Esileht Koolilaps Palun vanemlikku nõu: pettumus

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 56 )

Teema: Palun vanemlikku nõu: pettumus

Postitas:
Kägu

Paljudele tundub minu mure kindlasti lapsikuna, paljudele naeruväärsena. Aga mul lihtsalt pole varem sellist probleemi ette tulnud ja sellepärast küsin, kuidas oleks parim viis lahendusele jõuda.

Mul on 16-aastane tütar, tubli õppija, probleeme pole olnud. Olen siiani (ilmselgelt naiivselt) arvanud, et meil on aus ja avatud suhe, kus ei ole kohta valetamisele. Ta teab väga hästi, et valetamine on ainus asi, mida ma tõesti ei salli. Nüüd aga sain teada, et mu tütar on veetnud mitu korda öö ühe poisi juures. See pool mind nii hirmsasti ei häirigi, küll aga see, et mu tütar VALETAS nendel kordadel, et ööbib sõbranna juures. Olen sisimas NII solvunud ja pettunud. Ma ei oleks keelanud minna ka siis, kui ta oleks ausalt öelnud, kelle juurde läheb.

Tütar veel ei tea, et ma tean ja sellepärast küsingi nõu, kuidas käituda normaalse inimese kombel, et ei teeks draamat, aga samas laps saaks aru, milles probleem.

Minu variandid:

1. ütlen otse, et tean ja nõuan aru (see hästi ei sobi, kuna inimene, kes sellest rääkis, palus, et ma ei ütleks)?

2. ei tee väljagi ja lasen asjadel omasoodu areneda, lootes, et tütar õige pea ise noormeest tutvustab?

3. võtan ta kuidagi vahele, kui järgmine kord “sõbranna” juurde läheb?

4. mingi muu variant, mille peale ma praegu ei tule.

 

 

 

 

+20
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Usaldus

Küsimus on ju selles, miks ta sind ei usaldanud. Peaksid hoopis selle kallal vaeva nägema. Võid ju avada vestluse laiemalt teemal suhted poistega nüüd, kus ta 16 on. Võibolla räägib sulle usaldusliku vestluse käigus ise.

+13
-19
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina kasutaks küll esimest varianti ja ütleks otse, et ma tean, et ta on selles osas mulle valetanud (ei pea ju allikat reetma) ja küsin, miks ta otsustas tõde varjata.

+17
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Küsimus on ju selles, miks ta sind ei usaldanud. Peaksid hoopis selle kallal vaeva nägema. Võid ju avada vestluse laiemalt teemal suhted poistega nüüd, kus ta 16 on. Võibolla räägib sulle usaldusliku vestluse käigus ise.

No ma ju räägin, et meil pole olnud probleemi. Räägime igapäevaselt kõigest, ka nt poistest, kes meeldivad, oleme rääkinud seksist ja rasedusest. Ta on käinud ka varem vastassoost sõbral külas ja sellest rääkinud. Palun nõu, kuidas veel rohkem usaldusega vaeva näha.

 

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ütleks, et sain teada. Ei nõuaks midagi. Ütleksingi, et ma olen ääretult kurb, et usaldus on ju nüüd kadunud. Võib-olla uuriks, et miks siis nii. Aga mitte skandaali tekitades.

Kui nüüd valetamisest rääkida, siis me kõik valetame. Kas sellel 16-aastasel väiksena jõuluvana ja päkapikud käisid? Kes tegelikult kommi sussi sisse pani? Küsimus ongi nüüd, et miks valetati?

+30
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga selline umbmäärane ülekordamine, et sa ei sekku tema asjadesse ega anna hinnanguid, kuna tead, et ta on mõistlik ja natuke tuleb ka oma kogemustest õppida, samas tahaksid alati teada, mis ta elus toimub jne?

Valetada võib suurest hoolimisest ka, mitte ainult usalduse puudumisest.

