Teema: Palun sünnilugusid.

Sünnitasin mai lõpus enda esimese lapse. Tähtaeg oli pühapäeval, beebi sündis reedel.
Lugu algas nii, et neljapäeva õhtul läksime mehega magama (kell võis olla kohe 12 saamas), jõudsin pikali visata, kui tundsin, et kõhtu lõi tugev valu, mis meenutas hästi tugevaid gaasivalusid. Mõtlesin, et okei, ootan, kas läheb ära. Läks 10 min mööda, tundsin jälle. Ütlesin mehele, et mul vist kõht korrast ära, käisin wc-s, aga valud ikka tulid. Sain aru, et asi vist hakkas pihta. Kuna ma olin nii väsinud, lasin mehel iga kord panna kirja, kui valu tuli ja et ta hoiaks kursis, mis aja tagant valud on. Ise magasin kui valuhoog ära läks. Kui uuesti tuli, ärkasin ja hingasin seda valu üle. Kell 2 käisin pesus, sest valud olid läinud 7 min peale. Kell 3 sõitsime haiglasse, valud olid 5 min vahedega. Haiglas pandi KTG alla, emaka töö oli 100. Võeti koroona proov, mis oli minu jaoks sel hetkel hullem kui emakakaela avanemise valu. Avatust oli 4 cm, öeldi, et päris hästi on läinud selle vähese aja kohta. Saime mehega sünnituspalatisse. Kõndisin ringi, mees muudkui masseeris alaselga mul valude ajal. Üks hetk mõtlesin, et läheks siis sooja vee alla, aga nii kui jõudsin duši alla minna, tundsin hoopis teistsugust tunnet, isegi uu-tamine muutus jaajaajaa-ks. Ütlesin mehele, et ma ei tea, äkki on press, mine kutsu keegi. Kell oli 5 siis. Ämmakas ja keegi veel tulid palatisse ja ei tahtnud hästi uskuda, et press on, aga kontrollisid avatust ja ütlesid ohoo, ongi täisavatus käes. Ämmakas ei lubanud kohe kaasa pressida, ma ei teagi, miks. Pidin üle hingama (see oli päris jube). Pool 6 küsiti, kas tahan, et veed avataks? Ütlesin, ma ei tea, esimest korda ju sünnitan, minu poolest avage. Avati, aga ma ei saanud aru, et oleks intensiivsemaks midagi läinud. Kaks tundi üritasin pressida pressi ajal tugevalt kaasa, aga kuidagi laps ei liikunud. Manustati oksütotsiini järjest juurde ja juurde. Vahepeal ämmakas vahetus. Kell venis.. 8, 9, 10.. Ma olin päris laip juba. Väsimuse mõttes just, pressid ei olnud iseenesest valusad, vaid väga kurnavad. Ma juba hakkasin keisrit anuma, valvearst käis ka olukorda jälgimas, ent kuna lapse pea oli juba alt näha ja tema südametöö oli hea, öeldi, et ei tee keisrit, sünnib ise. Ja siis kuskilt tuli see jõud, et beebi välja pressida, oi see oli maailma suurim kergendustunne (10.37) ????. Laps sai 10/10 apgari, mis oli suht imestusväärne, arvestades, kui pikalt pressid kestsid (ca 5h). Ta oli käe endal ümber kaela kuidagi pannud ja see takistas välja tulemist, lisaks avastati pärast sõlm ka veel nabanöörist, nii et igas mõttes kulges sünnitus hästi, kui mõelda, mis oleks võinud olla..
Ise sain II astme lahkliha rebendi, aga pärast sünnitust olin ise jalul, käisin wc-s ja pesemas, niiet minu paranemine oli küllaltki kiire.. Peretoas olime beebiga kahekesi, meest siis sinna ei lubatud. Tuli pikk jutt, aga nii värskelt on meeles ???? kokkuvõttes sünnitaksin veel, nii hirmus ei olnudki. Kartsin, et tuleb pikem sünnitus, aga kokkuvõttes 10,5 tundi..

Nii pōnev lugeda. Kel viitsimist kirjutage veel.

