Teema: Palusin, et naine ei teeks aborti ja ta jättiski lapse mulle kasvatada…

Kristlane peaks abi paluma jumalalt.

#3104988:

#3104871:

aga siin ühe üksikisa nutulaul

Ma näen vaid ühe algaja ajakirjanikuhakatise mingit katsetust lugu teha.

Oma nime ta samuti alla kirjutada ei julge ja kirjutab varjunine “Naistekas” alt.

Miks sa loed sellist pläma, mis esiteks on ebaloogiline (21aastane mees imikuga kodus ja samas tööl), moonutatud ja autor on keegi kolmas kuskil foorumis?

See kirjanikuhakatis kirjutas sel juhul siia: https://www.reddit.com/r/AmItheAsshole/comments/ae9px9/wibta_for_putting_my_two_year_old_son_up_for/

Sest siit see lugu ilmselgelt pärit on.

#3104871:

Üksikemad saavad hakkama igas vanuses (on muidugi erandeid), aga siin ühe üksikisa nutulaul

https://naistekas.delfi.ee/elu/probleemlood/palusin-et-naine-ei-teeks-aborti-ja-ta-jattiski-lapse-mulle-kasvatada-kahetsen-seda-otsust-iga-paev?id=85989511&fbclid=IwAR2x2otHzxqqGeyjGVNi6djSWM4IJh4tLJ483klCa3JbEOJY7lVybbcWeac

Kahetsen seda otsust iga päev? Aga kas sellel üksikisal niipalju täenasest päevast ettepoole mõtlemist pole, et saaks aru, et lähevad aastad ja see vanem, kes last tegelikult kasvatab, saab ka lapsega lähedaseks? Võibolla see lapse hüljanud ema, kui näeb, et laps pole enam titt ning on kasvanud suuremaks ja tublimaks, tuleb siis haleda jutuga: “Ma olen ikkagi sinu ema tegelikult…” – aga laps vaatab siis seda naist mitte kui lähedast, vaid kui võõrast.

Praegu jah, näeb see mees ennast plindris olevana – sest tal pole lapse kantseldamise kogemusi, ta tunneb ennast nagu tundmatus kohas vettevisatuna ja kõik lapsega seotu tundub kogemuste puudumise tõttu nii-nii raske! Ka esimese lapsega emad (eriti, kui nad üksi jäävad) tunnevad ennast sageli samamoodi vettevisatuna ja raske on. Aga mõne aja pärast võib pilt – kes tegi targa ja kes lolli otsuse, mida on põhjust kahetseda – paista täiesti vastupidine.

Ehk siis – keegi (küpsem ja elunäinum inimene) võiks õpetada seda üksikisa veidi tänasest päevast ettepoole mõtlema.