+27
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vasta | TsiteeriTeata ebasobivast Postitas: Kägu08.04.2022 11:38

TA olen. See kommentaar oli kuidagi lohutav. Meenus mu oma teismeiga. Mul oli küll emaga hea läbisaamine, aga nii isiklikke asju talle küll ei rääkinud. Ja tol ajal polnudki nagu asi usalduses. Lihtsalt ei tulnud selle pealegi, et emale rääkida, mis peaol toimus või ei toimunud…

Praegu juba kahetsen, et üldse teada sain…

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu variandid: 1. ütlen otse, et tean ja nõuan aru (see hästi ei sobi, kuna inimene, kes sellest rääkis, palus, et ma ei ütleks)?

Absoluutselt kasutaksin esimest varianti: “ütlen otse, et tean ja nõuan aru (see hästi ei sobi, kuna inimene, kes sellest rääkis, palus, et ma ei ütleks)?”

Tütar ei pea teadma, kelle käest ja kuidas kuulsid. Ja kuidas sa ise eeskuju näitad, kui nuhkima hakkaksid ja avatult tütrega ei räägi. Kuid “aru nõudmine” kohe kindlasti ilus ja mõistlik lähenemine ei oleks. Pigem peaksid väljendama oma võimalikku muret seoses selle teemaga ja uuesti meelde tuletama, miks usalduslikud suhted on olulised.
Teismelistel kindlasti on ja jääb saladusi vanemate eest, pane ennast ka oma lapse olukorda, emale ja isale ei soovigi kõike rääkida, eriti veel asju mida sõbrannale või sõbrale räägiksid. Su lapse isiklikud teemad ei ole enam samad, mis olid tal 10-aastasena.  Teismeline on juba peaagu nagu täiskasvanud inimene, mitte mingi laps enam.

+5
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ka ei peaks sellist valetamist millekski halvaks. Mina ka teismelisena ei läheks emale oma esimestest armukogemustest rääkima. Ma ei suudaks sellistest asjadest kellelegi rääkida enne, kui olen piisavalt juba ise saanud kõik selgeks mõelda. See virrvarr, mis tal peas on praegu (ilmselt armununa), ei ole miski, millest on kõigil lihtne rääkida, isegi emale. Või just eriti emale.

+33
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nüüd aga sain teada, et mu tütar on veetnud mitu korda öö ühe poisi juures. See pool mind nii hirmsasti ei häirigi, küll aga see, et mu tütar VALETAS nendel kordadel, et ööbib sõbranna juures. Olen sisimas NII solvunud ja pettunud.

Võib-olla peaksid esialgu ise süvenema ja mõtlema, miks tütar sulle ei rääkinud? Kartis sinu reageeringut? Häbenes teemat? Oli see teema tema jaoks liiga delikaatne ja isiklik, et sulle rääkida? Kas tütar on sulle rääkinud näiteks seda kui algas esimene menstruatsioon/küsinud selles osas nõu/palunud koos sidemeid osta või sinult laenata? Kui mitte, siis võib ka poisi juures ööbimine olla su tütre jaoks ebameeldiv teema, mida emale ei tahaks rääkida.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on poeg, sai just 14.
Ma arvan ka, et meil on usalduslik suhe, aga ikka tuleb aeg-ajalt välja, et ta on jätnud midagi rääkimata, millest ma peaksin teadlik olema.
Meil väike kogukond ja lõpuks jõuavad jutud ikka minuni. Siis olen lapsega aega võtnud (kui omavahel oleme) ja selgitanud, miks mul on halb seda ja teist just nimelt küla pealt kuulda, mitte lapse enda käest.
Varem, kui ta väike oli,  ma läksin tigedaks kui mõni sigadus välja tuli, karjusin ja karistasin (peamine oli nutikeeld ja koduarest, mitte ei karistanud füüsiliselt, igaks juhuks mainin) aga nüüd tundub see liig, poiss on minust enam kui peajagu pikem, vaatab mulle ammu ülalt alla (otseses mõttes), kannab mu poekotte ja teeb kodus raskemad tööd ära ja on peaaegu juba täis mehe eest majas, mida ma sellisega lõugan ja tänitan.
Kui mind midagi häirib, siis räägin-räägin, selgitan, räägin jne. Selles vanuses enam mina, konreetsuse ja rangusega, ei saavuta head tulemust.

