Teema: Palun vanemlikku nõu: pettumus

Küsimus on ju selles, miks ta sind ei usaldanud. Peaksid hoopis selle kallal vaeva nägema. Võid ju avada vestluse laiemalt teemal suhted poistega nüüd, kus ta 16 on. Võibolla räägib sulle usaldusliku vestluse käigus ise.

#3976810:

Küsimus on ju selles, miks ta sind ei usaldanud. Peaksid hoopis selle kallal vaeva nägema. Võid ju avada vestluse laiemalt teemal suhted poistega nüüd, kus ta 16 on. Võibolla räägib sulle usaldusliku vestluse käigus ise.

No ma ju räägin, et meil pole olnud probleemi. Räägime igapäevaselt kõigest, ka nt poistest, kes meeldivad, oleme rääkinud seksist ja rasedusest. Ta on käinud ka varem vastassoost sõbral külas ja sellest rääkinud. Palun nõu, kuidas veel rohkem usaldusega vaeva näha.

Aga selline umbmäärane ülekordamine, et sa ei sekku tema asjadesse ega anna hinnanguid, kuna tead, et ta on mõistlik ja natuke tuleb ka oma kogemustest õppida, samas tahaksid alati teada, mis ta elus toimub jne?

Valetada võib suurest hoolimisest ka, mitte ainult usalduse puudumisest.

#3976808:

Minu variandid: 1. ütlen otse, et tean ja nõuan aru (see hästi ei sobi, kuna inimene, kes sellest rääkis, palus, et ma ei ütleks)?

Absoluutselt kasutaksin esimest varianti: “ütlen otse, et tean ja nõuan aru (see hästi ei sobi, kuna inimene, kes sellest rääkis, palus, et ma ei ütleks)?”

Tütar ei pea teadma, kelle käest ja kuidas kuulsid. Ja kuidas sa ise eeskuju näitad, kui nuhkima hakkaksid ja avatult tütrega ei räägi. Kuid “aru nõudmine” kohe kindlasti ilus ja mõistlik lähenemine ei oleks. Pigem peaksid väljendama oma võimalikku muret seoses selle teemaga ja uuesti meelde tuletama, miks usalduslikud suhted on olulised.
Teismelistel kindlasti on ja jääb saladusi vanemate eest, pane ennast ka oma lapse olukorda, emale ja isale ei soovigi kõike rääkida, eriti veel asju mida sõbrannale või sõbrale räägiksid. Su lapse isiklikud teemad ei ole enam samad, mis olid tal 10-aastasena.  Teismeline on juba peaagu nagu täiskasvanud inimene, mitte mingi laps enam.

#3976808:

Nüüd aga sain teada, et mu tütar on veetnud mitu korda öö ühe poisi juures. See pool mind nii hirmsasti ei häirigi, küll aga see, et mu tütar VALETAS nendel kordadel, et ööbib sõbranna juures. Olen sisimas NII solvunud ja pettunud.

Võib-olla peaksid esialgu ise süvenema ja mõtlema, miks tütar sulle ei rääkinud? Kartis sinu reageeringut? Häbenes teemat? Oli see teema tema jaoks liiga delikaatne ja isiklik, et sulle rääkida? Kas tütar on sulle rääkinud näiteks seda kui algas esimene menstruatsioon/küsinud selles osas nõu/palunud koos sidemeid osta või sinult laenata? Kui mitte, siis võib ka poisi juures ööbimine olla su tütre jaoks ebameeldiv teema, mida emale ei tahaks rääkida.

Ei ole lapsik mure, vaid arusaadav pettumus – aga lapse jaoks oled sina ikkagi ema, mitte sõbranna. Ta võibolla lihtsalt ei oska sulle seda rääkida, see on nii isiklik, õrn ja habras teema tema jaoks, tõenäoliselt ei taha ta sulle muret tekitada, pettumust valmistada, liigset sussutamist selle teema ümber; võibolla üldse mitte sellest oma emaga rääkida. Ja see kõik on mu meelest ok. Valetamine siiski on vastik, ma ütleksin tütrele, et tean, ja et palun ärme rohkem valeta teineteisele.

Mul oli lapsega sama asi. Ma teadsin, aga öelda ei saanud. Sest ta oli ise rääkinud seda oma sõbrannale. Sõbranna rääkis  omakorda edasi emale. Ma ei saanud reeta kedagi. Sest teine ema ütles et siis ei räägi tema tütar talle enam ka  midagi. Ja samad oli oma lapsest ka kahju et tema sõbranna räägib tema saladusi edasi. Mis siis et oma emale. Ja emad ikka arutavad laste asju. Pole kindel et rohkem inimesi ei teadnud.

Ma ei tea, kui paljud teismelised oma emadega seksimisest tahavad rääkida või mõista anda, et nad sellega tegelevad. Mina oma emaga küll ei tahtnud. Ära võta isiklikult sellist valetamist- noortel on alati oma vanemate ees asju, millest nad ei räägi. Peaasi, et ta teab- oled alati olemas ning kui on mingi mure, jama vms teema, peaks tulema ja ära rääkima.

Antud olukorras ilmselt ütleks, et tean ja rõhutaks jälle, et olen tema jaoks olemas ning murede korral peaks tulema ja rääkima.

TA olen. Te olete VÕRRATUD!

Natuke kartsin siia teemat teha, aga aitasite mind küll õigele teele. Otsustasin variandi nr 2 kasuks. Aga võtan usalduse teema muuseas ka millalgi uuesti üles.

Kasvatus on puusse pandud ja seadus ka on puusse pandud et 16 aastane tohib seksida omavanusega. Siin võib süüdistada valitsust.

