Teema: Palun soovitage arsti, kes mõistaks teise keisri soovi pärast esimest keisrit

Horror patusega tehakse keiser, aga see ilmselt vajab enne paberit psühhiaatrilt, et sa pole võimeline sünnitama.

Ütlen lihtsalt, et mõistan sind igati! ❤️ Päris ausalt kohe!

Eelmisel aastal oli Pelgus plaanilist keisrit raske saada – ma muidugi eriti aktiivselt ei üritanud ka, kuna eelnev loomuliku sünnitamise kogemus ka olemas (esimene sündis ise).
Aga teine laps sündis erakorralise keisriga. Kui kolmanda lapse sünnitähtaeg lähenes, siis hakkas see keisriarm valutama. Rääkisin sellest ka arstile, aga tema väitis, et kõik ütlevad nii ja pärast sünnitavad ikkagi edukalt loomulikul teel. Mul oli kahtlus õhukesele armile ja isegi see ei olnud näidustus uuesti keiser teha. Hakkasingi siis kolmandat last ise sünnitama ja pärast 8-tunnist täiesti edutut sünnitamist selgus, et arm oli ikkagi rebenenud. Tehtigi siis kiiruga uuesti erakorraline keiser. Ma isegi ei oska enam öelda, kui kõvad need meditsiinilised näidustused peavad olema, et keiser saada. Mina oma armivaluga ei saanud (arm hakkas juba kuu aega varem valutama – see ei tulnud arstidele üllatusena).

#2916193:

Viimane kägu, mis arsti juures sa Pelgus käisid? Siis tean, et tema juurde ei lähe ja proovin kedagi teist. Olen täitsa meeleheitel juba… Tundub, et jään ühelapseliseks ????

Arstid, kellele oma muret kurtsin, olid Arulaane ja Frolova. Mõistan sind, teemaalgataja, ja loodan, et leiad sellise arsti, kes ikka kuulab muresid ja ei hakka lahmima a la ‘kõik teised…’ stiilis.

Ja nii nad välja suridki…

Esimene erakorraline keiser, mis lõppes sellega et haav purunes ning taastumine, haava kokkukasvamine võttis kuid. Olin kindel, et ka teine tuleb keiser, aga tõesti ilma meditsiinilise põhjuseta ei tehta. Öeldi, et alati on võimalus keisriks üle minna. Teine sündis loomulikul teel vaid 3 tunniga ning keisrit ei valiks enam kunagi.

#2920657:

Ei teagi, mida teha ???? Nii tahaks teist last, aga lihtsalt ei julge rasedaks jäädagi. Võiks öelda, et minu sees on lausa leina tunne – mult oleks justkui mingi võimalus ära võetud rohkem lapsi saada (kuigi füüsiliselt on see võimalus olemas). Eks kes ise sellist hirmu ja paanikat tundnud pole, see mind ei mõistagi, seega ma isegi ei oota enam, et teised käod mind mõistaksid. Lihtne hukka mõista, raske mõista. Ma annaks kõik, et kellegagi kohad vahetada, kes sünnitushirmu tundnud ei ole. Ausalt! Ja ma ei räägi kergest hirmust/ärevusest, mis on enne sünnitust täiesti normaalne ja ilmselt igal rasedal, vaid minu hirm on segu depressioonist, nurkasurutuse tundest, tundest, et keegi ei saa ja ei taha mind aidata (riiklikus süsteemis, sest kedagi seal lihtsalt ei huvita). Ükski nõustamine pole aidanud (raseduskriisi nõustaja ja kliiniline psühholoog). Eriti raske on näha oma meest, kes küll toetab mind, aga ma näen, et ka tema silmis on kurbus, sest ta tahaks veel lapsi. Lihtsalt viha ja jõuetuse tunne on tekkinud meie riikliku meditsiinisüsteemi suhtes – kiusu pärast mitte keisrilõiget teha, olla kinni mingites juhendites ja eeldada, et lillelapsest raseduskriisi nõustaja lahendab kõik mured. No ei lahenda, ainult hullemaks tegi olukorra. Kuna vanus veel lubab, siis ootan ja loodan, et ehk muutub see teenus millalgi erakliinikutes jälle kättesaadavaks või et kuskilt ilmub mingi imeline arst, kes mind mõistab… seniks aga nukrutsen edasi ja katsun rõõmu tunda sellestki, mis on. Või äkki juhtub ime ja siia teemasse satub kunagi mingi kägu, kes oskab sobilikku arsti soovitada, või psühhiaatrit, kellega annaks läbi rääkida diagnoosi osas. Kuigi ma ei taha jälle minna nutma kellegi kabinetti, niigi raske on ja ma tunnen ennast niigi halvasti… Oeh ????