+14
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole lapsik mure, vaid arusaadav pettumus – aga lapse jaoks oled sina ikkagi ema, mitte sõbranna. Ta võibolla lihtsalt ei oska sulle seda rääkida, see on nii isiklik, õrn ja habras teema tema jaoks, tõenäoliselt ei taha ta sulle muret tekitada, pettumust valmistada, liigset sussutamist selle teema ümber; võibolla üldse mitte sellest oma emaga rääkida. Ja see kõik on mu meelest ok. Valetamine siiski on vastik, ma ütleksin tütrele, et tean, ja et palun ärme rohkem valeta teineteisele.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lohutan teemaalgatajat, et ei tasu selle valetamise taga näha maailmalõppu.

Ma ei ole nii radikaalne, et arvaks, nagu tähendaks lapse valetamine emale otsekohe halbu suhteid või mingit “tohutut hirmu” vms põnevat. Ei ole nii.

Me kõik valetame või hämame mõnikord, või räägime pooltõdesid ja põhjuseid selleks on hästi palju. Näiteks mina ise 17-aastasena samuti ei julgenud oma emale rääkida, kui veetsin esimesi öid poisi pool. Põhjuseks oli, et mu sõbranna oli kirjeldanud mulle enda emale rääkimist päris koledates värvides (oli peksa saanud). Samuti oli enam-vähem kõikides tolleaegsetes filmides ja kirjanduses nii, et vanemad lihtsalt pidid kohutavalt vihastama, kui noore tütre vahekorrast teada said. Ega praegusedki filmid palju paremad ole. Nii et jah, ka mina olin see, kes emale ütles, et ööbin sõbranna pool, tegelikult läksin hoopis poisi juurde.

Teine/veel üks põhjus, miks ma ei kippunud oma emale liiga ruttu mõnest uuest kutist teada andma, oli teadmine, et tõenäoliselt ta külvab mu üle terve hunniku küsimustega, mis mõjuvad mulle pigem kui ülekuulamine. Mäletan näiteks, kuidas ta, kui talle oma uut kutti tutvustasin, küsis mult otse, kui palju tolle kuti ema palka saab. No kust mina pidin seda teadma???

Ka praegu ei lobise ma välja neid asju, millest ma ei ole veel valmis oma emale detailselt aru andma. Samuti ka minu ema ei räägi mulle tõtt kaugeltki mitte alati; eriti hästi valdab ta pooltõdede ja rääkimatajätmise peent kunsti. Nii et usun, meil on aus mäng.

TA, võta rahulikult. Võid tütrele teada anda, et tead, mis tegelikult juhtus, ja öelda, et tema valetamine valmistab sulle pettumuse.

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli lapsega sama asi. Ma teadsin, aga öelda ei saanud. Sest ta oli ise rääkinud seda oma sõbrannale. Sõbranna rääkis  omakorda edasi emale. Ma ei saanud reeta kedagi. Sest teine ema ütles et siis ei räägi tema tütar talle enam ka  midagi. Ja samad oli oma lapsest ka kahju et tema sõbranna räägib tema saladusi edasi. Mis siis et oma emale. Ja emad ikka arutavad laste asju. Pole kindel et rohkem inimesi ei teadnud.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas kõik emad ise, kes valetamist ei salli, räägiks oma 16-18-26 aastasele tütrele et kohtuvad kellegagi. No kui on lapse isast lahus nt.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kui paljud teismelised oma emadega seksimisest tahavad rääkida või mõista anda, et nad sellega tegelevad. Mina oma emaga küll ei tahtnud. Ära võta isiklikult sellist valetamist- noortel on alati oma vanemate ees asju, millest nad ei räägi. Peaasi, et ta teab- oled alati olemas ning kui on mingi mure, jama vms teema, peaks tulema ja ära rääkima.

