
Samuti olen täheldanud, et lapsed ei tea viisakusreegleid snäkkide/kommide jagamisel. Lapsed tihti räägivad mulle, kuidas kellelgi oli koolis mingi kommipakk kaasas, või naabrilastel külas olles need pugivad komme ja isegi palumise peale annavad vaid ühe kommi. Olen õpetanud, et kui teistele anda ei soovi, siis ei võta kaasa. Ja ALATI peab pakkuma, kui siiski ise süüa soovid.
Söömise teema – tänapäeval on lapsi, kes ei söö isegi bolognese kastet või lasanjet!! No uskumatu. Ja jube tihti juhtub, et koogitükk või toiduports, mille kohta laps on öelnud, et jah, ta soovib, siis võtab ühe ampsu ja ongi kõik. Vot seda raiskamist ma vihkan. Ma pole kunagi ühtegi halba toitu teinud/pakkunud. On ka lapsi, kes ei söö tomatit, paprikat, rukkileiba, rosinaid, no absurd!
Ja siis eraldi teema on veel see, kuidas enamus lastel pole mingeid piiranguid nutitelefonidel. Ei ajalist piirangut, ega seda, mis äppe võib kasutada. Nii on lubatud näiteks tiktok, kus siis lapsed scrollides lihtsalt rumalamaks jäävad. Kuigi äpp on lubatud alates 13. eluaastast.