Esmimest ma väga ei mäleta. 15 a tagasi ikkagi. Aga kestis 16 tundi, epiduraaliga ja väga pikalt pressisin. Valus oli. Kogu mälestus. Teine syndis 2,5 a tagasi. Läksin hommikul esilekutsumisele ( avatus oli 4 cm seega tehti ainult veed lahti). Ja siis valdas mind paanika. Hakkasin ikka nutma ja ämmakas siis kgsis kullake mis viga on. Ytlesin et kardan valusid. Leppisime kokku et kohe kui valus hakkab teeme epiduraali. Kell 11 siis vati veed, epiduraali sain 12 see ei môjunud. Valudel vahesid polnud ja ämmakas manustas tilkasid mis vôtaksid intensiivsuse maha. See ei aidanud. Jube jube jube valus oli. Kell 13.10 ütles et hakkame synnitama täisavatus ja 13.22 syndis beebi. Nagu ka esimesega ma presse ei tundnud suht toore jôuga valudeg koos. 2 tubdi ja 22 min. Kolmas syndis 10 kuud tagasi. Läksin esilekugsumisele avatus oli selleks hetkeks samuti 4 cm. Veed avati 10.30 ja valusid ei tulnud. Sellised bôrgad. Rääkisime abikaasaga juttu. Kell oli äkki 11.30 kui ytlesin et nyyd tahan epiduraali. Kuigi hullu veel polnud. Tuli siis mees kes puhastas selga ja oh sa pagan kui valus järsku hakkas. Vaene ämmakas kelle kätt ma pigistasin. Arst ytles kle kontrolli avatust. Igaks juhuks. Ämmakas vaidles just kontrollisime 5 cm tee ära. Mees vastu kontrolli. Ja kontrollis täisavatus. Kutt pakkis oma tavaari kokku ytles abikaasale kes esikus ootas mine nyyd ruttu. Ta tuli ämmakas viskas teda mu jalaga pm ja plika syndis 2 pressiga. Vot nyyd ma tundin presse ja seda valu. Aga seda hullu valu oligi vb 10-15 min. Kokku läks kirja 1.20 algusest lôpuni. Teine synnitus oli minu jaoks kôige hullem. Aga rohkem ei soovi ka. Taasutumine kolmandast oli väääga pikk.

Esimene sünnitus oli 13 aastat tagasi. Õhtul kella kuue ajal helistas vennanaine, et kuidas läheb jne. Ütlesin, et veed tulid just ära ja kerged valud nagu on, et abikaasa lõpetab kell 20:00 töö juures ja siis lähme haiglasse. Vennanaine ütles, et sõidab minu majast just mööda, tuleb võtab mu peale ja käime haiglas ära. Haiglasse jõudsin umbes kell 19:30, kontrolliti avatust ja pandi KTG peale. Vedelesin seal voodis üksi kui järsku algasid hullud valud. Mitte kedagi ei olnud. Minu asjad olid kuskil eemal, mehele helistada ei saanud (ise olin juhtmetega KTG masina küljes kinni). Mäletan, et mõtlesin veel, et pagan, nii valus on, mina ei sünnita! Lähen koju! Siis tundsin, et häda nr 2 tuleb peale. No ei saa kinni hoida, vägisi tuleb peale. Hiljem sain aru, et need on juba pressid. Nii ma seal siis vedelesin üksinda pressidega võideldes. Enda arvates hoidsin ju kaka häda tagasi. Karjusin seal tükk aega appi (endale vähemalt tundus nii) kuni lõpuks keegi uurima tuli, et mis ma seal karjun. Siis oli korraga tuba rahvast täis ja 20:23 sündis laps. Mees sünnituseks kohale ei jõudnudki. Hiljem mõtlesime, et küll on hea, et teda kodus ootama ei jäänud, nii kiirelt läks see esimene sünnitus.
Teine laps sündis 2 kuud tagasi. Läksin esmaspäeva hommikul haiglasse esilekutsumisele. Sain oma võlujooki 3 päeva ja ei midagi. Teised tulid ja läksid sünnitama, mina ikka istusin. Lõpuks neljapäeva hommikul kell 8 avati veed. Need olid juba rohelised. Kell 9 sain sünnituspalatisse ja kutsusin mehe kohale. Roheliste vete pärast pandi jälle KTG aparaat külge. Aga seekord sain toe najal püsti seista kui valud algasid. Alguses ei olnudki nagu hullu, arvasin et nohh, saan hakkama, pole viga. Õnneks juhtus olema jube hea ämmaemand, Kadri Vinkel, kiidan taevani! Õpetas õigel ajal õigesti hingama ja uhhuuutama..no super! Kella kolme ajal läksin duši alla, et valusid leevendada ja olin seal kuni pressid algasid. Ämmakas ka mees aitasid mu voodisse, krabasin mehel käest ja hakkas pihta. Laps sündis 16:15 kolmanda pressiga.
Kui beebi välja võeti, siis hoidsin ise hinge kinni. Beebi oli nii sinine ja vaikne. Kartsin juba, et ega ometi… ja kui see vääksatus siis tuli ja nutt pihta hakkas… oh seda õnne! 🙂

Hommikul tekkisid päevadesarnased valud, tulid ja läksid, toimetasin tavapäraselt edasi, sest eriti need ei häirinud. Õhtul läksin magama, aga ärkasin keset ööd üles ja tiksusin hommikul kl 7ni niisama. Endiselt nagu keskmised-tugevad päevade valud, regulaarsus puudus, valude vahe 2-9 minutit. Sättisin end ja vanemaid lapsi valmis, oli plaan paari tunni pärast sünnitusosakonda helistada ja teavitada, et vist tahaks tulla.
Siis hakkasid järsult tugevad valud ja tuli suur sahmakas verd. Mees kutsus kiirabi, kes oli 10 minutiga kohal, sõit haiglasse võttis 15 minutit. Tegin kiirabiautos juba üsna madalaid hääli ja aimasin, et kaua ei lähe. Haiglas veeretati mind sünnitustuppa, avatust kontrollida tahtev ämmaemand nägi hoopis lapse pead ning kaks pressi hiljem oli laps käes 🙂 Apgar 9/10, kaal üle 4,2 kg, ise pääsesin mõne pindmise õmblusega. Selline ekstreemne kiirsünnitus 🙂