Antud olukorras ilmselt ütleks, et tean ja rõhutaks jälle, et olen tema jaoks olemas ning murede korral peaks tulema ja rääkima.

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

16-aastase tütre emana ja samas veel üsna hästi ise mäletades, kuidas oli 16-aastane olla, valiksin variandi 2:

2. ei tee väljagi ja lasen asjadel omasoodu areneda, lootes, et tütar õige pea ise noormeest tutvustab?

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

TA olen. Te olete VÕRRATUD!

Natuke kartsin siia teemat teha, aga aitasite mind küll õigele teele. Otsustasin variandi nr 2 kasuks. Aga võtan usalduse teema muuseas ka millalgi uuesti üles.

+19
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa valetad eelkõige iseendale. Te mõlemad teate, et üks 16. a tüdruk ei peaks poisi juures ööbima. Et tüdruk külma kõhuga ise valetab ja mässib ka sõbranna oma valedesse, on probleem.

Aga noh, endale on ju ebameeldiv tunnistada, et kas on kasvatusega kuskil puusse pandud, on tüdrukul mingi daddy issue vms aga peaasi, et sellega ise tegelema ei pea. Pea liiva alla ja asi korras.

+4
-29
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kasvatus on puusse pandud ja seadus ka on puusse pandud et 16 aastane tohib seksida omavanusega. Siin võib süüdistada valitsust.

+4
-18
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui emal juba endal intuitsioon ei tööta selles osas, et kuidas oleks oma lapsega õigem suhteid seada, siis on see minu meelest suurim probleem. Ma ei tuleks iial selliseid asju PK-sse ega kellegi teise käest küsima.

Kui TA ei avalda oma tütrele seda, et ta teab, et tütrel on suhe, siis on see ju juba 2kordne valetamine: tütar emale ja ema tütrele. Allakäiguspiraal on suhetes juba tööle hakanud.

Üks asi on ema ja sõbranna rolli äravahetamine, seda loomulikult ei tohiks teha, aga teine asi on see, et ema üldse ei tea suhtest midagi – see on halb.

Mina küll ütleks tütrele, et tean suhtest ja et tütar võib minu abile iga kell loota, et kasutada tuleb kindlasti ja alati rasestumisvastaseid vahendeid, sest teismeline ja rasedus on maailma lõpp. Lisaks veel, et kui tütar tunneb ennast suhtes kuidagi kehvasti, segaduses või ahistatuna, siis ta kindlasti tuleks ja räägiks minuga sellest, enne kui kujuneb välja mingi suuremat sorti psüühiline trauma. Intiimsetesse üksikasjadesse loomulikult ei sekkuks. Rõhutaks seda, et üksteise eest asju varjata ei tohi ja et minu kui ema toetus on tal alati olemas.

+1
-20
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitan sul otse välja öelda, et sa tead. Aga mitte agressiivselt või kurjalt. Tuleb mõista, miks tütar sulle valetab. Sellel on alati mingi põhjus. Ilmselt tekitas tõe rääkimine talle ebamugavust. Arutage rahulikult ja küll usaldus ka taastub. Kõik on arendatav.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Katsuks nüüd meenutada seda aega, kui ise 16a olid. Mul olid näiteks  emaga väga head suhted, aga kägu ajasin ikka vahest. Loomulikult igast silmarõõmust ei rääkinud, aga kui häda või mure käes oli, siis ikka helistasime (õega) emale ja küsisime nõu. Eks laps häbeneb ja pelgab liigset puurimist/uurimist oma käikude kohta. Ütle lihtsalt otse, et tead kallis tütar, kena oleks, kui ma ikka  teaksin, kus sa viibid juhuks, kui midagi juhtub. See selline üldine viisakusreegel. Kui õppimine korras, siis ära väga rohkem uurigi.Küll ta siis ise tuleb, kui rääkida tahab.  Mingit väga suurt draamat nüüd sellest ei maksa teha. Ja ka sa tõesti oled nii naiivne, et usud seda sõbranna pool ööbimist või? Mul vanemad küsisid tavaliselt siis, et kas see “vuntsidega” sõbranna või ja ema teatas otsekoheselt, et rasedaks jääb noor inimene kohe ning pillid saab sealt “kapi” pealt,kui vaja peaks minema. Seda ütles ka, et suguhaigusi on palju ning kui väga teineteist ei tunne, kasuta kondoomi