Kui ma suhtlesin ühe psühholoogiga, kes viis läbi meile rasedate psühholoogia koolitust ja oma hirmust rääkisin, siis ta ütles, et kui hirm on nii tugev, et seetõttu loobud lapse saamisest, siis tuleb sellega kindlasti tegeleda. Õnneks minul nii äärmuslik hirm polnud, kuid ka koolitusel viibinud ämmaemandad mitmed tunnistasid, et ka neil on hirm, nad samamoodi igasuguseid asju näinud. Seega, ma väga loodan, et sa leiad psühholoogi või psühhiaatri, kes oskab rasedatega tegeleda. Võib-olla otsigi selle järgi, kes ise on koolitajad-õppejõud.

Tere, teemaalgataja!
Olen sinuga kaaskannataja teemaalgatuse kuupäevast alates ja mind valdavad täpselt samasugused tunded. Selle erinevusega, et mul vanus enam väga oodata ei kannata, esimesegagi ootasin viimase piirini – lootes, et naiste valikuvõimalused suurenevad, kuid arengud näivad pigem vastupidises suunas minevat. Käisin ikka hoolega raseduskriisi nõustaja juures, kuigi ma sealt muud abi ei lootnud, kui seda, et olen teinud kõik, mida süsteem meil nõuab ja loomulikult ei saanud ka – sellises eas inimene ikka üldjuhul ennast nii palju tunneb ja ümber ei veena. Lõpuks olid ajad 5 erineva psühhiaatri vastuvõtule. Tean väga hästi seda alanduse tunnet käia kabinettides võõrastele inimestele enda delikaatset teemat nutmas… Sain siiski enne raseduse planeerimist psühhiaatrilt lubaduse tõend saada (kuna mitterasedale ei saa keisrilõiget paraku näidustuseks kirjutada), lisaks ka naistearsti kinnituse, et lastetuks jääma ei pea. Kõik arstid pidasid sõna ja ma olen ääretult tänulik, et mõistmist leidsin ja kullakalli lapse planeeritud viisil sain. Paraku on nüüdseks ka see psühhiaater pensionile läinud ja ma lihtsalt ei tea, mida teha ja kust leida energiat ja aega kogu seda protsessi otsast peale alustada, samal ajal võideldes küllaltki süngete tunnetega (leinatunne on üsna tabav väljend siinkohal). Tundub kahjuks suhteliselt lootusetu ka siit vihjeid saada.

Aga kas näiteks Lätis-Leedus ei tehta plaanilist ema soovil?
Kui tehakse, siis tasuks kaaluda nt seda, et alates 37 ndl sõidadki sinna haigla linna, kus saad plaanilise, sünnitad ära, vormistad lapsele saatkonnas dokumendi ja koju tagasi.

Minul oli sama soov:) Esimese sain keisti erakliinikus, teist tahtsin samuti, käisin erakliinikus arsti juures ja keiser teostati Vôru haiglas. Olen super rahul! Enamik arste töötsvad ka mujal. Soovitan minna erakliinikusse ja rääkida mure ära, nii on lihtsam. Myl oli ka paanika kui erahaiglas enam sünnitada ei saanud!Aga ma usun, et kui esimene on keiser ja kui on vähegi norm arst, siis ikka saad kui paaniline hirm on. Edu!!

Põlva haiglas antakse valida igastahes kumba eelistad. Seal ainult kaks naistearsti ongi, mõlemad on mõistvad.