Soovitan sul otse välja öelda, et sa tead. Aga mitte agressiivselt või kurjalt. Tuleb mõista, miks tütar sulle valetab. Sellel on alati mingi põhjus. Ilmselt tekitas tõe rääkimine talle ebamugavust. Arutage rahulikult ja küll usaldus ka taastub. Kõik on arendatav.

Ma küsiksin tütrelt,  et millal mulle seda noormeest tutvustatakse  ja kas nad kondoomi ikka kasutasid. Ja loomulikult ütleksin ka seda,  et teinekord rääkigu ikka nii nagu tegelikult on.

Aru pärima ja näägutama ei hakkaks, aga seda, et tema poisi juures ööbimisest tean, annaksin teada küll.

Eelmise kommenteerijaga väga nõus. Muidugi on valetamine häiriv ja nördimust tekitav, aga… Laps hakkab suureks kasvama ja eemalduma. See on asjade loomulik käik. Soov oma tegemiste üle ise otsustada on samuti loomulik. Ma ka ei annaks teada, et mul on kindlad faktid tema valetamise suhtes, aga ma võtaksin teema üles seoses turvalisusega. Et on oluline teada, kus keegi öösel viibib. Täpset aadressi. Et kui midagi juhtub, siis saab kiirelt ühendust.  Telefon ju võib saada tühjaks, minna katki või olla lihtsalt välja lülitatud.

#3976808:

Paljudele tundub minu mure kindlasti lapsikuna, paljudele naeruväärsena. Aga mul lihtsalt pole varem sellist probleemi ette tulnud ja sellepärast küsin, kuidas oleks parim viis lahendusele jõuda.

Mul on 16-aastane tütar, tubli õppija, probleeme pole olnud. Olen siiani (ilmselgelt naiivselt) arvanud, et meil on aus ja avatud suhe, kus ei ole kohta valetamisele. Ta teab väga hästi, et valetamine on ainus asi, mida ma tõesti ei salli. Nüüd aga sain teada, et mu tütar on veetnud mitu korda öö ühe poisi juures. See pool mind nii hirmsasti ei häirigi, küll aga see, et mu tütar VALETAS nendel kordadel, et ööbib sõbranna juures. Olen sisimas NII solvunud ja pettunud. Ma ei oleks keelanud minna ka siis, kui ta oleks ausalt öelnud, kelle juurde läheb.

Tütar veel ei tea, et ma tean ja sellepärast küsingi nõu, kuidas käituda normaalse inimese kombel, et ei teeks draamat, aga samas laps saaks aru, milles probleem.

Minu variandid:

1. ütlen otse, et tean ja nõuan aru (see hästi ei sobi, kuna inimene, kes sellest rääkis, palus, et ma ei ütleks)?

2. ei tee väljagi ja lasen asjadel omasoodu areneda, lootes, et tütar õige pea ise noormeest tutvustab?

3. võtan ta kuidagi vahele, kui järgmine kord “sõbranna” juurde läheb?

4. mingi muu variant, mille peale ma praegu ei tule.

sinu kirjutatu ei tekita minus tunnet, et sind oleks saanud laps varem ausalt usaldada.

Ainuke asi mida sa teha võiks, on küsida oma tütrelt, kas ta vajaks rasestumise vastaseid vahendeid.

Tegelikult ei ole 16-aastane neiu enam sugugi rumal, asjalik noor naisterahvas. Ja kui senini on olnud usalduslik suhe, siis tegelikult võiks ikkagi korraks mõelda, miks neiu ei soovi rääkida või äkki sooviks, aga ei oska kuidagi juttu alustada?

Mina suudan analoogiana enda noorusajast välja mõelda sellised põhjusedmitterääkimiseks:

1. Kartsin, et vanemad panevad “koduaresti” ehk keelatakse/piiratakse noormehega kokkusaamised.

2. Kartsin, et vanemad ei kiida valikut heaks. Tõele näkku vaadates – teadsin ka 16-18.a. väga hästi, et need paar “paha poissi”, kellega vahepeal “käisin”, ei ole mingi suhtematerjal ja tulevikus neist minu meest ei saa. Vanematele neid sellel põhjusel ei tutvustanudki, ei tahtnud rääkidagi.

Olgu põhjused, millised tahes, vaja on noorel ikkagi adekvaatset nõu ja abi rasestumisvastaste vahendite kohta. Ja ausalt öeldes ka suguhaiguste adekvaatset vältimisnõu, juhul kui on joostud endast vanema paha poisi otsa, kes on varasemalt jumalteab, kus käinud.

Muide, mul ei olnud tiinekana probleemi nt tutvustada oma vanematele esimest boyfriendi, kes on väga tore ja asjalik. Ja peale paari pahapoisi katsetust oli täitsa normaalne teine noormees, keda samuti enda vanematele tutvustasin hea meelega. Ja kui tutvusin enda abikaasaga, siis ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, teda tahtsin kohe terve perega tuttavaks teha (siis olin muidugi ka täiskasvanu juba, aga paarist lihtsalt deidist vahepeal jälle ei rääkinud üldse).

Seega, mina ikkagi küsiks mingis täiesti normaalses ja usalduslikus olukorras tütrelt, et oled juba nii vana ja kas oled juba leidnud ka kellelgi, kellesse oled armunud vms. Vaikselt uuriks. Eks siis jutu käigus on näha, kuidas läheb. Minu ema küsis selle küsimuse minult näiteks, kui mul esimene peika tekkis (eks vast kahtlustas) ja siis mul oli kohe palju lihtsam rääkima hakata. Muidu, kuidas sa ikka ise lähed sellist juttu alustama…. Aga, kui ei räägi ikkagi üldse, siis sellel on tavaliselt põhjus.