Isa oli rohkem selline hinge uurija ja puurija, kes tahtis hirmsasti jutlust pidada ja et ma ikka kõik ära räägiks, aga tulemus oli pigem  vastupidine.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma küsiksin tütrelt,  et millal mulle seda noormeest tutvustatakse  ja kas nad kondoomi ikka kasutasid. Ja loomulikult ütleksin ka seda,  et teinekord rääkigu ikka nii nagu tegelikult on.

Aru pärima ja näägutama ei hakkaks, aga seda, et tema poisi juures ööbimisest tean, annaksin teada küll.

+1
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lase tütrel suureks kasvada. Asi ei ole ju tegelikult usalduses sinu jaoks praegu, vaid et sina ei ole enam tema elus esikohal, et ta sulle kõike räägiks. Mina ei ütleks midagi, vaid prooviks lihtsalt ääri-veeri uurida, kas tal on oma poissi jne, et kui on, siis ma lubaks ööseks jääda, enda juurde ka (ennekõike).

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eelmise kommenteerijaga väga nõus. Muidugi on valetamine häiriv ja nördimust tekitav, aga… Laps hakkab suureks kasvama ja eemalduma. See on asjade loomulik käik. Soov oma tegemiste üle ise otsustada on samuti loomulik. Ma ka ei annaks teada, et mul on kindlad faktid tema valetamise suhtes, aga ma võtaksin teema üles seoses turvalisusega. Et on oluline teada, kus keegi öösel viibib. Täpset aadressi. Et kui midagi juhtub, siis saab kiirelt ühendust.  Telefon ju võib saada tühjaks, minna katki või olla lihtsalt välja lülitatud.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pane kondoomid lapse sahtlisse. Kiri juurde, et jõuluvana ei jõudnud jõule ära oodata.

0
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paljudele tundub minu mure kindlasti lapsikuna, paljudele naeruväärsena. Aga mul lihtsalt pole varem sellist probleemi ette tulnud ja sellepärast küsin, kuidas oleks parim viis lahendusele jõuda.

Mul on 16-aastane tütar, tubli õppija, probleeme pole olnud. Olen siiani (ilmselgelt naiivselt) arvanud, et meil on aus ja avatud suhe, kus ei ole kohta valetamisele. Ta teab väga hästi, et valetamine on ainus asi, mida ma tõesti ei salli. Nüüd aga sain teada, et mu tütar on veetnud mitu korda öö ühe poisi juures. See pool mind nii hirmsasti ei häirigi, küll aga see, et mu tütar VALETAS nendel kordadel, et ööbib sõbranna juures. Olen sisimas NII solvunud ja pettunud. Ma ei oleks keelanud minna ka siis, kui ta oleks ausalt öelnud, kelle juurde läheb.

Tütar veel ei tea, et ma tean ja sellepärast küsingi nõu, kuidas käituda normaalse inimese kombel, et ei teeks draamat, aga samas laps saaks aru, milles probleem.

Minu variandid:

1. ütlen otse, et tean ja nõuan aru (see hästi ei sobi, kuna inimene, kes sellest rääkis, palus, et ma ei ütleks)?

2. ei tee väljagi ja lasen asjadel omasoodu areneda, lootes, et tütar õige pea ise noormeest tutvustab?

3. võtan ta kuidagi vahele, kui järgmine kord “sõbranna” juurde läheb?

4. mingi muu variant, mille peale ma praegu ei tule.

sinu kirjutatu ei tekita minus tunnet, et sind oleks saanud laps varem ausalt usaldada.

Ainuke asi mida sa teha võiks, on küsida oma tütrelt, kas ta vajaks rasestumise vastaseid vahendeid.

 

+2
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on 16-aastane tütar, tubli õppija, probleeme pole olnud. Olen siiani (ilmselgelt naiivselt) arvanud, et meil on aus ja avatud suhe, kus ei ole kohta valetamisele. Ta teab väga hästi, et valetamine on ainus asi, mida ma tõesti ei salli. Nüüd aga sain teada, et mu tütar on veetnud mitu korda öö ühe poisi juures. See pool mind nii hirmsasti ei häirigi, küll aga see, et mu tütar VALETAS nendel kordadel, et ööbib sõbranna juures. Olen sisimas NII solvunud ja pettunud. Ma ei oleks keelanud minna ka siis, kui ta oleks ausalt öelnud, kelle juurde läheb.

Mind häirib palju rohkem see, et ema jaoks on talle valetamine suurem probleem kui 16-aastase tütre seksimine.

Minu arust on nõudmine, et tütar sulle kõigist oma tegemistest ja käikudest aru annaks, võrdne ahistamisega.

+12
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelikult ei ole 16-aastane neiu enam sugugi rumal, asjalik noor naisterahvas. Ja kui senini on olnud usalduslik suhe, siis tegelikult võiks ikkagi korraks mõelda, miks neiu ei soovi rääkida või äkki sooviks, aga ei oska kuidagi juttu alustada?

Mina suudan analoogiana enda noorusajast välja mõelda sellised põhjusedmitterääkimiseks:

1. Kartsin, et vanemad panevad “koduaresti” ehk keelatakse/piiratakse noormehega kokkusaamised.

2. Kartsin, et vanemad ei kiida valikut heaks. Tõele näkku vaadates – teadsin ka 16-18.a. väga hästi, et need paar “paha poissi”, kellega vahepeal “käisin”, ei ole mingi suhtematerjal ja tulevikus neist minu meest ei saa. Vanematele neid sellel põhjusel ei tutvustanudki, ei tahtnud rääkidagi.

Olgu põhjused, millised tahes, vaja on noorel ikkagi adekvaatset nõu ja abi rasestumisvastaste vahendite kohta. Ja ausalt öeldes ka suguhaiguste adekvaatset vältimisnõu, juhul kui on joostud endast vanema paha poisi otsa, kes on varasemalt jumalteab, kus käinud.

Muide, mul ei olnud tiinekana probleemi nt tutvustada oma vanematele esimest boyfriendi, kes on väga tore ja asjalik. Ja peale paari pahapoisi katsetust oli täitsa normaalne teine noormees, keda samuti enda vanematele tutvustasin hea meelega. Ja kui tutvusin enda abikaasaga, siis ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, teda tahtsin kohe terve perega tuttavaks teha (siis olin muidugi ka täiskasvanu juba, aga paarist lihtsalt deidist vahepeal jälle ei rääkinud üldse).

Seega, mina ikkagi küsiks mingis täiesti normaalses ja usalduslikus olukorras tütrelt, et oled juba nii vana ja kas oled juba leidnud ka kellelgi, kellesse oled armunud vms. Vaikselt uuriks. Eks siis jutu käigus on näha, kuidas läheb. Minu ema küsis selle küsimuse minult näiteks, kui mul esimene peika tekkis (eks vast kahtlustas) ja siis mul oli kohe palju lihtsam rääkima hakata. Muidu, kuidas sa ikka ise lähed sellist juttu alustama…. Aga, kui ei räägi ikkagi üldse, siis sellel on tavaliselt põhjus.

+7
-2
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 56 )


Esileht Koolilaps Palun vanemlikku nõu: pettumus